Pikk-Kosmos. Stephen Baxter
M. Duke” ei olnud admiral Maggie Kauffmani laev. Tema oli kuuekümne kaheksa aastasena tegevkomandöri tööks selgelt liiga vana, vähe sellest, ametlikult oli ta erus – kuid see ei takistanud teda tüütamast oma kunagisi ülemusi ja ametipärijaid Ühendriikide mereväe jäänuste ridades. Viimane sõit kaugele Pikkmaale oli olnud aga tema mõte, tema algatus – pagan, ta oli pidanud kakskümmend viis aastat pingutama, et see lõpetamata asi lahendatud saaks.
Ja kui kapten Jane Sheridan rääkis talle sõnumist, mis oli Null-Havailt tulnud, mõistis ta, et see asi peab veel mõneks ajaks lõpetamata jääma.
Kuid ta ei alistunud siiski võitluseta. „Me oleme juba nii lähedal! Kakssada miljonit maailma ja natuke peale!”
„Aga viiskümmend tuhat on veel minna, admiral, ja kõige ohtlikum lõik…”
„Häh. Ma suudaksin selle küna kas või une pealt läbi selle „kõige ohtlikuma lõigu” juhtida!”
„Kahjuks on tagasikutsumine üsna ühemõtteline, admiral. Me peame otsa ringi keerama. Kiirlaevu ei saadeta mitte iga päev selliseid käske kohale tooma. Ja see sõnum on ju ikkagi teile. Admiral Cutler nõuab just nimelt teie tagasipöördumist.”
„Ed Cutler ei saaks isegi lekkiva vanni juhtimisega hakkama.”
„Selles osas ei oska ma kommenteerida.”
„Ma olen erus!”
„Aga loomulikult, admiral.”
„Ma ei pea selle vana kontorikangelase käske kuulama, pagan võtaks!”
„Aga mina pean, admiral,” lausus Sheridan vaikselt.
Maggie ohkas ja heitis pilgu vaatlusteki tugevatest akendest välja, selle kõrval-Maa kobrutavale vulkaanilisele maastikule ja kiirlaevale, saledale alusele, mis hõljus taevas nende laeva kõrval. „Aga me tulime juba nii kaugele,” ütles Maggie kaeblikult. „Ja pidime ootama nii kaua.” Sellest oli juba kakskümmend viis aastat, kui ta jättis teadusrühma maailma Lääs 247 830 855, väga kummalisele Maale, Maale, mis oli kõigest ühe suurema planeedi kuu. Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oli päästemissioon avastanud, et rühm on jäljetult kadunud. „Nad on omad, minu rühm, Jane.”
„Ma tean, admiral.” Sheridan oli alla kolmekümne aasta vana, kuid ülimalt võimekas ja jättis mulje, nagu oleks ta oluliselt vanem. „Aga minu arvamus on selline. Kui möödas on kakskümmend viis aastat, siis on nad kas surnud või leidnud võimaluse elus püsida. Nii või teisiti saavad nad veel natuke oodata.”
„Pagan. Sa pole mitte ainult naeruväärselt noor, vaid sinu jutt on ka naeruväärselt õige. Ja pagan võtku seda Cutlerit. Milles asi õieti on – mingis kutses?”
„Praegu ei tea ma rohkem kui teie, admiral…”
Kui nad alles vaidlesid, alustas „Duke” juba pikka koduteed ja ühtlase astumise kerge kiikumisetaoline tunne tuli tagasi. Akende taga vilksatasid mööda terved maailmad, algul üks sekundis, siis kaks, siis neli. Päike ja vihm, palavus ja külm, maastikud, elukogumid ja ilmastikud tulid ja kadusid silmapilguga. Kuid keegi ei vaadanud seda rutiinset imet.
Ja ühes teises paigas:
Sellel kõledal märtsikuu päeval istus paljaksaetud peaga noviits parajasti ristisjalu madala laua taga ja nägi vaeva tekstidega, mis pärinesid kaheksandast sajandist pärast Kristuse sündi, kui tema tähelepanu äratas mingi kauge hääl. Vaevukuuldav kutse.
See polnud külaelanike jutt ja naer puhtas Himaalaja õhus, mehed oma tossavate piipudega, pesupesevad naised, väikesed lapsed, kes mängisid isevalmistatud puust leludega. See polnud lehmakellade kolksumine kurudes. Poisile tundus, nagu oleks see olnud inimhääl, mis kajas vastu sügaval vanas Tiibetis selle oru kohal kõrguvalt külmalt, valgelt, jääga kattunud mäenõlvalt.
See hääl kaikus tema peas.
Vaiksed sõnad:
…Inimkond peab arenema. See on meie lõpliku kosmose seadus ja viimaks peame selle väljakutsetele vastama, kui ei taha koos sellega kaduda… Mõtle. Me nimetame end tarkadeks, aga milline oleks tõeline Homo sapiens? Mida ta teeks? Kindlasti peaks ta ennekõike kalliks oma maailma või maailmu. Ta otsiks taevast teisi mõtlevaid eluvorme. Ja ta otsiks neid tervest universumist…
Poiss hüüatas: „Joshua?”
Kloostriülem laksas peopesaga vastu lauda, nii et poiss võpatas. „Pane tähele, Lobsang!”
Need sõnad sadasid taevast kõikjal üle Pikkmaa, igal pool, kus leidus kõrvu, mis kuulsid, silmi, mis nägid, ja mõistusi, mis mõistsid.
Joshua Valienté, kes seisis oma naise mälestuskivi kõrval, ei tahtnud mingit kutset. „Jätke mind rahule, pagan küll!” Ta astus vihaselt sellest maailmast ära.
Tema kadumisest tekkinud tuuleõhk puudutas lillede õielehti haual.
Kuid taevast kostev hääl ei lakanud.
2
Kui Bill Chambers jõudis tööle sellel viimasel aprillihommikul enne seda, kui Joshua järjekordsele hingamisretkele läks, oli tal raske ust lahti saada – ja see kabinet kuulus Billile, nagu Joshua meelehärmiga mõistis, kuna Bill oli praegu Kurat Teab Kus linnapea.
Joshua oli väikeses omaette vannitoas. Kui ta kuulis summutatud kirumist, tuli ta välja, vööni paljas, rätik kaelas, pool nägu habemeajamisvahuga koos. Kuigi hommik oli juba hiline, olid rulood veel akende ees ja toas oli hämar. Bill üritas pääseda läbi kabineti, ilma et mõnele olulisele rännutarbele peale astuks, ja see oli keeruline. Joshua polnud veel Billilt saadud kokkupandavalt voodilt magamisriideid kokku lappinud, aga ka tema ülejäänud varustus vedeles vaalude ja hunnikutena põrandal ning isegi kirjutuslaual.
„Taevas anna armu, Josh, mis sa siin pakid?” Billi võlts iiri aktsent muutus tugevamaks iga korraga, kui nad Joshuaga kohtusid. „Kurat Teab Kus on nüid kultuurne koht! Ma pean nädala lõpuks selle kvartali maksud välja arvestama!”
„Bill, mina mõtlesin, et sul on selliste asjade jaoks arvuti.”
Billi ilme oli valulik. Õigemini muutus see veel valulikumaks kui enne. „Siukest asja ei saa arvuti hooleks jätta, mees! Õige raamatupidamine on loova mõistuse viimane pelgupaik!”
„Ma istusin kunagi ise ka selle pingi peal, mäletad? Varsti pole sul enam vaja minu pärast juukseid katkuda…”
„Milliseid juukseid?” Bill üritas tungida natuke sügavamale kabinetti, astus pika sammu ja vankus ebakindlalt maha asetatud jalgadel. „Ja, jumala eest, siin lehkab nagu trolli kubemekaitse!” Ta tõmbas ühe ruloo üles ja sikutas nööri, et üles-alla liikuv aken lahti teha.
Sisse voolas jahe õhk, mis oli tulvil tolmu, rohu ja kevadlillede lõhna – õhk maailmast, mis oli teiste selle Pikkmaa-ribakese maailmadega võrreldes karge, nii jahe, et mõnikord tuli öökülmasid isegi juunikuus. Joshuale oli see alati tundunud värskendav.
Ja Joshua jaoks oli see õhk nüüd kodune, niipalju kui tal kusagil üldse kodu oli – vähemalt hoidis ta siin oma kõige suuremat kraamivaru. Kurat Teab Kus ei olnud Joshua asutatud, ta polnud ka aidanud seda asutada, kuid see oli mitu aastakümmet olnud tema, tema naise Heleni ja tema poja Rodi kodu. Kui ta esimest korda siia tuli, oli sündiva linnakese ainsaks kindlaks hooneks olnud tegelikult sepikoda. Kuna rauda ei saa ühest maailmast teise viia, oli sepikoda justkui rõhknael, mis kogukonna selle Maa külge kinnitas, ning tookord oli see olnud kokkusaamiskohaks ja keelepeksukeskuseks. Ei olnud juhus, et hiljem ehitasid Joshua ja Bill ja teised just siia Kurat Teab Kus linnakese esimese linnavalitsusmaja. Ja maja sisseõnnistamisel riputasid nad ukse kohale hobuseraua. Imelik mõelda, et hobuseraud taoti valmis maailmas, kus polnud veel hobuseidki, kuid kõik tahtsid, et see õnne tooks.
Joshua abielu aga lagunes. Helen kolis tagasi oma kodulinna Restarti Viljavöös.