Sõltuvussõltumatus. Inga Raitar
ristmiku tagant paistis räämas pargi serv. Ta istus. Pingi kõrval vedeles õllepudeleid, konisid ja süljelärakaid. Naine süütas sigareti. Ta polnud juba kaks kuud suitsetanud, ometi ei tundnud ta esimese sigareti maitset. Vajadus osta pakk suitsu oli tekkinud koos pidetuse ja selle eest põgeneda soovimise tundega, mis ta ka sellesse agulisse oli toonud. Möödus kamp lötendavates pluusides ja siilipäiseid teismelisi. Linnas oleks ta taolisi kartnud. Surunud käekoti kõvemini kaenlasse ja edasi kiirustanud. Nüüd ta istus. Süütas järgmise sigareti. Ei tundnud ka selle maitset. Pea hakkas kergelt ringi käima. See oli esimene füüsilise maailmaga siduv tunne alates hetkest, kui ta koduõues autosse istunud oli. Maailm, mis viimased kaks kuud oli olnud imelisem koht kui ei kunagi varem, oli lennanud kildudeks vähem kui paar tundi tagasi. See ongi lõpp, mõtles Gea. Tegelikult oli see algus.
Raamatuid lugedes mõtles Gea tihti naistest, kellest autor kirjutas enesekindla ülelibisemisega. Kui kohustuslikust tegelasest enne sõlmitust. Neist naistest, kes jäeti maha selleks, et peategelane leiaks oma ainsa ja tõelise armastuse. Naistest, kes olid vajalikud vaid peategelase hingelise või siis füüsilise tühiku ajutiseks täitmiseks. Raamat jätkus alati ainukese ja tõelise leidmisega, neile, kes selja taha jäid, ei pühendatud enam ridagi. Või kui, siis ainult võrdlusena – ainsa ja tõelise ebatavalisus tuli seljataha jäetu tavalisuse valguses paremini esile.
Autorid ei vaevunud mõtlema, mida võisid need naised tunda, kui nende “kohustuslik roll” – juhtida peategelane õnne juurde – oli täidetud. Täna ei pidanud Gea sellele mõtlema. Ta teadis väga täpselt, mida need naised tundsid.
Gea oli tundnud, et ei suuda panga suvepäevadel, kuhu ta ometi oli ju kaheks päevaks tulnud, enam sekunditki viibida. Ta pakkis asjad autosse, mõtles käigu pealt välja loo homsest ootamatult tekkinud kliendikohtumisest Pärnus ja kihutas tolmavatel kadakatevahelistel teedel viimasele praamile. “Jõuan kl 1 öösel koju, ei jäänud kaheks päevaks,” messis ta Argole, kui praam päikeseloojangul Virtsus sildus. Argo ootas teda hoovis. Imelik, mõtles Gea. Ta oli küll lootnud, kuid polnud uskunud, et Argo nii hilja veel tuleb. Pealegi nii, et ei vasta messile.
Nad läksid tuppa. Kabinetis jäi Argo järsku seisma ja vaatas Geale, kes seisis otse ta vastas, pika pilguga otsa.
“Tead, ma otsustasin täna, et me peame oma suhte lõpetama.”
Hoopis teistelt lainetelt veel lõpuni tagasi saabumata Geale ei jõudnud lause mõte esimese hetkega kohale. Ta tõstis silmad Argo silmadeni, kuid neis polnud isegi küsimust.
“Me oleme sellest ju varem ka rääkinud. Et me oleme tegelikult nii erinevad. Sinul on olnud kooselu, pikk suhe, sul on laps. Minu elus on kõik see veel olemata. Me oleme sellest rääkinud, et kord ühel ilusal päeval lõpetame. Just siis, kui tunneme, et nii on õige.”
“Oleme,” kordas Gea. “Ükskord me isegi juba lõpetasime.”
Argo kõndis mööda tuba, otsides sõnu, mida ta oli terve päev ja õhtu Gea äraolekul oma mõtteisse rivistanud, kuid millest osa pärast väljaütlemist kuhugi laiali pudenes.
Gea seisis, suvepäevade asjade hulgast lahti pakitud magamiskott kokkurullituna käes. Ikka veel ei jõudnud Argo sõnade tegelik mõte temani. Et situatsiooni pisutki korrastada, laotas ta magamiskoti otse kabinetipõrandale ja istus sellele.
Argo istus ta vastu. Päeval selges rivis ta mõtteist läbi marssinud sõnad pagesid nagu lahinguväljalt deserteeruvad väesalgad mööda aju avarusi laiali.
“Eile käis mul külas üks tüdruk,” alustas Argo lihtsaimal viisil – ajalises järjestuses. “Me lihtsalt istusime ja rääkisime. Jõime veini. Ei midagi rohkemat. Kui ta ära hakkas minema, ütles ta, et helista mulle. Ma arvan, et ma helistan.”
Gea kuulas ja tundis, et juhtunud oli pöördumatu. Mingi seitsmenda meelega oli ta kogu aeg teadnud, et alateadlikult otsib Argo midagi muud. Midagi lihtsamat ja kergemini omaksvõetavat. “Sind on mulle liiga palju,” oli ta mitmel korral öelnud. “Ma ei saa sinust aru, kogu aeg tunnen, et tegelikult tahad sa midagi muud või et ütled midagi hoopis muud kui pealtnäha su sõnad.”
Taas kord midagi, mille peale Gea ei osanud midagi mõistlikku vastata. Sest tegelikult oli ta ise peaaegu sama tundnud. Nende suhte alguses. Seda, et liigub Argoga suheldes nagu jääl. Kus iga vale sõna võib tähendada libisemist. Libisemist pinnale, millest algavad mittemõistmised. Ja eemaletõukumine. Sest maailmad, millest kumbki tulnud oli, olid liiga erinevad, et samad sõnad võinuks neis samu mõisteid tähistada.
Keel on vaid hulk sümboleid, mis kodeeritud midagi tähistama. Mõistmine sõltub sellest, kuivõrd me koodi tunneme. Kodeerimine-dekodeerimine on inimsuhete põhisisu.
Kaks inimest on nagu kaks kosmoses triivivat planeeti, erineva kultuuri, keele, ajaloo ja traditsioonidega. Nendest ja veel tuhandest detailist moodustuva maailmapildiga.
Mida lihtsamad on asjad, seda lihtsam on neid vastastikku sarnaselt mõista. Ka erinevate maailmanägemiste puhul on üsna üheselt võimalik selgeks teha, mis on kivi. Või vesi. Või päikeseloojang. Kuigi see viimane hakkab juba ohtlikult lähenema abstraktsionismidele, millest ei pruugita enam ühtmoodi aru saada. Isegi siis, kui tegelikult tundub mõlemale, et räägitakse samadest asjadest.
Minu päikseloojang võib mulle seostuda soojärvega kurehuigetest võnkuva õhuga rabas. Teine näeb sellele mõeldes aga veripunase valgusega üle ujutatud lumiseid mäetippe. Minu päikseloojang äratab minus selle pildi abil allasurutud igatsused, teise pilt jälle vabastab hinge tulvava lõputu rahu. Ning olles mõlemad oma piltidest mõjutatud, ei suuda me teise sõnadele kaasa antavat mõtet kõigi tema peidetud seoste ja värvingutega vastu võtta.
Nii tekivad möödarääkimised juba lihtsate sõnade puhul, mis juhtub aga siis, kui mängu tulevad taolised kõrgema astme abstraktsionismid nagu hirm, täiuslikkus või igavik?
Sild, mis ületab keelebarjäärid kahe maailmakosmoses eksleva inimplaneedi vahel, on nii haruldane, et kui see tekib, tunnevad inimesed alati ära toimunu ebatavalisuse. Anomaalia, mida tähistatakse nimega armastus. Ning mis, nagu anomaaliatel kombeks, ei kipu alluma igapäevastele loodusseadustele.
Kui anomaalia aktiveerub, tekib inimeste vahel kummaline side. Sa otsekui häälestaksid end teise inimese tunnete ja mõtete lainepikkusele, muutudes justkui empaatial töötavaks saatjaks-vastuvõtjaks. Sellises seisundis hakkavad tähtsust omama ja sulle infot edastama ka sellised signaalid, mida sa tavaelus enamasti ei märka. Üks pilk või käepuudutus muutub sümboliks, mis täidab kogu su päeva ja kannab endas rohkem tähendusi kui viis nähtud filmi või teistelt kuuldud lugu.
Ulmekirjanikud räägivad ühiskondadest, mis suhtlevad telepaatilisel teel. Ja sellest, et võime telepaatiliselt suhelda on tegelikult inimloomuses olemas, ainult välja arendamata.
Kahe inimese vahel lülitub taoline otseside sisse enamasti pooljuhuslikult. Ilma et me ise teaksime, mis sideme esile kutsus.
Tegelikult pole juhuseid. Me lihtsalt ei saanud aru, et reageerisime millelegi. Või et miski aktiveeris meis märgid, millele reageerisime ise neid märke ära tundmata. Teadlikult tundmata. Märgid, mis on end meie sisse peitnud lapsepõlves. Või esimesel armumisel. Või eelmises elus.
Tahtlikult end kellelegi häälestada, nii et teisest inimesest saaks sinu maailma täiuslikkusest puudu olev pool – enamasti käib see meile üle jõu. Nii nagu ka kellelegi häälestatud “hingevastuvõtja” iseseisev ümberhäälestamine. Siis, kui pole kedagi uut, kellele vastuvõtja suunata. On ainult soov vanast liigtundlikkusest ja avatusest lahti saada.
Tume ja teadvustamata pool meie sees on peaaegu alati võimsam heledast, meie poolt kontrollitavast poolest. Selles tumedas pooles, meie hinge sügavas ürgookeanis, on peidus hulk karisid, millel tihti hukkuvad uusi maailmu otsima läinud laevad.
Gea vaatas Argot, kes istus tema vastas magamiskotil, ja teadis, et ükskõik, mis ta ütleks, ei tähendaks see Argole enam sama, mis oli tähendanud kolm päeva tagasi. Kogu oma empaatiaga tundis ta, et Argo vaim oli häälestumas teisele lainepikkusele. Mehe keha oli veel siin, temaga samas ruumis. Samas kogemuses. Ja see keha mäletas Gead. Ka mehe mõistus oli siin. Kuid mõistus oli võimetu.