Maailmakord. Henry Kissinger
itle>Nancyle
SISSEJUHATUS
MAAILMAKORRA KÜSIMUS
1961. aastal, kui olin Kansas Citys loengut pidamas, kohtusin noore teadlasena president Harry S. Trumaniga. Küsimusele, mis on presidendiks oleku ajal pannud teda kõige enam uhkust tundma, vastas Truman: „See, et me lõime täielikult oma vaenlasi ja seejärel tõime nad tagasi rahvaste ühendusse. Sooviksin mõelda, et ainult Ameerika oleks seda teinud.” Teadlik Ameerika määratust jõust, oli Truman uhke ennekõike selle humanistlike ja demokraatlike väärtuste üle. Ta tahtis, et teda mäletataks mitte niivõrd Ameerika võitude, kuivõrd tema lepitustegevuse pärast.
Kõik Trumani ametijärglased on järginud mõnd selle loo versiooni ja tundnud uhkust Ameerika kogemuse sellesarnaste iseloomulike joonte üle. Ja suurema osa sellest ajast on rahvaste ühendus, mida nende eesmärgiks oli toetada, kajastanud Ameerika konsensust – vääramatult laienevat riikide ühiskorda, mille puhul järgitakse ühiseid reegleid ja norme, mis hõlmavad liberaalset majandussüsteemi, territoriaalsest vallutusest lahtiütlemist, riigi suveräänsuse austamist ning osalusdemokraatia ja demokraatliku valitsemissüsteemi heakskiitmist. Ameerika presidendid mõlemast parteist on jätkuvalt teisi valitsusi üles kutsunud, sageli suure kire ja ilukõnelisusega, võtma omaks inimõiguste alalhoidmist ja tõhustamist. Paljudel juhtudel on nende väärtuste kaitsmine USA ja tema liitlaste poolt viinud oluliste muudatusteni inimeste olukorras.
Kuid täna seisab see reeglitel põhinev süsteem vastamisi väljakutsetega. Sagedased üleskutsed riikidele „teha oma õiglane osa”, mängida 21. sajandi reeglite järgi või olla vastutustundlikud panustajad ühisesse süsteemi peegeldavad asjaolu, et puudub ühtne määratlus süsteemi kohta või arusaam sellest, milline see õiglane panus oleks. Väljaspool läänemaailma seavad piirkonnad, mis on mänginud minimaalset rolli nende reeglite algse formuleerimise juures, küsimuse alla nende kehtivuse praegusel kujul ning on andnud mõista, et töötatakse nende muutmise nimel. Seega, kuigi rahvusvahelisele üldsusele tuginetakse praegu ehk rohkem rõhutatult kui ühelgi teisel ajastul, ei kujuta see endast mingit selget kokkulepitud eesmärkide, meetodite või piirangute kogumit.
Meie ajastu on tungivalt, kohati peaaegu meeleheitlikult maailmakorra kontseptsiooni otsinguil. Kõrvuti enneolematu vastastikuse sõltuvusega ähvardab kaos: massihävitusrelvade levik, riikide lagunemine, keskkonnakahjustuste mõju, genotsiidsete praktikate püsimine ja uute tehnoloogiate levik, mis ähvardavad viia konflikti inimese kontrolli või arusaamise alt välja. Uued infole ligipääsu ja selle levitamise meetodid ühendavad piirkondi nagu ei kunagi varem ja projitseerivad sündmusi globaalselt, kuid viisil, mis pärsib mõtlemist ja nõuab liidritelt, et nad väljendaksid hetkereaktsioone kujul, mis on omane loosungitele. Kas me seisame silmitsi ajajärguga, mil jõud, mis asuvad väljaspool mis tahes korrapiiranguid, määravad tulevikku?
Maailmakorra erikujud
Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud. See, mida meie ajal mõistetakse maailmakorra all, töötati välja Lääne-Euroopas ligi neli sajandit tagasi, rahuläbirääkimistel Saksamaa ajaloolises piirkonnas Vestfaalis ning see toimus ilma teiste maailmajagude ja tsivilisatsioonide kaasamise või isegi teadmiseta. Usuvoolude konfliktide ja poliitiliste murrangute sajand kõikjal Kesk-Euroopas oli saavutanud kulminatsiooni aastatel 1618–1648 toimunud Kolmekümneaastases sõjas – kahjutuli, milles segunesid poliitilised ja usulised vaidlused, võitlejad võtsid kasutusele „totaalse sõja” asustuskeskuste vastu ning ligi veerand Kesk-Euroopa elanikkonnast suri lahingute, haiguste või nälja tõttu. Kurnatud osalised kohtusid, et määrata kindlaks abinõud, mis peataks verevalamise. Seoses protestantismi ellujäämise ja levimisega oli usuline ühtsus mõranenud, arvukaid riiklikke moodustisi, mille võitlus oli jäänud tulemuseta, iseloomustas poliitiline mitmekesisus. Seega valitsesid Euroopas ligikaudu tänapäeva maailmale lähedased tingimused: poliitiliste üksuste paljusus, millest ükski polnud piisavalt võimas, et lüüa kõiki teisi; otsides neutraalseid reegleid, mis reguleeriks nende käitumist ja leevendaks konflikti, kinnituti vastukäivate filosoofiate ja riigi sisemise korralduse külge.
Vestfaali rahu peegeldas kohanemist tegelikkusega, kuid mitte erilist kõlbelist läbinägelikkust. See tugines iseseisvate riikide süsteemile, kus hoiduti sekkumast üksteise siseasjadesse ja ohjeldati üksteise ambitsioone läbi üldise jõudude tasakaalu. Euroopa konkurentsis ei valitsenud ükski tõe pretensioon ega universaalne reegel. Selle asemel kuulus igale riigile suveräänne võim tema territooriumil. Igaüks tunnustas teiste riikide sisemisi struktuure ja religioosset kutsumust kui reaalsust ning hoidus neid vaidlustamast. Koos jõudude tasakaaluga, mida nüüd tajuti loomuliku ja soovitavana, pidi valitsejate ambitsioonid seatama vastukaaluks üksteise vastu, mis vähemalt teoreetiliselt pidi piirama konfliktide ulatust. Jagunemine ja paljusus, Euroopa ajaloo õnnetus, muutus uue rahvusvahelise korra tunnuseks koos oma selge filosoofilise vaatega. Selles mõttes kujundas Euroopa ponnistus oma kahjutule lõpetamiseks nüüdisaegse tundlikkuse ja oli selle eelkäijaks: see langetas otsuse absoluudi kohta praktilise ja oikumeenilise kasuks ning püüdis sünteesida korda paljususest ja ohjeldatusest.
17. sajandi läbirääkijad, kes töötasid välja Vestfaali rahulepingud, ei arvanud, et nad panevad aluse ülemaailmselt rakendatavale süsteemile. Nad ei teinud katsetki haarata kaasa naabruses asuvat Venemaad, kes oli siis pärast painajalikku segaduste aega hakanud taas kindlustama omaenda korda põhimõtete alusel, mis olid selgelt vastuolus Vestfaali tasakaalu mõttega: üks ainuvalitseja, ühtne religioosne ortodoksia ja igas suunas territoriaalse laienemise programm. Samuti ei pidanud teised jõukeskused Vestfaali lepinguid (kuivõrd nad neist üldse teadlikud olid) oma aladel kehtivaiks.
Maailmakorra idee kohaldati tolle aja riigimeestele tuntud geograafilisele ruumile – muster, mis kordus teistes piirkondades. See sündis suuresti seetõttu, et tollane tehnoloogia ei toetanud ja koguni ei võimaldanud ühtse ülemaailmse süsteemi toimimist. Kuna puudusid vahendid pidevaks omavaheliseks suhtlemiseks ja kriteeriumid, et mõõta ühe piirkonna võimsust teise suhtes, pidas iga piirkond oma korda ainulaadseks ja määratles teisi barbaritena – keda valitseti viisil, mis oli tema enda väljakujunenud süsteemi jaoks arusaamatu ja tähtsusetu selle kujundusele, välja arvatud ohuna. Igaüks määratles end kogu inimkonna legitiimse korralduse eeskujuna, kujutledes, et valitsedes ümbruskonda, valitseb ta maailma.
Euraasia mandri teises otsas Euroopast vaadatuna oli Hiina omaenda hierarhilise ja teoorias universaalse korrakontseptsiooni keskpunktiks. See süsteem oli toiminud juba aastatuhandeid – see oli olemas, kui Rooma impeerium valitses suurt osa Euroopat ühtse tervikuna, ning see põhines mitte riikide suveräänsel võrdsusel, vaid keisrivõimu eeldataval piiritusel. Selle kontseptsiooni kohaselt ei olnud suveräänsust euroopalikus mõttes olemas, sest keiser valitses kõige üle taeva all. Ta oli poliitilise ja kultuurilise hierarhia tipp, eriline ja kõikehõlmav, kiirates maailma keskpunktist Hiina pealinnast väljapoole kogu ülejäänud inimkonnale. Viimast määratleti erineval tasemel barbaritena, osaliselt sõltuvalt nende asjatundlikkusest Hiina kirjakunsti ja kultuuriinstitutsioonide tundmises (kosmograafia, mis pidas hästi vastu veel uusajal). Selle vaate kohaselt korraldas Hiina maailma peamiselt seeläbi, et tekitas teistes ühiskondades oma kultuurilise toreduse ja majandusliku küllusega aukartust, tõmmates neid suhetesse, mille abil loodaks „harmoonia taeva all”.
Enamikus piirkondades Euroopa ja Hiina vahel valitses islami teistsugune universaalse maailmakorra kontseptsioon koos oma unistusega ühtsest jumalikult sanktsioneeritud valitsemisest, mis ühendaks maailma ja taastaks korra. 7. sajandil oli islam levinud enneolematu usulise eksalteerituse ja imperiaalse ekspansiooni lainena üle kolme maailmajao. Pärast araabia maailma ühendamist, võtnud üle Rooma impeeriumi jäänused ja haaranud enda alla Pärsia, hakkas islam valitsema Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, suurtel Aasia aladel ja mõnes Euroopa osas. Tema universaalse korra versioon leidis, et islami saatuseks on laieneda üle „sõja koja”, nagu nimetati kõiki piirkondi, kus elasid uskmatud, kuni kogu maailm on ühtne süsteem, kus kehtib harmoonia prohvet Muhamedi sõnumi läbi. Kui Euroopa ehitas üles oma paljuriigilist korda, siis Türgi-põhine Osmanite riik taaselustas nõude ühe legitiimse valitsuse järele ja levitas oma ülemvõimu üle Araabia tuumalade, Vahemere maade, Balkani ja Ida-Euroopa. See oli teadlik Euroopa vastsest riikidevahelisest korrast ja pidas seda mitte mudeliks, vaid jagunemise allikaks, mida tuleb kasutada Osmanite läänesuunaliseks ekspansiooniks. Nii manitses sultan Mehmet II Suur Itaalia linnriike, kes praktiseerisid 15. sajandil multipolaarsuse varast versiooni: „Te olete kakskümmend riiki … te olete