Noore Wertheri kannatused. Johann Wolfgang von Goethe
e
Noore Wertheri kannatused
Mis ma vaese Wertheri loost iganes olen suutnud avastada, selle olen hoolega kokku korjanud ja esitan teile, teades, et olete mulle selle eest tänulik. Ei saa te ju jätta imetlemata ja armastamata ta vaimu ja iseloomu ega pisarateni härdumata ta saatusest.
Ja sina, hea hing, kes sa parajasti sedasama iha tunned nagu tema, ammuta ta kannatustest lohutust ja olgu see raamatuke sulle sõbraks, kui sa oma õnnetuseks või siis iseenda süü tõttu kedagi lähemat leida ei suuda.
Esimene raamat
Kuidas ma rõõmustan, et ma olen ära! Mu parim sõber, ütle, mis on õieti inimsüda? Jätta maha Sind, keda ma nii armastan, kellest ma olin lahutamatu, ja rõõmustada! Ma tean, Sa annad mulle andeks. Eks olnud mu teised suhted saatuse poolt nagu nimme välja otsitud, et ahistada sellist südant nagu minu oma? Vaene Leonore! Ja ometi olin ma süütu. Mis sain mina parata, et sellal, kui ta õe isemeelsed võlud mulle mõnusat meelelahutust pakkusid, tärkas tema vaeses südames kirg! Ja ometi – olen ma ikka päris ilmsüütu? Kas ei õhutanud ma ta tundeid? Kas ma koguni ei tundnud lõbu ta siiralt loomupärastest väljendustest, mis meid nii sageli naerma ajasid, nii vähe kui need olidki naeruväärsed? Kas ma ei… oh, mis on õieti inimene, et ta ennast süüdistama peab? Tõotan Sulle, kulla sõber, et tahan ennast parandada, mitte enam endistviisi nämmutada seda raasukest halba, mida saatus meile serveerib; tahan nautida käesolevat, möödunu aga olgu mulle minevik. Muidugi on Sul õigus, mu parim sõber, et inimestel oleks vähem põhjust kurvastada, kui nad oma kujutlusvõime varal – jumal teab miks nad seesugusteks on loodud – nii agaralt ei tegeleks möödunud halva elustamisega, selle asemel et ükskõikset olevikku taluda.
Ole nii kena ja ütle mu emale, et ajan ta pärandusasja nii hästi kui saan ja annan talle sellest teada esimesel võimalusel. Kõnelesin oma tädiga ega leidnud temas jälgegi sellest õelast naisest, kelleks teda meil peetakse. Ta on elurõõmus, reibas ja ülimalt heasüdamlik daam. Seletasin talle ema nõudmisi kinnipeetud pärandusosa kohta; tema tõi ette omad põhjused, asjaolud ja tingimused, millega ta valmis oleks kõik loovutama, igatahes rohkem kui meie nõudsime, – ühesõnaga, ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga ütle mu emale, et kõik laheneb soodsalt. Ja seda väikest asja ajades, kulla sõber, avastasin jälle, et võib-olla rohkem lahkhelisid maailmas põhjustavad vääritimõistmine ja inertsus kui kavalus ja kurjus. Vähemalt esineb kaht viimast kindlasti harvemini.
Muidu tunnen end siin päris hästi, üksildus selles paradiislikus maakohas on mu hingele kallis palsam, ja see nooruslik aastaaeg soojendab heldelt mu sageli värisevat südant. Iga puu, iga puhmas on lausa lillekimp, ja sa tahaksid olla maipõrnikas, et selles lõhnadevoos ringi hõljuda ning sellest söönuks saada.
Linn ise pole kuigi õdus, ümbruse loodus aga on kirjeldamatult kaunis. See mõjutas krahv von M-i asutama oma aeda ühele siinseist kinkudest, mis veetlevaimas mitmekesisuses ristudes moodustavad meeltülendavaid orge. Aed on lihtne ja sa adud kohe sisse astudes, et selle on rajanud tundeline, üksildust eelistav hing, mitte mõni õpetatud aednik. Kadunut mälestades olen lagunenud aiamajas, mis oli ta armsaim paik ja on seda mullegi, nii mõnegi pisara valanud. Peatselt saab minust selle aia peremees; aednik on juba selle paari päevaga mind hoidma hakanud, ja tal ei tarvitse seda kahetseda.
Mu hinge on vallanud imeline helgus nagu see veetlev kevadhommik, mida ma naudin täie rinnaga. Olen üksi ja tunnen rõõmu oma elust selles maakohas, mis on loodud sellise hinge jaoks nagu minu oma. Olen nii õnnelik, mu parim sõber, niivõrd süüvinud rahuliku oleskelu tundesse, et mu kunst selle all kannatab. Ma ei saa praegu joonistada, mitte ainsatki kriipsu, ometi pole ma kunagi nii suur maalija olnud nagu käesoleval silmapilgul. Kui kaunis org ümberringi aurab ja kõrge päike mu metsa läbitungimatu hämaruse pinnal puhkab ja ainult üksikud kiired metsa pühamusse piidlevad ning mina siis allavoolava oja kaldal kõrges rohus leban, kus maakamara ligi mulle silma hakkab musttuhat mitmesugust rohuliblet; kui ma tajun selle lugematute, äraarvamatute tõukude ja mutukate maailma kihamist kõrte vahel oma südame ligidal ja Kõigevägevama lähedust, kes on loonud meid oma näo järgi, ta otsatu armu hingust, kes ta meid igaveses õndsuses hõljudes kannab ja hoiab, mu sõber! Kui mul siis silme ees videvaks läheb ja maailm mu ümber ning taevas mu hinges sulavad otsekui armsama kujuks, siis mõtlen ja unistan sageli: ah, võiksid sa jäädvustada, paberile panna seda, mis nii täielikuna, nii elavana sinus kajastub, et sellest saaks su hinge peegel, nagu su hing on igavese Jumala peegel! Aga, ma jään sellest oimetuks, mu sõber, pean nende nähtuste ülevuse võimule alla vanduma.
Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. Kohe siinsamas lähedal on kaev, kaev, mille kütkes ma olen otsekui Melusine1 oma õdedega. Sa lähed väikesest kingust alla ja jõuad võlvini, kust viib veel paarkümmend astet allapoole, marmorkaljust väljavoolava selgeveelise allikani. Madal ringmüür kaevu ümber, seda piiravad kõrged puud, selle paiga jahedus – kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat. Ei möödu ainsatki päeva, mil ma oma tunnikese seal ei istu.
Linnast tulevad sinna tütarlapsed vett viima – kõige muretum ja vajalikum toiming, mida muiste tegid isegi kuningatütred. Kui ma seal istun, saab nii elavaks kujutelm patriarhaalsest ajast, kuidas kõik nood vaarisad siin kaevul oma tulevastega tutvust teevad ja neid kosivad ning kuidas kaevude ja allikate ümber heasoovlikud haldjad hõljuvad. Oo, ep ole see kunagi pärast pikka rännakut suvelõõsas ennast kaevul kosutanud, kes seda tunnet jagada ei suuda!
Küsid, kas Sa ei peaks mulle raamatuid saatma. Kulla sõber, jäta mind nendega jumalapärast rahule! Ma ei taha enam juhtimist, ergutamist ega sütitamist – tormleb mu süda ju iseenesestki liialt –, ma vajan hällilaulu, seda aga olen ma külluslikult leidnud oma Homerosest. Kui sageli olen oma mäslevat meelt luilutanud, sest pole nähtud midagi heitlikumat ega püsimatumat kui mu süda. Õieti ei tarvitse ma öelda seda Sulle, kulla sõber, kes sa nii sageli oled pidanud taluma mu üleminekuid igatsevalt nukrutsemiselt hukutavale kirele! Pealegi hellitan ma oma südant nagu haiget last: iga ta tahtmine täidetakse. Ainult ära sellest kellelegi räägi: on inimesi, kes seda mulle pahaks paneksid.
Kohalik lihtrahvas juba teab mind ja suhtub minusse hästi, eriti lapsed. Alguses, kui ma neile lähenesin ja neilt sõbralikult üht-teist pärisin, arvasid mõned, et tahan neid narrida, ja tõrjusid mind küllaltki toorelt tagasi. Ma ei lasknud ennast sellest heidutada, ainult tundsin selgesti, nagu ma seda sageli varemgi olin märganud, et teatavast seisusest inimesed hoiduvad lihtrahvast jahedalt eemale, otsekui kardaksid nad lähenemisega oma tähtsusest midagi kaotada; peale selle on pealiskaudseid ülejooksikuid ja ülbeid irvhambaid, kes nagu armuliselt alamale laskuvad, et vaestele lihtsurelikele seda teravamini oma üleolekut tunda anda.
Ma tean küll, et me pole ega saagi olla võrdsed, aga minu arust on see, kes oma väärikuse säilitamiseks õigeks peab niinimetatud pööblist eemale hoida, niisama laiduväärt kui argpüks, kes vaenlase eest peitu poeb, kuna kardab talle alla jääda.
Viimati kaevul käies kohtasin noort ümmardajat, kes oli oma kannu kõige alamale astmele pannud ja vaatas ringi, kas mõni sõbratar talle appi ei tuleks kannu pea peale tõstma. Astusin alla ja vaatasin talle otsa. „Kas aitan teid, neiu?” küsisin ma. Ta läks üleni punaseks. „Oh ei, härra!” kostis ta. „Ärge häbenege!” julgustasin teda. Ta kohendas oma kandevõru ja ma aitasin teda. Ta tänas ja astus trepist üles.
Olen tutvunud mitmesuguste inimestega, aga õiget seltsi pole veel leidnud. Ma ei tea, minus on nagu miski tõrge inimeste suhtes; paljud näevad mind meelsasti ja avaldavad mulle poolehoidu, aga alati jõuan ma neis pettuda, kui me tee on ühine ka üürikeseks. Kui Sa küsid, millised need siinsed inimesed on, pean Sulle ütlema: nagu kõikjal! Inimsugu on ju üpris ühetaoline. Enamik rügab peaaegu kogu aja, et ära elada, ja see vabadusepisku, mis neile jääb, ahistab neid nii, et nad sellest lahtisaamiseks igasuguseid vahendeid otsivad. Oh seda inimese saatust!
Üldiselt on siin aga üsna kena rahvas! Kui ma vahel end unustan, vahel nendega koos neid rõõme maitsen, mis neile veel jäetud on, – meeldivas laudkonnas puhtsüdamlikult
Vesineitsi. (Märkused siin ja edaspidi järelsõna autorilt, kui ei ole märgitud teisiti.)