Mees, kes polnud mõrtsukas. Michael Hjorth

      Ta võiks minna sööma. Kuigi ta polnud väga näljane, vähemasti mitte nii näljane, et üksinda restorani minna. Muidugi võiks ta kutsuda kaasa Vanja, kuid Torkel oli kindel, et naine loeb õhtul oma hotellitoas uuesti juurdluse materjale. Just nii ambitsioonikas ja põhjalik Vanja oligi. Ilmselt ta ei keelduks, kui Torkel ta endale seltsi paluks, kuid arvatavasti oleks ta terve õhtu stressis, nii et Torkel loobus sellest mõttest.

      Aga Billy? Oma arvuti- ja tehnikateadmistega oli Billy meeskonna hindamatu liige, kuid Torkel ei suutnud meenutada, kas nad olid kunagi kahekesi koos õhtust söönud. Billyga ei kulgenud ka vestlus nii ladusalt. Billyle meeldisid ööd hotellis. Ta vaatas ära kõik telesaated ajavahemikus 22.00–02.00 ning rääkis neist hiljem meelsasti. Telekas, filmid, mängud, arvutid, uued telefonid ja välismaa ajakirjad, mida ta netist luges. Billyga koos tundis Torkel end dinosaurusena.

      Ta ohkas endamisi. Ta teeb jalutuskäigu ja istub hotellitoas võileiva ja õllega teleka ette. Siiski lohutas ta end sellega, et homme saabub Ursula. Siis saab ta õhtusöögi ajaks seltsilise.

      Torkel kustutas tule ja lahkus konverentsiruumist. Nagu tavaliselt, olen mina viimane, mõtles ta tühjas koridoris edasi kõndides. Pole ka ime, et naistel sellest kõrini sai.

      Väljas oli juba pime, kui Sebastian taksojuhile maksis ja autost välja astus. Taksojuht tuli samuti välja, tegi pagasiruumi lahti, ulatas Sebastianile ta koti ja soovis head õhtut. Meeldiv õhtu vanematekodus? Ükskord on ikka esimene kord, mõtles Sebastian. Fakt, et mõlemad vanemad olid surnud, suurendas seda tõenäosust päris tublisti.

      Sebastian läks üle tänava. Takso oli naabri sissesõiduteel ringi pööranud ja sõitis nüüd tema selja tagant mööda. Sebastian jäi seisma pika valge lippaia ette. Ta märkas, et aed vajaks värvimist ja kirjakast ajas üle. Kas surma korral ei väljastatud üldist surmateadet, mis posti tühistab? Ilmselt mitte.

      Kui Sebastian oli paar tundi tagasi Västeråsi saabunud, käis ta ära matusebüroos ja võttis majavõtme. Nagu selgus, oli üks ema pikaaegsetest sõbrannadest pärast Sebastiani eitavat vastust matuse korraldanud. Berit Holmberg. Sebastian ei suutnud isegi meenutada, et oleks seda nime varem kuulnud. Matusebüroos kutsuti teda tseremooniast koostatud albumit vaatama. Väidetavalt oli ärasaatmine väga kena ja hästi korraldatud, kuid Sebastian keeldus.

      Ta läks hoopis restorani. Sõi kaua ja hästi. Jäi sinna istuma ja luges raamatut. Jõi kohvi. Sõrmitses rongis kohatud naiselt saadud visiitkaarti, kuid otsustas oodata. Ta helistab homme või ülehomme. Huvitatud, ent mitte meeleheitel – see on alati parim lahendus. Ta jalutas. Mõtles filmi vaatamisele, aga loobus siis sellest. Mitte ükski film ei tundunud huvitav. Viimaks ei suutnud ta enam külaskäigu tegelikku põhjust edasi lükata ning tellis takso.

      Nüüd seisis ta tänaval ja vaatas seda maja, kust ta oli lahkunud üheksateistkümnendal sünnipäeval. Mõlemal pool kivist sissekäiguteed olid hästi hooldatud lillepeenrad. Hetkel tõusid esile korralikult pügatud okaspuud, kuid peagi pidid õide puhkema püsikud. Tema emale oli aed väga meeldinud ning ta oli selle eest hellalt hoolt kandnud. Maja taga olid viljapuud ja aiamaa. Kivitee lõppes kahekordse eramaja ees. Kui nad sinna kolisid, oli Sebastian kümnene. Siis oli see äsja ehitatud. Isegi tänavavalgustuse hämaras kumas märkas Sebastian, et maja vajab remonti. Fassaadilt koorus krohvi, akende ümber kobrutas värv ja kahest kohast oli katus tumedam. Ilmselt puuduolevad katusekivid. Sebastian sai võitu sisenemise ees tekkinud füüsilisest vastuseisust ning kõndis välisukse poole.