Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe

      Eessõna

      Saagem kõigepealt ühele poole asjaoluga, et homöopaatia on kummaline meditsiin, mida ei saa lihtsalt kategoriseerida ega selgitada. Tegelikult näib, et tänapäeval kasutatakse terminit homöopaatia nii mitmel viisil, et kui uskuda selle väärkasutust ajakirjades, ajalehtedes ja televisioonis, võib see tähendada kõike looduslikku, alates ravimtaimedest kuni nõiakunstini. Parimal juhul näib see olevat intuitiivse praktika viis, mille loojaks oli torisev Saksa arst Samuel Hahnemann, kes oli oma uskumuste tõttu sõna otseses mõttes sunnitud meditsiini praktiseerimisest loobuma. Tegemist on ravimeetodiga, mis ei põhine moodsal tehnoloogilisel teadusel, vaid kahe sajandi tagusel teadusel. Halvimal juhul näib, et homöopaatia on teatud kultus, ning enamikul selle praktiseerijatest puuduvad rahalised vahendid ja tahe kasutada nüüdisaegseid meditsiinilisi avastusi, alates antibiootikumidest kuni kloonimiseni – teisisõnu on tegemist meditsiini ludiididega1.

      Ka homöopaadid kipuvad olema kummalist tõugu inimesed. Tihti tundub, et nad ei suhestu teistega hästi. Enamikul Ameerika Ühendriikide homöopaatia praktiseerijatest on arstikraadi asemel mõni muu meditsiinivaldkonna kraad. Tihti on tegemist loodusravijate, kiropraktikute või mõne muu arstiteaduse äärealale kuuluva valdkonna praktiseerijatega. Sellel võib olla teatud seos asjaoluga, et USAs puudub “homöopaadil” õiguslik ja meditsiiniline määratlus, kuid meditsiiniõiguse keerdkäigud ei mõjuta meie arusaama homöopaatiast.

      Arvestades kõiki homöopaatide ja homöopaatia ringkonna iseärasusi – need veidrused ja asjaolu, et homöopaadid üksteist ei toeta, võivad suures osas olla põhjuseks, miks homöopaatia on enamike inimeste jaoks parimal juhul “alternatiivteraapia” – ning lisaks ka homöopaatia iseärasusi, tekib küsimus “Kas homöopaatial on üldse väärtust?”

      Võin vaid oma kogemusele tuginedes vastata, et homöopaatia aitas mind hetkel, mil miski muu ei seda ei teinud ja näis, et olukord on lootusetu. Nii nagu mitmedki teised, pöördusin homöopaatia poole alles siis, kui kuhugi mujale polnud enam minna. Enda õnnistuseks sisenesin õigesse hoonesse.Sealt leidsin homöopaadi, kes uskus, et tervenemise protsess on ka õppeprotsess ja kes õpetas mulle homöopaatiat, mind samal ajal ravides.

      Kuigi on tõsi, et homöopaatia juured peituvad iidses taimedega ravitsemises ja alkeemias, võib seda öelda tegelikult kogu meditsiini kohta, kuid erinevalt homöopaatidest eitavad tänapäevased arstiteadlased seda ajaloolist tõde. Samuti on õige, et homöopaatia võlgneb kaasaegsele keemiale ja füüsikale sama palju kui iidsele alkeemiale.

      Nüüdseks olen õppinud homöopaatiat pea kaks kümnendit, sellest kirjutanud ja seda ka õpetanud. Käesolevas teoses peituvad teadmised on aastatepikkuse õppe- ja uurimistöö tulemus.

      Samas küsimus, kas homöopaatiast võiks mõelda kui millestki praktilisest, ei tulnud mulle tegelikult pähe enne, kui see mulle klassiruumis esitati. Mõned aastad tagasi õpetasin homöopaatilise filosoofia põhikursust nii nagu alati. Rääkisin klassile, et homöopaatia on energia tervendamise viis nagu nõelravigi, ning sarnaselt nõelravile kutsub ta esile reaktsiooni vallandaja, mis laseb teie kehal end tervendada. Selgitasin, et homöopaatilisest vaatenurgast peame õppima nägema oma haigussümptomeid meile iseomastena, meie jätketena, ning peame lõpetama nende väljajuurimise, sest iga sümptom, mida eiratakse ja välja juuritakse, tuleb tagasi tugevamana kui varem. Selgitasin, et peame alustama tegelemist haiguste algpõhjustega, mitte ainuüksi sümptomitega.

      Olin veetnud suurema osa päevast selgitades ja õpetades, kuidas homöopaat sobitab sümptomid õige ainega, kui klassis tõsteti üks käsi. Keegi naisterahvas küsis: “On selles kõiges üldse midagi praktilist?”

      Olin küsimusest üsna jahmunud, sest praktilisus ei olnud mulle kunagi tundunud ühel ega teisel viisil oluline. Samas oli küsimus esitatud ning sellele tuli vastata.

      Kas homöopaatia on praktiline? Ja kas seda võiks üldse kunagi praktiliseks pidada? Arvan, et vastus on jah ning ei.

      Homöopaatia põhineb iidsel arusaamal meditsiinist, et arstiteadus on mõeldud inimesele tervikuna. Allopaatiline meditsiin – mida peetakse Lääne meditsiiniks – on arenenud teises suunas. Muistne allopaat nägi inimese keha, mõistust ja hinge ühe tervikuna ja mitte eraldiseisvate osadena, kuid Kreeka arsti Galeni tööst lähtuvalt hakkas allopaat nägema inimest mehhanismina, loodusliku konstruktsioonina. Just tol ajal, kaks tuhat aastat tagasi, alistus algne “holistiline” meditsiin – Hippokratese meditsiin – meditsiinivormile, mis kaardistas inimese organismi teisiti ja üha rohkem kindlate kemikaalide ja osade seguna, mis moodustas kokkuliidetult inimolendi. See, mida peeti kunagi erakordseks, ehk isegi imeliseks, muutus sajandite jooksul lihtsalt geenide ja hormoonidega manipuleerimise ootuspäraseks tulemuseks.

      Alles käesoleva sajandi viimases pooles on hakanud allopaadid taaskord aktsepteerima hinge olemasolu ja pidama imesid elu osaks. Tervenemine võib aset leida, olenemata sellest, kas geene või hormoone manipuleeritakse või mitte. Ühtlasi oleme viimastel aastatel näinud, kuidas üks allopaat teise järel avaldab raamatuid palvete jõust ning mõistuse ja keha seosest.

      Samas arenes homöopaatia teises suunas. Nii tänapäevase kui kahesaja aasta taguse homöopaadi jaoks on olnud inimene tervik – mõistus, keha ja hing –, nii nagu ta oli seda Hippokratese jaoks kaks tuhat aastat tagasi. Mõistuse ja keha ühtekuuluvust pole otsitud, sest seda seost ei ole mitte kunagi katkestatud. Seetõttu on tänapäevane homöopaatia praktika suures osas samasugune, nagu see on alati olnud – otsitakse energia ainet, mille toime sarnaneb käsiloleva haigusseisundiga kõige enam.

      Praktikas võib see näida kõige loogikavabam. Inimeselt, kes otsib abi nahalööbe korral, võidakse küsida, millest ta öösiti und näeb või kui janune ta on. See näib esmapilgul üsna kaudne ning aeg-ajalt tunnevad homöopaatia õppijad, et kõik, mida nad meditsiini kohta kunagi on õppinud – ja kõik, mida nad ravimise kohta kunagi on mõelnud – on vale.

      Nii võib see olla küll. Kui meie allopaatilised teadmised pole just täielikult valed, siis on nad vähemasti mahajäänud. Kõigile, kellel on kodus teler, kes loevad ajakirju või jälgivad ajalehtedes reklaame, on allopaatiline metodoloogia ja mõtteviis täielikult pähe kulunud.

      Tegelikult algab meie allopaatiline haridustee enne sündi. Vast ükski teine eluperiood pole allopaatiaga nii tihedalt seotud kui sünnieelne periood. Emaüsas viibides kuuleme juba, mida meilt tervise ja tervishoiuga seonduvalt oodatakse.

      Seetõttu imestan alati, kui õnnestub veenda kedagi kaaluma, et ehk eksisteerib ka mõni muu tervise- või ravifilosoofia, mis võib haigete ravimisel olla tõhus ja ohutu. Kuna homöopaatiline filosoofia on nii mitmel viisil allopaatilise filosoofia vastand, on minu jaoks veelgi üllatavam, kui keegi kulutab aega ja energiat, õppimaks piisavalt homöopaatiat, et seda edukalt kasutada.

      Kuid miski kõnetab neid sadu ja tuhandeid meist, kes leiavad ühel hetkel, et on valmis oma võimalusi vähemalt uurima. Arvan, et on liiga lihtne süüdistada allopaatilist meditsiinitööstust või kindlustusettevõtteid ning tulla lagedale sellise üldistava väitega nagu “allopaatia on meid korduvalt alt vedanud ja me otsime tervishoiule uut lahendust.” Isegi kui mina nii ei väida, olen kindlasti kuulnud mitmeid teisi seda tegemas.

      Samas on inimeste mõttemaailmas toimunud muutus, mis algas mõned aastad tagasi vaid paarist torisejast, kuid näib nüüd olevat jõudmas ka laiema avalikkuseni. Nii nagu mõned aastad tagasi sooritasid tervisetoidu poodides oma oste vaid üksikud teisitimõtlejad ja nüüd ostlevad miljonid meist tohutult suurtes ökokaubamajades, oleme samamoodi näinud imepärast kas-vu nende keskklassi kuuluvate, keskealiste ja ülikooliharidusega inimestearvus, kelle tähelepanu on suunatud uutele tervise ja haiguse nägemise viisidele ja uutele ravimeetoditele.

      Nüüd aga tagasi praktilisuse juurde. Kuidas võtta midagi nii filosoofilist kui homöopaatia