Õmblejanna Madriidist. Maria Dueñas
küll. Kinnisvara samuti. Ja kahesaja töötajaga ettevõte, millele ma olen ihu ja hingega pühendanud kolmkümmend aastat ja kus, kui just parasjagu ei streigita, mind alandatakse ja mulle näkku sülitatakse. Ja naine, kes niipea kui nägi, et paar kirikut on maha põletatud, läks koos ema ja õdedega San Juan de Luzi roosipärga lugema. Ja pojad, keda ma ei mõista, kaks logardit, kes on hakanud fanaatikuteks ning paugutavad päev otsa katustel püssi ja ülistavad Primo de Rivera üleinimlike võimetega ettekuulutuslikku pojakest, kes on kõikidel Madriidi härraste poegadel oma rahvuslikku vaimu kuulutava romantilise lobaga pea segi ajanud. Valukotta viiksin ma neid kõiki, töötama kaksteist tundi päevas, näis, kas rahvuslik vaim alasi ja vasara vahel ümber taotakse.
Maailm on palju muutunud, Dolores, kas sulle ei tundu? Töölised ei ole enam rahul üksnes sellega, kui saavad käia San Cayetano tantsupidudel ja Carabanchelis härjavõitlusel, nagu zarzuela’s lauldakse. Nüüd vahetavad nad eesli jalgratta vastu, astuvad ametiühingusse ja nii kui midagi on vastukarva, ähvardavad omanikule kuuli silmade vahele lasta. Küllap on neil õiguski, elada puuduses ja töötada päikesetõusust loojanguni alates sellest, kui hambad suhu tulevad, ei ole kellelegi meele järele. Aga siin on vaja palju enamat: rusikas püsti „Internatsionaali“ lauldes ja endast ülemaid vihates ei paranda nad midagi, riiki ei saa muuta laulurütmis. Põhjust mässamiseks on neil kahtlemata kuhjaga, siin on taga sajanditepikkune nälg ja ka palju ebaõiglust, aga seda ei saa muuta, hammustades kätt, mis sulle süüa annab. Selle jaoks, riigi kaasajastamiseks on vaja julgeid ettevõtjaid ja oskustega töölisi, korralikku haridust ja tõsiseltvõetavat valitsust, mis piisavalt kaua võimul püsiks. Aga siin on kõik katastroofiline, igaüks ajab oma asja ja keegi ei tegele sellega, et tõsiselt tööd teha, et kogu sellele arutusele lõpp teha. Poliitikud, ühes ja teises leeris, veedavad päevi sõimuvalingute ja viimistletud kihutuskõnedega parlamendis. Kuningas on seal, kus ta olema peab, juba ammu oleks ta pidanud jalga laskma. Sotsialistid, anarhistid ja kommunistid võitlevad omade eest nagu tulebki, kuid nad peaksid seda tegema arukalt ja korrastatult, ilma vimma ja taltsutamatute meeleoludeta. Jõukam klass ja monarhistid põgenevad samal ajal hirmunult välismaale. Ja kui ühed ja teised niimoodi toimivad, jõuame lõpuks selleni, et ühel ilusal päeval tõstavad sõjaväelased mässu, panevad püsti kasarmuriigi ja siis me veel kahetseme. Või alustame kodusõda, kõmmutame üksteist ja vend tapab venda.“
Ta rääkis kindlalt, peatumata. Kuni äkki näis laskuvat tagasi tegelikkusse ja aduvat, et meie emaga istume küll endise väärikusega, kuid täielikus segaduses, taipamata, kuhu ta tahab oma heidutava sõnavõtuga jõuda või mis on meil tolle karmi sõnavalanguga tegemist.
„Vabandage, et ma teile kõigist neist asjust nii avameelselt jutustan, aga ma olen selle üle pikalt järele mõtelnud ja leian, et on tulnud aeg tegutsema hakata. Riik on kokku varisemas. See, mis toimub, on hullumeelsus, pöörasus ja mind, nagu ma juba ütlesin, võidakse iga hetk tappa. Maailm on võtnud teise kursi ja sellega on raske kohaneda. Olen üle kolmekümne aasta töötanud nagu loom, näinud vaeva oma ettevõtte pärast ja püüdnud täita oma kohust. Aga kas on ajad mulle ebasoodsad või olen ma milleski tõsiselt eksinud, sest lõpuks on kõik mulle selja pööranud ja elu justkui sülitaks mulle ühtäkki oma kättemaksu näkku. Pojad on käest läinud, naine on mu maha jätnud ja igapäevane töö vabrikus on muutunud põrguks. Ma olen jäänud üksi, ma ei leia kelleltki tuge ja olen veendunud, et olukord saab muutuda veel ainult hullemaks. Seepärast panen ma end valmis, korrastan oma asju, pabereid, arveid. Koostan oma viimast tahet ja püüan teha nii, et kõik oleks korras, kui ma ühel päeval tagasi ei tule. Ja nii nagu äri, korrastan ma ka oma mälestusi ja tundeid, sest mõni on mulle veel jäänud, kuigi vähe. Mida mustemalt ma näen kõike enda ümber, seda enam kaevan oma tundeis ja meenutan seda head, mis elu mulle on andnud, ja nüüd, kus mu päevad on otsakorral, olen taibanud, et üks väheseid asju, mis tõesti on olnud midagi väärt, on – kas tead, mis, Dolores? Sina. Sina ja meie tütar siin, kes on elav jäljend sinust noil aastail, kui me koos olime. Sellepärast tahtsin teid näha.“
Gonzalo Alvarado, minu isa, kellel oli lõpuks nägu ja nimi, rääkis nüüd juba rahulikumalt. Jutu keskel hakkas aimuma, milline mees ta pidi olema tavalistel päevadel: enesekindel, jõuliste liigutuste ja sõnadega, harjunud käske jagama ja õigust saama. Tal oli olnud raske jutuga peale hakata, küllap polnud meeldiv seista silmitsi kaotatud armastuse ja tundmatu tütrega pärast veerand sajandit eemalolekut. Aga kohtumise tolleks hetkeks oli ta enesevalitsuse juba täielikult tagasi saanud, ta oli olukorra isand ja peremees. Ta kõneles kindlalt, siiralt ja otsekoheselt, nagu saab rääkida vaid inimene, kellel pole enam midagi kaotada.
„Kas tead, Sira? Ma tõesti armastasin sinu ema, ma armastasin teda vägaväga ja oleks vaid kõik olnud teisiti ja ma oleksin saanud teda alati enda kõrval hoida. Aga paraku polnud see nii.“
Ta pööras pilgu minult ja vaatas ema poole. Tema suurtesse, õmblemisest väsinud pähklikarva silmadesse. Tema ilustamata ja ehtimata kaunist küpsust.
„Ma võitlesin sinu pärast vähe, eks ole, Dolores? Ma polnud võimeline perekonnale vastu seisma ega käitunud sinu vääriliselt. Hiljem, nagu sa tead, kohandusin eluga, mida minult oodati, harjusin teise naise ja teise perekonnaga.“
Ema kuulas vaikides, pealtnäha häirimatult. Ma poleks osanud öelda, kas ta varjas oma tundeid või polnud tal neist sõnadest sooja ega külma. Ta lihtsalt püsis sirgeselgselt, hoiak läbitungimatu, mõtted aimamatud, oma täiuslikult õmmeldud kostüümis, mida ma polnud tal kunagi näinud, küllap valmistatud riidejuppidest, mis olid üle jäänud mõnelt teiselt naiselt, kelle elus oli rohkem kangast ja õnne kui temal. Gonzalo, kaugel sellest, et tema osavõtmatusest end pidurdada lasta, rääkis edasi.
„Ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga igatahes nüüd, kui ma näen oma lõppu saabumas, kahetsen südamest, et on möödunud nii palju aastaid, mil ma ei ole teie eest hoolitsenud ja pole sinuga tuttavakski saanud, Sira. Oleksin pidanud olema järjekindlam, järeleandmatum oma soovis teid enda ligidal hoida, kuid asjalood olid sellised, nagu nad olid, ja sina, Dolores, liialt väärikas: sa polnud nõus, et ma pühendaksin teile ainult kübemeid oma elust. Kui ei saa kõike, siis ärgu olgu mitte midagi. Su ema on väga kange, tüdruk, väga kange ja väga kindlameelne. Ja eks mina olin nõrk ja rumal, aga mis seal ikka, nüüd ei ole enam aega kahetsemiseks.“
Ta vaikis mõne sekundi ja mõtles, meie poole vaatamata. Seejärel hingas ta läbi nina sisse, siis jõuliselt välja ja muutis asendit – ta tõstis selja tugitooli seljatoelt ja kummardus ettepoole, nagu soovides olla otsekohesem, nagu oleks ta juba vastu võtnud otsuse asuda selle juurde, mida tal oli meile öelda. Ta näis olevat viimaks valmis jätma kibeda nostalgia, mis hoidis teda mineviku kohal hõljumas, valmis keskenduma nüüd oleviku maistele nõudmistele.
„Ma ei soovi teid kauem oma kurvameelsete meenutustega kinni hoida, andke andeks. Asume asja juurde. Kutsusin teid siia, et avaldada oma viimane tahe. Ja ma palun, et te mõlemad mind mõistaksite ega saaks valesti aru. Minu eesmärk ei ole heastada neid aastaid, mil ma pole teie eest hoolitsenud, ega näidata hüvitisega üles oma kahetsust, veelgi vähem osta nüüd veel teie poolehoidu. Ainus, mida ma tahan, on sõlmida korralikult kinni lahtised otsad, mis minu meelest õiguse järgi peavad saama sõlmitud, kui minu tund kätte jõuab.“
Esimest korda pärast istetvõtmist tõusis ta tugitoolist ja suundus kirjutuslaua juurde. Saatsin teda pilguga, silmitsesin laia selga, healõikelist pintsakut, kerekusele vaatamata kerget sammu. Siis jäi mu pilk pidama portreel tagaseinas, mille poole ta suundus: see oli nii suur, et seda oli võimatu mitte märgata. Sajandialguse moe järgi riietatud elegantne daam, ei kena ega ka mitte vastupidi, kõrgi ilmega, tiaara lühikestel lainjatel juustel, kullatud raamis õlimaalil. Ümber pöörates osutas Gonzalo lõuaga pildi poole.
„Minu ema, suur donja Carlota, sinu vanaema. Kas mäletad teda, Dolores? Ta suri seitse aastat tagasi. Oleks ta surnud kahekümne viie aasta eest, siis oleksid sina, Sira, ilmselt sündinud selles majas. Aga olgu, laskem surnutel rahus puhata.“
Ta rääkis juba meie poole vaatamata, hõivatud oma toimingutega laua taga. Ta avas sahtleid, võttis välja esemeid, tõstis ringi pabereid ja tuli meie juurde tagasi, käed täis. Kõndides ei pööranud ta emalt pilku.
„Sa