Tumeaine. Blake Crouch
minu õnnitlused edasi.”
„Ma ei ütle talle, et sa teda õnnitled.”
„Miks?”
„Ta on sinust sisse võetud.”
„Jäta järele.”
„See on ju tõsi. Juba ammusest ajast, kui me ühiselamus tuba jagasime. Kas sa viimast jõulupidu mäletad? Kuidas Ryan manööverdas, et sa temaga koos puuvõõriku all seisaksid?”
Daniela puhkeb naerma: „Õhtusöök on sinu kojutuleku ajaks laual.”
„Mis tähendab, et ma pean tagasi olema…”
„Neljakümne viie minuti pärast.”
„Kuidas ma küll ilma sinuta elaksin?”
Daniela suudleb mind.
„Parem ärme selle peale mõtle.”
Võtan mikrolaineahju kõrvalt keraamilisest kausist võtmed ja rahakoti ning astun söögituppa. Mu pilk peatub söögilaua kohal rippuval lühtril, mis meenutab kujult tesserakti. See oli Daniela kingitus meie kümnendaks pulma-aastapäevaks. See on parim kink, mis mulle üldse tehtud.
Kui ma välisukseni astun, hüüab Daniela: „Tule koos jäätisega tagasi!”
„Vaata, et see oleks piparmündi-šokolaadi oma!” lisab Charlie.
Lehvitan ja tõstan pöidla üles.
Ma ei vaata tagasi ega ütle midagi.
Seegi hetk hajub vaikselt.
See on kõige lõpp, mida ma tunnen, lõpp kõigele, mida ma armastan.
Olen Logani väljaku ligidal elanud kakskümmend aastat. Siin pole kunagi nii tore kui oktoobri esimesel nädalal. Siis tulevad alati meelde F. Scott Fitzgeraldi sõnad: Tuleb sügis oma vilude ilmadega ja elu algab uuesti pihta2.
Õhtu on jahe. Taevas on piisavalt selge, et üksikud tähed paistaksid. Baarides mürgeldatakse tavalisest enam. Cubsi fännid elavad oma pettumust välja.
Seisatan kõnniteel, millele heidab helke kirev neoonsilt VILLAGE TAP. Mulle avaneb tüüpilise Chicago baari sisemus. Samasuguseid kohtab meie linnas igal pool, aga just see on minu kodubaar. Meie majast lahutab seda vaid mõni kvartal.
Astun aknal vilkuva sinise neoonmärgi kumast läbi, uksest sisse.
Matt, kes on ühteaegu baarmen ja omanik, noogutab tervituseks, kui ma Ryan Holderit ümbritsevast inimsummast läbi tungin.
„Tegin just äsja sinust Danielaga juttu,” ütlen Ryanile.
Ryan naeratab. Ta näeb välja, nagu alustaks kohe tervet loengusarja. Ta on reibas ja päevitunud, seljas must rullkaelusega sviiter, habe piinliku täpsusega pöetud.
„Kuramuse hea sind kohata. Olen südamepõhjani liigutatud, et sa tulid. Kullake?” Ryan puudutab enda kõrval baaripukil istuva noore naise paljast õlga. „Kas sa loovutaksid selle koha minutiks mu vanale kallile sõbrale?”
Neiu vabastab kuulekalt baaripuki. Istun ise sinna, Ryani kõrvale.
Ryan hõikab baarmeni. „Meile mõlemale kõige kallimat napsi, mis siin leidub.”
„Ryan, pole vaja.”
Neuroloog puudutab mu rannet. „Täna joome ainult kõige paremat.”
„See on Macallan Twenty-Five,” ütleb Matt.
„Meile kummalegi. Mina maksan.”
Kui baarmen asub tellimust täitma, annab Ryan mu randmele kõva vopsu. Ta ei paista sugugi teadlase moodi. Bakalaureuseõppes mängis ta lakrossi. Sünnipärase atleedi laiad õlad ja sujuvad liigutused on tal endiselt alles.
„Kuidas Charliel ja kaunil Danielal läheb?”
„Paremini ei saakski.”
„Oleksid pidanud naise kaasa võtma. Ma pole teda jõuludest saadik näinud.”
„Ta palus sind õnnitleda.”
„Sul on hea abikaasa, mitte et see kellelegi uudis oleks.”
„Kui tõenäoline see on, et sinagi lähitulevikus naise ära võtad?”
„Mitte eriti. Poissmeheelul on suuri eeliseid, mis mulle sobivad. Töötad ikka veel Lakemonti kolledžis?”
„Ikka.”
„Korralik kool. Füüsika alusõpe, eks?”
„Just.”
„Niisiis sa õpetad…”
„Kvantmehaanikat. Põhiliselt algtasemel. Ei midagi jalustrabavat.”
Matt toob kaks viskiklaasi. Ryan võtab need vastu ning asetab ühe minu ette baariletile.
„Nii et see tähistamine…” alustan ma.
„Kõigest minu doktorantide algatus. Neile meeldib kangesti mind täis joota, et ma suurustlema kukuksin.”
„Tähtis aasta sulle, Ryan. Ma pole praegugi unustanud, et sa oleksid difvõrrandites äärepealt läbi kukkunud.”
„Ja sina päästsid mu naha. Rohkem kui korra.”
Hetkeks märkan enesekindluse ja lihvitud oleku taga taas seda veiderdavat, lustlikku üliõpilast, kellega poolteist aastat ühist räpasevõitu elamispinda jagasin.
„Kas Pavia preemia oli sinu töö eest…” alustan.
„… eesajukoore kui teadvuse ühe tekkepaiga kindlakstegemisel.”
„Nüüd tuleb meelde. Ma lugesin sinu artiklit.”
„Kuidas oli?”
„Hiilgav.”
Paistab, et mu kompliment valmistab Ryanile siirast rõõmu.
„Kui aus olla, Jason, ilma igasuguse liialdamiseta, siis ma ootasin kogu aeg, et läbimurrangulisi artikleid avaldad sina.”
„Tõesti?”
Ryan silmitseb mind mustade plastraamidega prillide tagant.
„Loomulikult. Sa oled minust targem. See oli igaühele selge.”
Rüüpan viskit. Püüan mitte märgata, kui hõrk see on.
„Tohin ma küsida, pead sa end praegu pigem teaduriks või õppejõuks?” tunneb Ryan huvi.
„Ma…”
„Ma ise näen end esmajoones mehena, kes otsib fundamentaalsetele küsimustele vastuseid. Kui inimesed minu ümber” – ta osutab tudengitele, keda pidevalt juurde tuleb – „on piisavalt arukad, et minu läheduses tarkust koguda … siis on hästi. Aga teadmiste edasiandmisest ma üldiselt ei hooli. Kõik, mis loeb, on teadus. Uurimistöö.”
Tunnetan Ryani hääles pahameelt või viha. See paisub, otsekui tahaks ta midagi välja pahvatada.
Proovin asja naljaks pöörata. „Oled sa minu peale pahane, Ryan? Sinu jutt kõlab, nagu keegi oleks sind alt vedanud.”
„Kuule, ma olen õpetanud MIT-is, Harvardis, Johns Hopkinsis, maailma parimates ülikoolides. Olen kohanud kõige taibukamaid kutte, kes üldse olemas on. Jason, sa oleksid maailma muutnud, kui sa oleks sama rada käinud. Kui oleksid sellele truuks jäänud. Õpetad nüüd hoopis füüsika aluseid tulevastele arstidele ja patendiadvokaatidele.”
„Kõigist ei tule superstaare nagu sina, Ryan.”
„Sest sa ei üritagi.”
Teen viskiklaasi tilgatumaks.
„Väga tore, et siit läbi astusin.” Ronin baaripukilt maha.
„Ära ole selline, Jason. Ma ei mõelnud oma jutuga midagi halba.”
„Tubli oled, sõber. Täitsa tõsiselt.”
„Jason.”
„Aitäh napsi eest.”
Longin
Francis Scott Fitzgerald „Suur Gatsby”. Tõlkinud Enn Soosaar. Katherine, 1996. Seitsmes peatükk, lk 103. Tlk.