Praktiline homöopaatia. Vinton McCabe
rahvas.
Tol ajal oli avardumist tunda igal tasandil. Näis, et teadusarenguks on piiritud võimalused; samuti füüsiliseks ja geograafiliseks avastuseks, nagu Uue Maailma asustajad peatselt leidsid. Esialgsete kolooniate piiridest kaugemale liikudes avastasid nad, et maad oli hulga rohkem, kui algselt ette kujutati. Ning Samuel Hahnemann, kes tundis end tolles ajas vägagi koduselt, rajas arstiteaduses uut teed, mis osutus suuremaks ja sügavamaks, kui ta algselt ette kujutas.
Hahnemann sündis konservatiivses ühiskonnas konservatiivsesse peresse. Samas aga sündis ta perre, millel oli oma kogukonnas teatud seisus. Kuna Hahnemanni isa oli kunstnik – kõrgekvaliteedilise Saksa portselani maalija –, anti Hahnemannile võimalus õppida ja omandada härrasmehe haridus. Kuigi arstiteadus oli noorele jõukale mehele kohane tegevusala tema ema, mitte aga Hahnemanni enda arvates, otsustas ta siiski vanemate soove austada ning seadis kohalike aadlike rahalise toetusega oma sammud Viini Ülikooli.
Seal lootis ta omandada meditsiinihariduse, kuid see, mille ta sealt eest leidis, hoopis kohutas teda. Tolleaegsest meditsiiniapteegist kasutasid arstid haiguste ravimiseks regulaarselt selliseid aineid nagu arseen. Veelgi enam, tegemist oli kaanide kasutamise ajastuga, mil tervenemise nimel kasutati igal aastal patsientide vere väljalaskmiseks miljoneid kaane. Hahnemann jõudis liigagi tihti järeldusele, et raviviisid on palju kahjulikumad kui haigused ise.
See uskumus juhtis Hahnemanni järgnevad viiskümmend aastat, mil ta teostas kliinilisi uuringuid, otsides raviviise, mis poleks kahjulikud ning toimiks võimsate tervendajatena. Otsing selliste ainete järele viis ta tagasi meditsiini algusaegadesse ja aitas tal teha tohutu hüppe edestamaks teisi omaaegseid meditsiiniteadlasi.
Leebema arstiteaduse otsingutel alustas Hahnemann sellest, mida ta tundis – omaaegsest ravimtaimede apteegist. See apteek – taimede ja mineraalainete kasutamine ravimite valmistamisel – pärineb aegadest, mil elas kreeklasest rohttaimete tundja Dioscorides, kes rändas koos Rooma leegionidega, et õppida pika teekonna jooksul posijatelt, habemeajajatelt ja ämmaemandatelt ravimtaimede kasutamist. Ta kogus teadmised raamatusse, mida kutsus “Materia Medica’ks”. Teosesse koondas ta kõik saadud teadmised ravivatest ainetest ning raamat jäi temast päranduseks kõigile neile ravitsejatele, kes astusid hiljem tema jälgedes.
Hahnemann jõudis arusaamale, et kuigi ained olid võimelised tekitama inimorganismis laiaulatuslikke muutusi, ei toimunud need muutused alati paremuse suunas. Leebema ravimi saamiseks hakkas ta aineid lahjendama. Kindlasti olid ka teised ravitsejad püüdnud segada karumustikat vähese veega, kuid Hahnemann lõi lahjendamise süsteemi, mis jättis ainesse algainest vaid vähima jälje.
Lahjendatud ainete kasutamisel avastas Hahnemann midagi senitundmatut: järjest lahjem aine muutus vähem kahjustavaks ja palju tugevamaks ehk haiguste ravimisel tunduvalt tõhusamaks.
Oma meditsiinilistes avastustega oli Hahnemann küllaltki murranguli-ne, kuid ma arvan, et see polnud kindlasti iialgi tema eesmärk. Arstina töötamist alustas ta kavatsusega olla meele järele oma vanematele, perele ja kogukonnale. Alguses püüdis ta praktiseerida tolleagset meditsiini oma parimate võimete kohaselt. Samas nii nagu algsed Ameerika Ühendriikide asustajad, kes arvasid, et neil on tegemist ligikaudu Inglismaa suuruse maalapiga, oli ka Hahnemann lõpuks vapustatud oma meditsiinikatsetuste määratutest järeldustest. Kuid areng konservatiivsest luterlasest noorukist arstiteaduse revolutsionääriks oli töö, mis suruti talle peale ja mida ta ise mitte kunagi ei otsinud. Võtke hetk ja vaadake tema elu enda elu vaatepunktist. Hahnemann, nagu enamik meist, ei planeerinud oma elu. Ta andis oma parima suure perekonna kasvatamisel – tal ja tema naisel oli üheksa last – püüdes olla meele järele oma esimesele naisele Johannale, kes ärritus ja pettus üha enam. Paratamatult tunneme talle kaasa, sest Hahnemann püüdis teha oma pere jaoks parimat, tundes samal ajal, et ta on kokku puutunud millegi ebareaalsega, mis pidi tema arvates tõele vastama. Seega enamiku oma täiskasvanueast otsis Hahnemann habrast tasakaalu oma perekonna ees lasuvate kohustuste ja sellega võrdselt püüdliku vastutusega töö vahel.
Inimestele meeldib teha filme säärastest suurkujudest – Norma Rae3 sarnastest inimestest, kes ei näi alguses uuendajatena, kelleks nad hiljem osutuvad, kuid kes jõuavad ühel hetkel nende elu muutvale arusaamale. Norma Rae puhul oli see arusaam seotud vabriku töötingimustega ja lõpuks sai temast ametiühingu organisaator. Hahnemanni puhul oli tegemist armastava ning asjast huvituva arstiga, kes ei suutnud patsiente minema saata, kui nood valudes ja kurbuses tema abi vajasid. Ta ei suutnud vältida järeldust, et raviviisid, mida temaaegsed arsti kasutasid, ainuüksi ei lõpetanud haigete kannatusi, vaid mitmel juhul lausa põhjustasid neid.
Üllatav pole mitte asjaolu, et Hahnemann märkas tolleaegsete raviviiside ja nende tagajärgede reaalsust, vaid see, et mitte keegi teine ei tundunud seda märkavat. Sellele tähelepanu juhtides näisid arstid vihasemad pigem Hahnemanni sõnavõtu kui tunnustatud meditsiinipraktikate üle.
Kuid Hahnemann võttis jätkuvalt sõna – ning mitte seepärast, et see oleks teda kuhugi viinud. Tegelikult see peaaegu et lõpetas tema võimaluse praktiseerida arstiteadust ja toetada oma peret ainsal viisil, mida ta tundis. Ei, ta tegi seda sest tundis, et iga korralik inimene räägiks enda ümber toimuvast ülekohtust. Näiteks oli tol ajal tavapärane praktika määrata haiguse raviks arseeni.
Oluline on meeles pidada, et Hahnemanni avastused ja arusaamad, millele ta oli tunnistajaks, sobituvad kõik Viini Ülikoolis, vast parimas tolleaegses ülikoolis, omandatud hariduse ja Hahnemanni meditsiiniliste vaadete konteksti. Tõepoolest saab ja tuleb homöopaatidel ja allopaatidel kasutada võrdselt mõningaid kõige olulisemaid meditsiinipraktika teadmisi, sest tegemist on teadmistega praktikast, mitte ravi eesmärkide ega meetoditega.
Uurigem aga Hahnemanni suuri muutusi tervendamiskunsti filosoofia ja praktika vallas.
Aastaid rääkisin oma õpilastele, et kuigi Hahnemanni tuleb pidada homöopaatilise ravimeetodi loojaks, ei ole ta tegelikult homöopaatia looja, sest ta kasutas ära teadmisi, mida koguti ja kasutati juba Hipokraatilise Meditsiini Kooli päevil. See vastab tõele. Aga kuigi Hahnemanni töö oli Hippokratese filosoofia uurimine ja selle edasiarendus, tegi ta ka omal käel üsna uskumatuid avastusi. Paradoksaalne on aga see, et nende eest teda tihtipeale ei tunnustata – selle asemel tunnustatakse teda valesti homöopaatia “avastamise” eest.
Homöopaatiline filosoofia algas päeval, mil Hippokrates lausus oma õpilastele, et kui neil tuleb tegemist teha patsiendiga, kellel esinevad sümptomid – valud ja vaevused, millest ta soovib vabaneda – on neil vaid kaks võimalust, mida nende sümptomitega peale hakata. Üheks võimaluseks on töötada sümptomite vastu, ning seda tehes tunnistate sisuliselt, et sümptomid on tekkinud põhjuseta, nad ei edasta meile mingit sõnumit ning nad tuleks kehast lihtsalt eemaldada. Teiseks võimaluseks on töötada koos sümptomitega. Sel viisil nõustute, et sümptomid on tekkinud põhjusega ja neil on mingi tähendus. Sümptomitega töötades usaldate te loodust ja usute, et sümptomitel on teile midagi öelda.
Too Hippokratese loeng pani tegeliku aluse nii allopaatilisele kui homöopaatilisele meditsiinile, kuigi neid termineid ei kasutatud kunagi. Hahnemann ise lõi terminid “homöopaatia” ja “allopaatia”.
Seega näeme, kuidas tollest päevast saati kerkisid mõlemad mõisted ikka ja jälle esile. Iga raviviis, iga arstiteaduse vorm igast maailma nurgast sisaldab mõlemat mõistet. Enamik kasutab neist mõlemat, välja arvatud Lääne meditsiin, mis seab elu ruletilaual kõik panused allopaatiat esindavale mustale, unustades täielikult, et tihtipeale tuleb võitjaks homöopaatiat kujutav punane.
Tagasi Hahnemanni juurde. Vaatleme tema geniaalsust nii praktiseerija kui filosoofina. Samuti vaatleme tema avastusi, mis on üllatavalt kombel avaldanud võrdset mõju nii allopaatilistele kui homöopaatilistele traditsioonidele.
Kõigepealt tuleb käsitleda Hahnemanni arusaama ravimi olemusest, olgu tegemist allopaatilise või homöopaatilise ravimiga. Hahnemann viitab ravimile kui “kunstlikult tekitatud haigusele” (artificial disease).
Terminiga tähistas Hahnemann mõju, mida avaldab ravim inimorganismile. Mõistet käsitletakse põhjalikumalt käesoleva teose järgmises peatükis. Praegu aga mõelge, et kunstlikult tekitatud haigus näitab meile, millist
Ameerika draamafilm väikelinna vabrikutöölisest, kellest saab hiljem vabriku ametiühingu eestvedaja.