Kass nimega Jossif. Jorma Rotko
Ta rajas sinna endale suveresidentsi ning varsti arenes Borjomist aristokraatia soositud kuurort, Kaukaasia pärl. Korrastati parke ning ehitati uusi hotelle. Asutati ka administratsioon, kelle tööks oli mineraalveeallikate kaitsmine.
Borjomist ratsutati edasi Tiflisi suunas. Maantee läks läbi väikse Gori linna. Hobused olid käinud juba 50 versta ehk nad olid lõpuni väsinud. Hakati otsima öömaja. Khuthaisis oli olnud hotell, Borjomis koguni kaks luksushotelli, aga väikses Goris sellist asutust polnudki. Von Lignitz leidis linna gradonatšalniku raekojast keskväljaku äärest ning linnapea hakkas ruttu organiseerima majutust kõrgeaulikele külalistele.
Lahendusvariante polnud palju. Sellesamuse keskväljaku serval Tsarskaja uulitsal oli Dadianide maja, ainuke suur ja korralik elamu terves linnas. Dadianide aadlidünastia peamised paleed olid lääne-Gruusias, Musta mere lähistel ning Gori maja kasutati harva. Seal oli vaid vanapaar, kes kandis hoolt, et hädavajalikud tööd sai tehtud.
Linnapea meelitas seltskonna tutvuma Gori kollaste müüridega linnusega lähedasel Gorivjari mäel selleks ajaks, kuna kokku aetud naisterahvad koristavad maja ning korrastavad magamistoad. Egnatašvili kõrtsist toodi veini ja toitu ning kokad tööle.
Lähistel polnud ühtki Dadiani, kelle käest sellele kõigele luba küsida, aga vaevalt oleksid nad vastu hakanud. Ikkagi asekuninga külalised ja sundolukord. Üks nendest pidi olema koguni Saksamaa keisrikonna prints ning suurvürst Mihhaili sugulane.
Wilhelm majutati suure magamistuppa teisele korrusele. Seal oli ka selline luksus, nagu vannituba, aga veekraane muidugi mitte. Prints palus, et keegi tooks köögist sooja vett ning abistaks pesemises, teine ju praktiliselt ühekäeline.
Noormees ootas veetoojaks vanaldast naisinimest, aga tuligi temaealine nägus naisterahvas.
Ilus neiu, mõtles Wilhelm, aga eksis, sest tegu oli abielunaisega. Ta oli laulatatud 17aastaselt ja oli sünnitanud juba kaks poega.
Prints Wilhelm sai pestud. Ühist keelt neil ei olnud. Prints osutas sõrmega oma rinda ja ütles: Willy. Kui ta osutas naist vastas too: Jekaterina. Willy oli ilus poiss, vasak käsi välja arvatud.
Willy žestikuleeris, et voodis oleks kena viita öö kahekesi. Jekaterina raputas vormitäiteks eitades pead, tegelikult oli ta juba nõustunud. Noor proua oli harjunud nautima seksist häbematult. Asja tegi veel põnevamaks kööginaiste lobin, et nooruk olevat Saksamaa prints. Selline on kindlasti sängis teistsugune, kuid kohalik tohman.
Järgmisel hommikul jätkas sakslaste seltskond teed Tiflisi poole. Juba Zemo Khandaki külasse tulles oli prints Wilhelm unustanud eelmise öö ja Jekaterina. Jekaterina aga mäletas juhtumit kauemini, sest paari kuu vältel sai ta aru, et on rase. Ta arvas, et isaks on saamas too võõras prints. Kindel aga olla ei saanud. Eostaja võiks olla abikaasa Besarion, venepäraselt Vissarion, aga ka keegi rikkur, kelle majades Jekaterina käis koristamas ja pesu pesemas. Ilusal Jekaterinal ehk Kekel oli Goris austajaid küll ja küll: kõrtsmik Jakov Egnatašvili, politseiülem Damian Davrichewy ning isa Christopher Charkviani, õigeusu kirikukooli õpetaja.
Isaduse kinnitus saabus 6. detsember 1878, kuna Jekaterina toi ilmale poisslapse. Ta vasak käsi oli palju lühem, kui teine. Sellest oli muidugi kahju, aga teisest küljest see tõendas midagi.
Jekaterina oli õnnelik. Tal oli nüüd suursugune poiss, koguni kuninglikku verd. Pealegi paistis ta olevat sitkem, kuid Beso tehtud poisid. Esimene nendest, Mikheil, elas vaid kaks kuud. Järgmine, Giorgi, suri pool aastat pärast sündi. Sellel uusimal, kes ristiti Iosebiks, ei paistnud olevat häda midagi. Nimi Ioseb muundus ruttu venepäraselt Jossifiks, nagu peaaegu kõik nimed selles Vene impeeriumile alluvas maas.
Millelgi imelikul viisil tajus kingsepast abikaasa Beso, et tema alt poiss olla ei saa. Joobes olles ta nimetas last „Keke värdjaks“ ning vindis oli ta peaaegu iga päev. Ränk joomine oli alanud pärast esiklapse surma, teise lapse elust lahkumine lisas sellele veel hoogu juurde. Gruusia mõttelaadi järgi eluvõimetud imikud tähendavad nõrka ja kõlvatut isa. Kui Jossif oli kasvanud nii suureks, et ta löömist kestis, sai ta peksa tihti, oli süüd või mitte. Kui Jossifi ema püüdis minna vahele, kolkis Beso ka teda.
Sakslaste ekspeditsioon võeti Tiflisis hästi vastu. Oli organiseeritud igasugu lõbustusi, aga käidi ka inspekteerimas Kaukaasia rindelt naasnud väeosi ja haavatuid. Kaukaasias oli 50 000 vene soldati võidelnud hästi 100 000 türklase vastu. Ainus probleem oli puudujääk rasketest suurtükkidest, sest otomanidel oli kaugele laskvaid Kruppi suurtükke, mida sakslased olid nendele müünud. Selle eest palus prints Wilhelm vabandust ning lubas, et rohkem suurtükke ei toimetada türklastele.
Külalised elasid Vorontsovi palees Golovinski prospektil keset Tiflisi linna. See oli kindralkuberneride ja asekuningate häärber, kus ruumi jätkus. Selle saalides peeti balle ja vastuvõttusid.
Suurvürstil oli kuus poega ja üks tütar, Anastassia Mihhailovna. Noor suurvürstinna oli küll ilus, aga teravkeelne, isegi äge. See oli vist loomulik tagajärg elust ainukesena tütarlapsena kuue venna hulgas. Prints Wilhelm temast ei huvitunud. Talle ei meeldinud andekas, kuid okkaline neiu. Wilhelmi tulevane naine võiks olla pehme nagu nõbu Ella ning kogu sõnavaraks piisaks sõnast „jah“.
Kahenädalase Tiflisi külastamise pärast naasti tuldud teed tagasi Saksamaale. Nüüd ei kasutatud ratsusid, vaid rong viis nad Photisse. Rongi peatudes Goris meenus Wilhelmile meeldiv vahekord kaks nädalad varem. Ta naeratas natuke ning mõtles:
„Kui õnneks läheb, võib isegi pärapõrgu mäestikust leiduda lihvimata vääriskivi“.
Riigikukutaja võtab naise
Venelased vihkavad kaotatud sõdu ning selline oli Vene-Jaapani sõda. Suri umbes 150 000 meest, jäädi ilma suurtest maa-aladest ja mere põhja läks terve Vene keisririigi laevastik. Häbistav oli seegi, et sõja võitsid väiksed kollanahalised pilusilmad.
Üldise rahulolematuse valitsedes oli kerge tõsta esile ühiskondlikke ebakohti ning neid Venemaal jagus. Jossif pasundas nendest rahvale nii kõnes kui kirjas, aega mööda oli temast saanud professionaalne riigikukutaja. Miks niimoodi oli läinud?
Kurja juur oli vist lugemisoskus. Jossifi emal oli kinnismõte, et poiss tuleb panna kooli. Goris oli selleks vaid üks võimalus: venekeelne õigeusukiriku kool. Linlaste arust Keke ehk gruusia keeles Ketevan, oli veider. Ta ise ei osanud lugeda. Tavaliselt selline inimene peabki seda oskust enda lastele tarbetuks kuid Keke mitte. Üks kõik, Jekaterina jõukade armukeste majanduslikul ja muul abil läbis Jossif kooli auga pärast seda, kui papp Charkviani poisid olid õpetanud talle vene keele enam-vähem selgeks. Jossifi vanemat seda keelt ei osanud ning kodune keel oli gruusia.
Jossif siirdus kirikukooli järel Tiflisi õigeusklikku vaimulikku seminari, aga seal tal nii hästi ei läinud. Tiflisi seminar oli rohkem kitsarinnaliste pappide valvatud türm kuid õppeasutus. Lisaks igasugu keeldudele oli seminaris must nimekiri raamatutest, mille lugemine polnud lubatud. Paljud keelatust materjalist oli pärit Marxi, Engelsi ja teiste revolutsionääride sulest. Loomulikult seminaristid lugesid meelsasti just neid raamatuid.
Jossif arenes ruttu mässumeelseks. 20aastaselt ühines ta Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega ning järgmisel aastal oli tal seminarist juba villand. Ta jalutas sealt välja.
Järgnesid propaganda levitamine, streikide korraldamine, vägivald ja röövimised, aga ka kongressid ja nõupidamised teiste samasugustega. Peale kõige selle kuulus revolutsionääri tööpõldu pidev enda varjamine politseinikke, sõdurite ja ohranka eest. Normaalne pereelu polnud just võimalik, aga sellegipoolest Jossif abiellus juulis 1906. Pulmad olid päris väiksed ja ebatraditsionaalsed, vaid mõni mõrsja sugulane ning paar Jossifi röövelsõbra. Jossifi ema asjast ei teadnud ning ta isast polnud ammu kuulda midagi.
Jossif oli tutvunud Aleksander Svanidzega, kes oli keigarist noormees aadlike tutvustega, tudeng Leipzigi ülikoolis, aga ka bolševik. Tal oli kolm ilust õde, kõige kauneim neist oli 20aastane Jekaterina ehk Kato. Temast sai Jossifi naine ning umbes üheksa kuu pärast sündis neile poiss, Jakov.
Jossif otsustas minna Kaspia mere äärde, Bakuusse. Seal elasid rikkad naftaparunid ja nende mujalt toodud juuretu tööliskond, ideaalne koht kihutustöö