Aeglased kuulid. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Alastair Reynolds
suust saada. «Nad saavad teada ja leiavad su üles.»
«Oh, seda ma küll ei usu. See on suur universum. Palju süsteeme, palju kaost ja segadust. Mul on omad plaanid.»
Seal, kust kuul oli sisse läinud, paistis väike auk, mitte suurem mu väikesest sõrmest. Tundsin kuuli enda sees liikumas, kokku tõmbudes ja sirutudes nagu mehhaaniline tõuk. Väike kühm nahal näitas, kus kuul selle all liikudes asub.
Olin täiesti kindel, et suren siinsamas. See juhtub kas siis, kui kuul jõuab mu südamesse (või muusse elutähtsasse organisse), või siis, kui suudan Orvinit veenda kuuli plahvatama panna, mida suudavad teha kõik kuulid. Kui see kohe plahvataks, viiks see arvatavasti jala küljest ja jätaks ülejäänud osa minust ellu, vähemalt mõneks ajaks.
Nähtavasti ma ikkagi ei surnud selles punkris.
Kui olete näinud joonistusi minust (need ei ole küll väga sarnased, kuid joonistajad tegid oma parima), siis teate, et ma ei kaotanud jalga ega ka ühtki muud kehaosa. Ehk ei ole ma küll eriti kena, aga kõik minust on alles.
Järgmiseks juhtus nii.
Kostis müra, mingi õhusõiduk lendas aeglaselt meist üle. Arvasin, et need võivad olla Ääremaailmade Süsteemi sõdurid, kes on tulnud mind vabastama (kui ma ikka olin nii suurt pingutamist väärt), või ehk rahukaitsjad või ehk isegi Orvini omad, kes teda otsisid.
Mis selle põhjuseks ka polnud, sellest piisas, et Orvinit tema lõbustusest eemale kiskuda ja saata ühe sõduri asja uurima. Ühe seina ülaosas oli neljakandiline auk, milles kunagi võis asuda aken või mingi ventilatsioonisüsteem. Nägin masinat üle taeva liikumas ja siis tagasi pööramas. See aeglustas lendu ja tegi suuremat müra kui enne.
«Nüüd oled omadega persses,» ütlesin.
Tegelikult ma siiski ei teadnud, mida sellest sõidukist arvata, on see minu jaoks hea või halb. Olin liiga suurtes valudes, et üldse selgelt mõelda. Kõik, mida ma teadsin, oli see, et Orvin paistis üllatunud olevat ja mul oli hea meel tema kimbatust näha.
Sõdur tuli punkrisse tagasi ja sosistas midagi Orvini lihavärvi kõrva. Orvin kratsis erevalget harjast oma pealael.
«Jätame ta maha,» otsustas ta.
«Võiksime ta kohe ära tappa,» ütles üks sõdur.
«Kohe või tund aega hiljem – pole mingit vahet,» ütles Orvin, rääkides piisavalt valjusti, et ma ikka kuuleksin. «See sõiduk ei tulnud tema transponderi signaali peale. Kui tuli, oleks see palju lähemal.»
«Peaksid mu ära tapma küll,» ütlesin mina.
«Ei tea, mispärast?» «Kui sa seda ei tee, leian su üles.» Orvin muigas mu tühise ähvarduse peale. «Eks vaata ise, kui kaugele sa seisma jäänud südamega jõuad. Muidugi kui sa kõvasti peale käid, võin kuuli lõhkema panna. Sinu valik.»
«Mine persse,» ütlesin jälle. «Ja ma olen Scur. Minu nimi on Scur, mitte Scurelya. Tahan, et sa seda meeles peaksid. Ma leian su üles, Orvin. Leian üles ja panen su seda meeles pidama.»
«Scur,» lausus ta, selle kõla maitstes. «Pole just kena nimi.
See kõlab nagu solvang, nagu mingi ihuliku tegevuse nimetus.» «Mulle käib küll.» Pärast seda läksid nad kähku minema. Minuti või paar kuulsin veel väljast hääli, kuid varsti need kadusid. Ei kostnud ühegi liikuri ega isegi mitte õhusõiduki müra. Ent miski oli Orvini siiski lahkuma pannud.
Nii et jäin ainult mina sellel kusehaisulisel voodil. Nad polnud vaevunud mind kinni siduma. Nad teadsid, et kuuliga keres pole mul mingit lootust neile järele jõuda. Nad polnud mulle jätnud ka ühtegi relva ega sidevahendit. Neil oli täiesti põhjust eeldada, et selleks ajaks, kui keegi punkri leiab, olen mina surnud.
Selles nad eksisid.
Ootasin, kuni olin kindel, et nad on läinud. Siis proovisin liikuda. See oli valutava jalaga raske ja algul ei suutnud ma teha muud, kui vaid piinast niutsuda. Siis proovisin ennast kerra tõmmata, lootes, et see võiks mu olukorra talutavamaks muuta. Kui see ei õnnestunud, vajusin meeleheitest ja kurnatusest voodile tagasi. Kuul vingerdas endiselt jala sees oma teed. Ma ei tahtnud nii kaua oodata, kuni see vaagnani jõuab.
Õõtsutasin ennast voodilt maha. Selle liigutusega hakkasin röökima, kuid tegelikult paistis sellest kasu olevat. Toetasin mõlemad jalad kiviprügisele põrandale. Nad olid mu saapad ära võtnud, kuid ma peaaegu ei märganudki külma ega teravaid asju taldade all.
Ajasin ennast käte najal üles, et saaksin jalast parema ülevaate. Kühm naha all oli liikunud poolde reide. Sain kuuli edenemisest aru, kui jälgisin selle asendit karvakeste ja tähnide suhtes oma nahal.
Mu pilk peatus kärul, mida Orvin oli kasutanud. Sellel lebas injektor koos igasuguste teravate asjadega. Seal oli ka nuga, millega Orvin mu püksid lõhki lõikas. Noa kõrval oli kirurgiliste sidemete rull ja selle kõrval pudel desinfitseerivat vedelikku.
Mõtlesin, et Orvin piinas küll inimesi, kuid ei tahtnud, et nad sureksid infektsiooni tõttu enne, kui tema on oma lõbu kätte saanud.
Mu tähelepanu pöördus jälle liikuvale kühmule. Teadsin, mida peaksin tegema. Noa kasutamine pidi olema valusam kui kuul ise ja kui taban arterit, siis võin niikuinii lõpetada enda tapmisega. Kui olen alustanud, ei taha ma võib-olla jätkata. Kuid võiksin ennast sundida. Sõda oli läbi ja ma tahtsin pääseda tagasi oma vana elu juurde, oma sünniplaneedile. Tahtsin minna tagasi ema ja isa juurde ning öelda isale, et ma ei süüdista teda sellepärast, et mind sõjaväkke kutsuti. Tema oli kõndinud tubli ja äraostmatu mehe rasket rada. Ta vääris paremat kui veel ühest tütrest ilma jääda.
Võtsin noa ja hakkasin kuuli enda seest välja lõikama.
Te teate, mis on ärkamine. Te kas olete selle kas läbi elanud või selle kohta mitmesugustest kohustuslikest tekstidest lugenud.
Ent tol ajal polnud meil selle jaoks nime. See oli asi, mis juhtus meiega pigem ühe- või kahekaupa, mitte kollektiivne kogemus. Ja esimese asjana tuleb öelda, et kellelgi meist polnud vähimatki aimu, kus me olime või mis oli juhtunud.
Saan teile vaid jutustada, mismoodi see juhtus minuga.
Pärast seda, kui ma endale noa sisse torkasin, järgnes pimeduse periood ja siis ärkasin kusagil. Seal oli külm ja polnud valgust. Arvasin, et olin valust meelemärkuse kaotanud ja alles mõni minut tagasi teadvusele tulnud.
Aga kui suutsin juba oma seisundit hinnata, siis mõistsin, et mu jalg enam üldse ei valuta. Ma ei tundnud ei kuuli ega haava.Lamasin endiselt mingil voodil, kuid see oli pehme ega haisenud kuse järele. Tundus, nagu oleks see minu jaoks tehtud, kujundatud täpselt minu keha kontuuride järgi. Olin janune, kurk kuivas ebamugavalt ja mul oli piisavalt külm, et väriseda. Kus iganes ma ka olin, seal ei olnud täiesti vaikne. Kaugusest kuulsin mingit pidevat vaikset undamist, nagu töötaksid masinad. Üks kord kuulsin seal lamades enda arvates inimese häält. Sirutasin käe ja tundsin kumeraid metallist ja plastikust pindu. Need ümbritsesid mind nagu muna. Minu muna – kahtlustasin, et see peab olema hibokapsel – tegi äkki häält ja avanes iseenesest. See jagunes kaheks pooleks ja läbi üha laieneva prao hakkas paistma punast valgust. Küllap oli valgus siiski üsna hämar, kuid olin nii kaua aega pimeduses viibinud, et pidin silmad kinni pigistama.
Mul polnud ei vormirõivaid ega lahinguvarustust. Keegi oli riietanud mu hõbedastesse pükstesse ja särki. Materjal tundus vastupidav ja puhas, kuid oli ka väga õhuke. Särk oli lühikeste varrukatega, vööle oli seotud lihtne särp. Mul oli tunne, nagu peaks sellist riietust kandma laps või haige inimene.
Külmakaitseks oli see kasutu. Järk-järgult hakkasid silmad ümberringi tabama rohkem üksikasju. Minu kapsel oli üks paljudest pikas kaarduvas koridoris. Muidugi teate ka ise neid koridore. Kui ma ütlen «kaarduvas», pean silmas, et see kaardus mõlemas suunas ülespoole ja nägemisulatusest välja. Koridori vastasseinas seisis teine rida hibokapsleid. Pooldunud polnud üksnes minu oma: umbes kolmandik neist olid juba avanenud. Võite arvata, et tundsin ennast laevas kohe koduselt, aga see polnud üldse nii. Olin hüppelaevades varemgi reisinud. Kuid ma polnud teekonna