Temperley ja Lillian M. Penson, Foundations of British Foreign Policy from Pitt (1792) to Salisbury (1902) (Cambridge, UK: Cambridge UniversitPress, 1938), 88.
21
Kogemus, mis pani Hobbesi Leviathanit kirjutama, oli peamiselInglise kodusõda, mille mõju Inglismaale, kuigi füüsiliselt vähem laastav kui Kolmekümneaastase sõja mõju Mandri-Euroopas, oli ikka väga suur.
22
Thomas Hobbes, Leviathan (1651) (Indianapolis: Hackett, 1994), 233.
23
Oluline on meeles pidada, et sel ajal oli Kesk-Euroopas ainult üks suurriik: Austria ja selle võimupiirkonnad. Preisimaa oli alles teisejärguline riik Saksamaa idaservas. Saksamaa oli geograafiline mõiste, mitte riik. Kümned väikesed, mõned väga tillukesed riigid moodustasid võimumosaiigi.
24
Lucy Norton, toim, Saint-Simon at Versailles (London: Hamilton1958), 217–230.
25
Kuni halastamatu diplomaatia viis kolme järjestikuse Poola jagamiseni, oli Friedrichi territooriumi idaosa kolmest küljest ümbritsetud Poolaga ja ühest küljest Läänemerega.
26
Gerhard Ritter, Frederick the Great: A Historical Profile, tlk Peter Pare(Berkeley: University of California Press, 1968), 29–30.
27
Friedrich II, Oeuvres, 2, XXV (1775), nagu tsiteeritud Friedrich Meinecke, Machiavellism: The Doctrine of Raison d’État and Its Place in Modern History, tlk Douglas Scott (New Haven, Conn: Yale UniversitPress, 1957) (algselt avaldatud Saksamaal, 1925), 304.
28
„Mitte nii halb suure lahingu eelõhtu jaoks.” Friedrich II, nagu tsiteeritud Otto von Bismarck, Bismarck: The Man and the Statesman (NeYork: Harper & Brothers, 1899), 316; ja Otto von Bismarck, The Kaiser vs. Bismarck: Suppressed Letters by the Kaiser and New Chapters from the Autobiography of the Iron Chancellor (New York: Harper & Brothers1921), 144–145.
29
Nagu Alexander Pope 1734. aastal ütles: „Las lollid vaidlevad valitsemisvormide üle; / Mis on kõige paremini valitsetud, on parim.” AlexandePope, An Essay on Man (1734), epistle III, rida 303–304.
30
Nagu tsiteeritud G. P. Gooch, Frederick the Great (Berkeley: University of California Press, 1947), 4–5.
31
David A. Bell, The First Total War: Napoleon’s Europe and the Birth of Warfare as We Know It (Boston: Houghton Mifflin, 2007), 5.
32
Elavaid kirjeldusi selle sotsiaalse aspekti kohta vt Susan Mary AlsopThe Congress Dances: Vienna, 1814–1815 (New York: Harper & Row1984); Adam Zamoyski, Rites of Peace: The Fall of Napoleon and the Congress of Vienna (London: HarperPress, 2007).
33
Jean Le Rond d’Alembert, „Éléments de Philosophie” (1759), nagu tsiteeritud Ernst Cassirer, The Philosophy of the Enlightenment, tlFritz C. A. Koelln ja James P. Pettegrove (Princeton, N.J.: PrincetoUniversity Press, 1951), 3.
34
Denis Diderot, „The Encyclopedia” (1755) teoses Rameau’s Nephew and Other Works, tlk Jacques Barzun ja Ralph H. Bowen (Indianapolis: Hackett, 2001), 283.
35
Ibid., 296.
36
Montesquieu, Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence (1734), nagu tsiteeritud Cassirer, The Philosophy of the Enlightenment, 213.
37
Immanuel Kant, „Idea for a Universal History with a Cosmopolitan Purpose” (1784) teoses Kant: Political Writings, toim H. S. Reis(Cambridge, U.K.: Cambridge University Press, 1991), 44. (ImmanueKant, „Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis”, tlk AndreTool, Akadeemia, 1998, 3, 531.
Immanuel Kant, „Perpetual Peace: A Philosophical Sketch” (1795) Reiss, Kant, 96.
41
See tähendab riigid, kus on osalusvalitsuse vorm, mida valitseb õigusaktide süsteem, mida rakendatakse võrdselt kõigile kodanikele. „Igavest rahu” on sellest ajast kasutatud kaasaja „demokraatliku rahu teooria” nimel. Ometi eristab Kant oma essees vabariike, mida ta kirjeldab kui rahvaesinduslikke poliitilisi struktuure, kus „täitevvõim (valitsus) on eraldatud seadusandlikust võimust, ja demokraatiaid. „Demokraatia, selle sõna otseses mõttes,” väitis ta – see tähendab otsedemokraatia, nagu hilisantiikses Ateenas, kus kõik riigi asjad pandi massihääletusele – „on tingimata despotism.” Ibid., 101.
42
Ibid., 100. Rõhuasetus lisatud. Opereerides abstraktse põhjuslikkuse pinnal, vältis Kant näidet vabariiklikust Prantsusmaast, kes oli läinud sõtta kõigi oma naabrite vastu suure rahvahulkade toetusega.
43
Kant, „Idea for a Universal History”, 49. (Immanuel Kant, „Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis”, tlk Andres Tool, Akadeemia1998, 3, 536.
44
Rousseau kuulsas uurimuses „Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelais.” Inimarengu suund on läinud valesti alates „esimesest inimesest, kes, olles ümbritsenud maatüki, võttis pähe öelda: see on minu”. Seega, ainult siis, kui eraomand kaotatakse ja muudetakse ühisomandiks ning kunstlikud sotsiaalse staatuse astmed tühistatakse, saab saavutada õigluse. Ja kuna need, kellel on vara või positsioon, panevad vastu absoluutse võrdsuse taaskehtestamisele, võib see toimuda vaid vägivaldse revolutsiooni teel. Jean-Jacques Rousseau, Discourse on the Origin of Inequality (1755) ja The Social Contract (1762) teoseThe Basic Political Writings (Indianapolis: Hackett, 1987), 61, 141.
45
Õigustatud valitsemine, arutles Rousseau, saabub ainult siis, kui „igaüks meist allutab oma isiku ja kogu oma jõu üldise tahte kõrgeima juhtimise alla, ja meie ühises jõus on iga liige jagamatu osa tervikust.” Teisitimõtlemine pidi saama likvideeritud: kuna ratsionaalsete ja egalitaarsete sotsiaalsete struktuuride maailmas kajastaksid erinevused rahva tahtest ebaseaduslikku vastuseisu üldise mõjuvõimu põhimõttele, siis „kes iganes keeldub allumast üldisele tahtele, seda sunnitakse seda tegema kogu terviku poolt. See ei tähenda midagi muud, kui et ta on sunnitud olema vaba; sest see on seisund, mis, olles antud igale kodanikule riigis, kindlustab ta igasuguse isikliku sõltuvuse vastu.” Rousseau, Social Contract teoses The Basic Political Writings, 150.
46
„Declaration for Assistance and Fraternity to Foreign Peoples” (19. november 1792) teoses The Constitutions and Other Select Documents Illustrative of the History of France, 1789–1907 (London: H. W. Wilson1908), 130.
