Studio Sex. Liza Marklund
jälgi,” ütles Berit. „Neid on seal nii vähe kui võimalik ja nad liiguvad nii vähe kui võimalik. Sageli on seal vaid kaks tehnikut ja vahest ka mõni juurdlusülem vägivallarühmast.”
„Võib-olla see Havai särgiga oligi ülem?”
„Võimalik,” ütles Berit. „Kui sa hoolega vaatad, siis võid näha, et üks uurija hoiab kätt suu juures. Ta kõnnib väikese makiga ringi ja dikteerib lindile kõik, mida ta kuriteopaigas näeb. Ta võib näiteks kirjeldada, kuidas see laip täpselt lamab, kuidas paiknevad rõivastel kortsud ja muud sellist.”
„Sel naisel polnudki riideid seljas,” ütles Annika.
„Võib-olla vedelevad need kuskil seal ümbruses, see fikseeritakse samuti. Kui nad valmis jõuavad, viiakse laip Solnasse kohtumeditsiini.”
„Kas lahkamisele?”
Berit noogutas.
„Seejärel jäävad tehnikud siia ja kammivad kogu pargi läbi. Seda tehakse sentimeeter sentimeetri haaval ja talletatakse kõikvõimalikud asitõendid: verejäljed, sülg, juuksekarvad, kangakiud, sperma, jalajäljed, autojäljed, sõrmejäljed, mis iganes.” Annika istus mõnda aega vaikides ja jälgis aia sees olevaid mehi. Nad olid kummargil laiba kohal, ta nägi nende päid halli katteriide foonil õõtsumas.
„Miks nad tõmbasid katte aiale, mitte aga laibale?” küsis ta.
„Neil pole kombeks laipa katta, kui pole just vihma oodata,” ütles Berit. „Kõik tehakse selleks, et võimalikult vähe jälgi rikkuda. Riie riputatakse sinna rohkem sellepärast, et uudishimulikke eemal hoida. Päris nutikas tegelikult …”
Tehnikud ja fotograaf tõusid ühel ajal.
„Nüüd läheb lahti,” ütles Berit.
Nad tõusid kaugemal olevate lehemeestega samal ajal. Kõik läksid nagu käsu peale piirdelintide juurde. Piltnikud laadisid oma kaameraid ja riputasid kaela erisuuruste objektiividega aparaate. Rühmaga oli vahepeal liitunud veel paar ajakirjanikku. Annika luges ruttu kokku, et fotograafe oli viis ja reportereid kuus. Ühel noorel mehel oli sülearvuti, millel oli TT-i1 logo, ühe naise käes olevalt kirjaplokilt võis lugeda „Sydsvenskan”.2
Mees ja naine avasid surnuauto tagauksed ja tõmbasid sealt välja kokkupandava surnuraami. Rahulike vilunud liigutustega lasksid nad selle alla ja lukustasid kaitseriivid. Annika tundis, kuidas kananahk ihule tõusis. Ta kõhust kerkis süsihappegaasi röhitsus, see ajas iiveldama. Varsti tuuakse surnu välja. Ta häbenes oma haiglast erutust.
„Kas te teeksite pisut teed?” ütles surnuraami lükkav naine.
Annika vaatas möödaveerevat raami. See värises, kui rattad üle asfaldikonaruste veeresid. Raamil oli korralikult kokku lapatud sinakat värvi kattepresent. Surilina, mõtles Annika ja tundis seljal külmavärinaid.
Mees ja naine pugesid osavalt piirdelindi alt läbi. Selle oranžikaskollane silt „Läbikäiku ei ole” õõtsus veel tükk aega.
Raamilükkajad jõudsid laiba juurde. Nad seisid ja ajasid politseinikega juttu. Annika tundis, kuidas päike ta käsivarsi tagantpoolt kõrvetas.
„Miks see nii palju aega võtab?” sosistas ta tasakesi Beritile.
Berit ei vastanud. Annika võttis kotist koka ja jõi paar lonksu.
„On ikka jube lugu,” ütles Sydsvenskani naisreporter.
„On tõesti,” vastas Annika.
Siis laotasid surnukandjad presendi raamile, läikiv sinakashall riie välkus lehtede vahel. Nad tõstsid noore naise raamile ja mässisid ta presendi sisse. Korraga tundis Annika pisaraid silmi tõusmas. Ta nägi naise hääletuks karjeks avatud suud, ähmast pilku ja siniseks löödud rinda.
Ma ei tohi pillima hakata, mõtles ta ja silmitses kulunud hauakive.
Ta püüdis välja lugeda nimesid või aastaarve, aga kirjad olid heebreakeelsed. Aeg ja tuul olid kaunid tähed peaaegu hävitanud. Korraga oli kõik ääretult vaikne. Isegi Drottningholmsvägeni liiklusmüra seiskus hetkeks. Päikesekiired immitsesid läbi hiiglaslike pärnapuuvõrade ja tantsisklesid graniidil.
Surnuaed oli enne linna, mõtles Annika. Puud olid siin juba siis, kui siia surnuid maeti. Need olid väiksemad ja nõrgukesemad, aga puulehed moodustasid graniidil samasuguseid varjudemänge ka siis, kui hauad olid alles värsked.
Värav avati, piltnikele tuli elu sisse. Üks lõi Annikast mööda trügides talle küünarnukiga kõhtu, nii et tal hing hetkeks kinni jäi. Ta vankus hämmeldunult tahapoole ja kaotas kanderaami silmist. Ta nihkus kiiresti tagasi.
Kuspool ta pea võiks olla, mõtles ta. Vaevalt teda viiakse, jalad ees.
Piltnikud järgnesid kanderaamile piki piirdelinti. Kaamerad surisesid erinevas taktis, siin-seal sähvisid välgud. Bertil Strand hüples oma kolleegide selja taga, hoides kaamerat kord nende peade kohal, kord nende vahel. Annika hoidis surnuauto tagauksest kõvasti kinni, selle värvipind põletas ta sõrmi. Läbi õhus välkuvate sähvatuste nägi ta pakki surnud naise laibaga lähemale veeremas. Surnuauto juht peatus Annikast paarikümne sentimeetri kaugusel. Ta liigutas auto mehhanisme, Annika nägi, et mees oli higine ja närvis. Annika vaatas presentpakki.
Tahaksin teada, kas päike on ta soojana hoidnud, mõtles ta.
Tahaksin teada, kes ta on.
Tahaksin teada, kas ta ise sai aru, et surm tuleb.
Tahaksin teada, kas ta jõudis hirmu tunda.
Ühtäkki hakkasid pisarad voolama. Ta laskis autouksest lahti, pööras ümber ja läks paar sammu eemale. Maa kõikus, ta tundis, et süda oli paha.
„See tuleb lõhnast ja kuumusest,” ütles Berit, kes oli korraga ta kõrvale ilmunud. Ta võttis Annikal õlgade ümbert kinni ja talutas ta surnuauto juurest eemale.
Annika kuivatas pisarad.
„Nüüd sõidame toimetusse,” ütles Berit.
Patricia ärkas lämbumistundega. Toas polnud üldse õhku, ta ei suutnud hingata. Pikkamööda hakkas ta tajuma oma madratsil lebavat läikivat alasti keha. Kui ta tõstis vasaku käe, jooksis higi mööda roideid nabasse.
Issand jumal, mõtles ta. Õhku! Ja vett!
Ta kaalus, kas hüüda Josefini, aga muutis millegipärast meelt. Korteris oli täiesti vaikne, Jossie kas magas alles või oli ta välja läinud. Patricia oigas ja keeras teise külje, pidas aru, mis kellaaeg olla võis. Josefini mustad kardinad ei lasknud valgust läbi ja tuba tundus hõljuvat läppunud hämaruses. Lõhnas higi ja tolmu järele.
„Halb enne,” oli Patricia öelnud, kui Josefin selle paksu musta kangaga koju oli tulnud. „Must küll kardinateks ei kõlba. Akendele tekivad leinarandid, positiivne energia ei pääse vabalt liikuma.”
Josefin vihastas.
„Jäta oma lollused,” oli ta öelnud. „Sina ei peagi seda tegema. Oma toa teen ma igatahes pimedaks. Mis kuradi moodi me öötööl vastu peame, kui me ilmaski magada ei saa, kas sa selle peale oled mõelnud?”
Jossie sai oma tahtmise, nagu enamasti ikka.
Patricia tõusis ohates madratsil istukile. Aluslina oli kruttinud ennast voodi keskele niiskeks nabanööriks. Vihaselt püüdis ta seda lahti harutada.
Jossie kord on poes käia, mõtles ta, mis tähendab, et kodus pole mitte kui midagi.
Ta tõusis üles ja käis vannitoas pissil. Seejärel laenas ta Josefini hommikumantli ja tuli tuppa tagasi, et kardinad eest ära tõmmata. Valgus torkas silma kui pistoda ja ta vedas kardinad kähku akna ette tagasi. Selle asemel lükkas ta hoopis ühe aknapoole lahti ja sättis lillepoti vahele, et tuul akent jälle kinni ei puhuks. Õhk oli väljas veel soojem kui sees, aga see ei haisenud.
Ta läks aeglaselt kööki, lasi õllekannu kraanivett täis ja jõi ahnelt. Köögikell näitas viie pärast kaks. Patricia oli endaga