Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin
ütles ta Lore’ile. Ta kihutas hämaruses mööda Rosenbergist, liikus edasi loodesse ja keeras selja taga taevasse tõusva päikese paistel 10. maanteele.
Kella neljaks või hiljemalt viieks pidi ta Kerrville’i jõudma. Mida pimedus endaga kaasa toob?
Amy, ma olen teel.
50
Meelemärkusele tuli Michael pimeduses. Ta katsus naril lebades haava peas. Juuksed olid kuivanud verest kanged; tal vedas, et nad tal pealuud puruks ei löönud. Aga ta oletas, et relvastatud kurjategija presidendi majas ongi ära teeninud vähemalt ühe korraliku kolaka vastu koljut. See ei olnud just ideaalne viis öömajale saada, ehkki üldkokkuvõttes ka mitte just täiesti soovimatu.
Ta magas veel mõnda aega; kui ta ärkas, paistis aknast sisse mahedat päevavalgust. Kostis lukutihvtide raginat ja platsi ilmus kaks sisejulgeoleku ohvitseri. Ühel nendest oli käes kandik. Teine jäi valvesse, esimene aga asetas kandiku põrandale.
„Suur tänu, poisid.”
Nood kaks kõndisid välja. Tõenäoliselt oli neile antud käsk hoiduda temaga rääkimast. Michael tõstis kandiku maast ja pani narile. Kausitäis kaeraputru, munapuder ja virsik – parem söömaaeg, kui ta oli saanud õige mitme päeva jooksul. Talle oli antud ainult lusikas ja kahvlit muidugi polnud, nii et ta sõi sellega ära nii munad kui seejärel ka kaerapudru. Virsiku jättis ta viimaseks. Mahla pritsis lõuale. Värske puuvili! Ta oli unustanud, mis tunde see tekitab.
Möödus veel aega. Viimaks kuulis ta koridorist samme ja hääli. Kõige tõenäolisemalt Peter, kellel on slepis veel keegi. Kas Apgar? Varem või hiljem pidi see arutelu minema üle laiema ringi kätte.
Aga see ei olnud Peter.
Uksel seisis Sara. Ta oli muutunud vähem, kui Michael oleks arvata osanud. Ta oli muidugi eakam, kuid vananenud oli ta kaunilt, nagu oskavad vananeda mõned naised – oskavad need naised, kes aja kulgemise vastu ei võitle, vaid selle omaks võtavad.
„Ma ei usu oma silmi.”
„Tere, Sara.”
Kui õde sisse astus, ajas Michael ennast naril sirgu. Saral oli kaasas väike nahkpaun. Tema kannul sisenes kumminuia käes hoidev valvur.
„Kurat võtku, Michael.” Sara jäi temast eemal seisma.
„Ma tean.” Absurdne vastus. Mida see tähendas? Ma tean, et tegin sulle haiget? Ma tean, millise mulje see jätab? Ma tean, et olen kõige halvem vend maailmas?
„Ma olen… sinu peale nii vihane.”
„Sul on selleks õigus.”
Kergitati üht kulmu. „Kas see ongi kõik, mida sul on öelda?”
„Kuidas oleks „mul on kahju”?”
„Kas sa heidad minu üle nalja või? Sinul on kahju?”
„Sara, sa näed hea välja. Ma olen sinust puudust tundnud.”
„Ära sa mitte proovigi. Ja sina näed põrgulikult halb välja.”
„Oh, täna on üks mu paremaid päevi.”
„Michael, mida sa siin teed? Ma olin arvamusel, et ei näe sind enam iial.”
Michael silmitses õe nägu uurivalt. Kas ta teab? „Mida Peter sulle rääkis?”
„Kõigest seda, et sind võeti vahi alla ja sul on peas pikk ja sügav haav.” Sara kergitas pisut oma arstipauna. „Ma olen siin selleks, et sind kokku õmmelda.”
„Nii et midagi muud ta ei öelnud.”
Sara tegi uskmatu näo. „Näiteks mida, Michael? Et tõenäoliselt puuakse sind üles? Tal polnud vaja seda rääkida.”
„Ära muretse. Üles ei pooda kedagi.”
„Michael, kakskümmend üks aastat.” Sara parem käsi, mis ei hoidnud pauna, oli rusikasse pigistatud, otsekui oleks ta võinud venda lüüa. „Kakskümmend üks aastat ilma ainsagi teate, kirja või üleüldse milletagi. Aita mul sellest aru saada.”
„Ma ei saa seda praegusel hetkel selgitada. Aga sa pead teadma, et selleks oli põhjus olemas.”
„Kas sa tead, mida ma olin sunnitud tegema? Kas tead? Ma ütlesin kümme aastat tagasi: „Ongi kõik, ta ei tule enam iial tagasi. Ta võib sama hästi ka surnud olla.” Michael, ma matsin su maha. Panin su mulda ja unustasin sinu olemasolu.”
„Sara, ma olen tõesti mõne kohutava asjaga hakkama saanud.”
Viimaks ometi tulid pisarad. „Ma hoolitsesin sinu eest. Ma kasvatasin sind. Kas sa selle peale ka kunagi mõtlesid?”
Ta tõusis narilt. Sara laskis paunal põrandale langeda, tõstis rusikad ja hakkas venna rinda vemmeldama. Ta nuttis nüüd päris tõsiselt.
„Sa igavene lontrus,” ütles ta.
Michael tõmbas ta kõvasti oma embusse. Sara rabeles tema käte vahel ja siis laskis tal ennast hoida. Valvur jälgis neid ettevaatlikult. Michael saatis tema poole pilgu tähendusega „kao eemale”.
„Kuidas sa võisid minuga niiviisi teha?” nuuksus õde.
„Sara, ma ei ole kunagi tahtnud, et sa haiget saaksid.”
„Sa jätsid mu maha just nimelt niisamuti nagu nemad. Sa ei ole nendest põrmugi parem.”
„Ma tean.”
„Kurat sind võtku, Michael, kurat sind võtku.”
Michael hoidis teda veel kaua aega niiviisi.
„On alles lugu.”
Oli hilishommik; Peter oli kabineti puhtaks kraaminud. Tema ja Apgar istusid nõupidamislaua taga ning ootasid Chase’i. See mees sai töölt eemal olla õige lühikest aega, mõtles Peter.
„Ma tean, et on,” vastas Peter.
„Kas te usute teda?”
„Aga teie?”
„Teie olete ju see, kes teda tunneb.”
„See oli kakskümmend aastat tagasi.”
Chase ilmus uksele. „Peter, mis on lahti? Kus kõik on? See koht on nagu hauakamber.” Ta kandis džiine, töösärki ja raskeid saapaid, mis sobisid karjakasvatajale, kelleks ta enda väitel kavatses saada.
„Võta istet, Ford,” ütles Peter.
„Kas sellega läheb kaua? Olivia ootab mind. Meil on pangas kohtumine mõne inimesega.”
Peter oleks tahtnud teada, kui palju sääraseid vestlusi tuleb tal veel pidada. See oli seesama, mis juhtida inimesi kaljupanga servale, näidata neile avanevat vaadet ja nad siis pangalt alla lükata.
„Karta on,” ütles ta.
Esimesi kuhjatisi nägi Alicia kohe Fredericksburgi serval – kolm mehekõrgust mullakuplit kummusid maast välja ühe pekani-hikkoripuu varjus. Ta jõudis edasi ratsutades kõige kaugema taluni. Tambitud mullaga kaetud õuel tuli ta sadulast alla. Majast ei kostnud temani mingeid elule viitavaid helisid. Ta astus sisse. Mööbliesemed olid ümber lükatud, asjad laiali pillutud, püss vedeles põrandal ja voodid olid üles tegemata. Maja elanikke oli une pealt nakatatud; nüüd magasid nad tolle pekanipuu all mullas.
Ta jootis Sõdurit künast ja jätkas teekonda. Kiviste küngaste nõlvad tõusid ja laskusid. Peagi nägi ta rohkem maju: mõned olid pugenud diskreetselt peitu maapinna kurdude vahele, teised aga esitlesid ennast tasandikel ja olid ümbritsetud raskelt kätte võidetud ja värskelt haritud mullaga põldudega. Puudus vajadus neid lähemalt vaatama minna; see liikumatus rääkis Aliciale ära kõik, mida tal oli tarvis teada. Taevas näis rippuvat tema pea kohal mingisuguse lõputu roidumusega. Ta oligi oodanud, et just nimelt niiviisi, välimistest servadest alates see sünnibki. Nakatatakse esimesed ning siis üha uued ja uued, vägi muutub suure linna poole liikudes arvukamaks ja tekitab metastaase.
Linnake