Noore Wertheri kannatused. Johann Wolfgang von Goethe
Ja ometi on juba kord meiesuguse saatus vääriti mõistetud olla.
Ah, et mu noorusea-sõbratar jäädavalt lahkunud on! Ah, et ma teda üldse tundsin! Võiksin öelda: sa oled rumal! Sa otsid, mida siin maa peal üldse ei leidu. Aga ta oli mul olemas, ma tajusin ta südant, ta sügavat hinge, mille läheduses ma enda silmis suuremaks kasvasin, kui ma olin, kuna andsin endast kõik, mida anda suutsin. Armas Jumal, jäi mul tollal kas või ainumas jõud hinges kasutamata? Kas ma polnud tema ees suuteline arendama seda imelist võimet, millega mu süda loodust tajub? Kas polnud me suhtlemine alaline põim kõige tabamatumaist aistinguist, kõige vahedaimaist vaimukustest, mille kõiki teisendusi, kaasa arvatud vallatused, tähistas geniaalsusepitser. Ja nüüd! Ah, aastad, mille võrra ta minust vanem oli, viisid ta varem hauda. Eales ei saa ma teda unustada, ei ta meelekindlust ega ta inglikannatlikkust.
Mõni päev tagasi kohtasin noor V-d, avameelset noorukit üpris õnnestunud välimusega. Ta oli äsja tulnud akadeemiast, ei pea ennast küll veel targaks, aga arvab teistest siiski rohkem teadvat. Ühtlasi on ta usin olnud, nagu ma mitmest asjast märkan, ühesõnaga – tal on kenad teadmised. Kui ta kuulis, et ma palju joonistan ja kreeka keelt oskan (kaks ilmaimet siinkandis), võttis ta tuld ja ladus välja igasugust tarkust Batteaux’st Woodini, de Pilesist Winckelmannini ning kinnitas, et ta on läbi lugenud Sulzeri teooria esimese osa ja tal on Heyne käsikiri antiikaja uurimise kohta.2 Kuulasin teda kannatlikult.
Ja veel õppisin üht üsna tublit meest tundma, vürsti maaülemat, siirast ja puhtsüdamlikku inimest. Räägitakse, olevat lausa rõõm teda oma laste keskel näha, keda tal on üheksa; eriti kiidetakse ta vanimat tütart. Mees palus mind endale külla, ja ma kavatsen teda lähemail päevil külastada. Ta elab vürsti jahilossis, siit pooleteise tunni kaugusel, kuhu asumiseks ta loa sai pärast abikaasa surma, kuna viibimine linnas ja ametikohas mõjus talle rusuvalt.
Muidu on mu teele sattunud virilaid veidrikke, kelles kõik on väljakannatamatu, kõige talumatumad aga on nende sõpruseavaldused.
Ela hästi! Kiri peaks Sulle meeldima, sest siin on palju juttu ajaloost.
Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle. Kui ma vaatan seda kammitsetust, millesse on suletud inimese tegevad ja juurdlevad jõud; kui ma näen, kuidas kogu toimekus kulub vajaduste rahuldamiseks, millel omakorda pole muud eesmärki kui me armetut olemasolu pikendada, ja et kogu rahuldus uurimistööst teatud küsimustes on ainult unelev resignatsioon, kuna seintele, mille vahele ollakse vangistatud, maalitakse kirevaid pilte ja selgeid väljavaateid, – see kõik, Wilhelm, lööb mind tummaks. Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma! Taas küll rohkem aimuses ja ebamäärases ihas kui konkreetselt ja elaval kujul. Ja siis voogab mu meelte ees kõik, ja ma naeratan sellele maailmale nii unelevalt.
Et lapsed ei tea, miks nad midagi tahavad, selles on ühel meelel kõik ülimalt õpetatud koolmeistrid ning kasvatajad; et aga ka täisealised laste kombel siin maamunal ringi tammuvad, ilma et nad teaksid, kust nad tulevad ja kuhu lähevad, ja tõelistest eesmärkidest niisama vähe juhinduvad nagu lapsedki ning niisamuti on prääniku ja piitsa valitseda, seda ei taha keegi hästi uskuda, aga minu meelest on see otse käegakatsutav.
Tunnistan ausalt, sest ma tean, mida Sa selle peale kostaksid, et kõige õnnelikumad on need, kes laste kombel muretult päevast päeva elavad ja oma nukke ringi tassivad, neid riidest lahti võtavad ja jälle riidesse panevad, suures aukartuses ümber laeka hiilivad, kuhu ema on koogid luku taha pannud, ja kui nad lõpuks ihaldatud maiuspala kätte on saanud, seda isukalt söövad ning hüüavad: „Veel!” Need on õnnelikud olendid. Ka neil on hea, kes oma nurjatustele või koguni himudele kõlava nimetuse annavad ja need inimsoole tema heaks ning kasuks mõeldud hiigelürituste pähe välja pakuvad. Õnnelik, kes nii võib talitada! Kes aga oma alandlikkuses ära tunneb, kuhu see kõik viib, kes näeb, kui kenasti iga kodanik, kelle käsi hästi käib, oma aialapist paradiisi oskab teha, ja kui väsimatult ka hädaline, endal koorem turjal, oma teel edasi rühib ning kuidas kõik ühteviisi huvitatud on päevavalguse nägemisest hetke võrra kauemini, – jah, see on vait ja loob endale oma maailma iseendast ja on õnnelikki, et ta on inimene. Ja nii ahistatud kui ta ongi, säilitab ta sisimas õndsa vabadustunde ja teadmise, et ta selle kitsukese kongi sedamaid maha võib jätta, kunas aga tahab.
Sa tead juba ammust ajast mu pruuki kuhugi pidama jääda, ehitada endale kuskil vaikses kohas peavari ja elada seal siis omaette äärmises lihtsuses. Siingi leidsin järjekordse paiga, mis mind tõmbab.
Umbes tunni tee linnast on koht, mida kutsutakse Wahlheimiks3. Ta asupaik mäekingul on üpris huvitav, ja kui ülal jalgrada mööda külasse minna, võib korraga kogu orgu näha. Kõrtsiperenaine, oma ea kohta veel küllaltki nägus ja elurõõmus, pakub lahkelt veini, õlut ja kohvi; üle kõige aga on kaks põlist pärna, mis oma vägevate võradega on haljaks katuseks kirikuesisele väikesele väljakule, mida ringis piiravad talutared, saraalused ja õued. Nii kena ja kodust kohakest on harva leida, ja sinna lasen ma oma lauakese ning järi tuua, joon seal kohvi ja loen oma Homerost. Esimesel korral, kui ma juhtumisi ühel kaunil pärastlõunal pärnade alla sattusin, tundus väljak mulle nii üksildasena. Kõik olid põllul, ainult üks väikemees, aastat neli vana, istus maas, hoides mõlema käega oma rinna najal teist, umbes pooleaastast last, kes istus ta jalge vahel, nii et vanem oli väiksemale tugitooli eest, ja kuigi ta tumedais silmades ringivaatamisel välgatas elevus, istus ta üsna rahulikult. Mind paelus see vaade; istusin vastasolevale adrale ja visandasin selle vennaliku asendi suure lõbuga. Lisasin veel ligema tara, rehevärava ja mõned lagunenud vankrirattad, kõik, nagu need järjestikku seal üksteise taga paiknesid, ja tunni möödudes leidsin, et olen valmis teinud üpris huvitava hästilahendatud joonistuse, ilma et ma omalt poolt sinna midagi juurde oleksin pannud. See ainult kinnitas mu otsust piirduda edaspidi ükspäinis loodusega. Ainuüksi tema on lõpmata rikas, ainuüksi tema kasvatab suuri kunstnikke. Võib paljugi kõnelda reeglite kasuks, umbes sedasama, mida võib öelda kodanliku ühiskonna kiituseks. Inimene, kes kasvatab ennast nende järgi, ei saa eales hakkama millegi taktitu või halvaga, nii nagu ei kujune iialgi talumatuks naabriks ega arvestatavaks kurjategijaks seegi, kes laseb ennast vormida seadustel ja hüvedel; seevastu hävitavad reeglid, öeldagu mis tahes, tõelise loodusetunde ja selle tõelise avalduse! Nõustu, et nad on liiga valjud! Nad ainult suruvad raamidesse, kärbivad lopsakaid kasve jne. Mu hea sõber, kas pean Sulle mõne võrdluse tooma? Sellega on sama lugu nagu armastusega. Nooruki süda tuksub jäägitult oma neiule, ta veedab kogu päeva temaga, pillab kogu oma jõu, kogu oma vara, et tõestada tütarlapsele, et ta on täielikult temale andunud. Siis aga tuleb mõni väikekodanlane, mees, kes peab mõnd riigiametit, ja ütleb talle: „Kulla noorsand, armumine on inimlik, aga armastama peate te inimlikult! Jaotage oma päev nii, et teatud osa sellest jääks töö päralt, puhketunnid aga pühendage oma piigale. Võtke oma vara arvele, ja sellest, mis teil hädaliste vajaduste rahuldamisest järele jääb, võite talle ju mõne kingituse teha, ainult mitte liiga sageli, üksnes sünni- ja nimepäevaks, jne.” Talitab nooruk nüüd selle nõuande järgi, saab temast mõistlik mees, ja ma olen valmis igale vürstile soovitama määrata ta mõnda kolleegiumi, ainult et ta armastusel on lõpp, kui ta aga on kunstnik, siis ta loomingul. Oo, mu sõbrad, miks murrab nii haruharva endale teed geniaalsus ja tungib nii haruharva peale vägevate voogudena, vapustades te imetlevaid hingi? Kallid sõbrad, aga mõlemal kaldal elavad ju mõõdukad isandad, kelle aiamajakesed, tulbipeenrad ja viljaväljad häviksid, kui nad ähvardavat ohtu õigel ajal tammide ja kraavidega tagasi ei oskaks tõrjuda.
Nagu näha, langesin ma ekstaasi, võrdlustesse ja deklamatsiooni ning unustasin seetõttu Sulle lõpuni jutustamast, mis lastest edasi sai. Jäägitult süüvinud oma maalijaaistinguisse, mida mu eilne kiri esitab Sulle üpris katkendlikult, istusin tollel adral oma kaks tundi. Õhtu poole tuli lastele, kes vahepeal paigastki polnud liikunud, järele noor naine, korv käe otsas, ja ta hüüdis juba kaugelt: „Küll sa oled tubli, Philipps!” Naine teretas mind, mina teretasin vastu, tõusin püsti, astusin ligemale ja küsisin talt, on ta nende laste ema. Ta jaatas, andis vanemale pool saiakuklit, võttis väikese sülle
Charles Batteaux (1713–1780), Robert Wood (1716–1771), Roger de Piles (1635–1709), Johann Joachim Winckelmann (1717–1768); Johann Georg Sulzer (1720–1779); Christian Gottlob Heyne (1729–1812) – ajastu juhtivad kunstiteoreetikud. Werther, kelle jaoks on süda kunstimõistmise organ, põlgab igasuguseid teoreetilisi arutlusi kunsti üle.
Ärgu lugeja siin mainitud kohtade otsimisega ilmaaegu vaeva nähku: on tarvilikuks peetud originaalis leiduvad tõelised nimed ära muuta. (Autor.)