Inspireerivad armastuslood läbi aegade. Epp Petrone
luges mees seda lootust naise kirjadest välja. Aasta pärast nende kirjavahetuse algust veetsid nad sügise koos Kopenhaagenis, kus Jenny laulis peaosa ühes ooperis. Sel sügisel nägid nad teineteist peaaegu iga päev. Seltskonnas hakati mainima nende kahe nime koos, ka ajakirjanduses märgiti neid võimaliku paarina. See oli ehk Anderseni elu kõige õnnelikum ajajärk.
Ent ooperiperioodi lõppedes pidas Jenny hüvastijätupeo Kopenhaageni seltskonnale. Oli oktoober 1845. Mees lootis veeta jõulud koos neiuga ja sõitis seetõttu detsembris Berliini, kus Jenny järgmise tööga hõivatud oli. Aga nad ei kohtunud päevade kaupa. Jennyl polevat aega olnud. „Ma ei armasta teda enam!” raevutses Andersen oma päevikus. Nad kohtusid alles pärast jõule.
„Kas sa armastad mind?” küsis Hans.
„Jah. Nagu venda. Nagu oma teist mina.”
Hansu romaanid, eriti aga muinasjutud kogusid üha enam lugejaid. Ja Jenny lendas nagu komeet: peagi oli ta tuntud nii Euroopas kui ka Ameerikas. Nad mõlemad olid saavutanud rahvusvahelise tunnustuse. Oli küll rahva armastus, aga isiklikku elu polnud kummalgi.
Jenny jäi vabaks veel paljudeks aastateks, kuigi talle tehti ridamisi abieluettepanekuid. Kõigi nende aastate jooksul püsis ka Anderseni lootus, et kord saabub tema päev.
Kuni hea sõber ja hingesugulane helilooja Felix Mendelssohn soovitas Jennyle uueks klaverisaatjaks andekat pianisti Otto Goldschmidti. Algas sõprus ja peagi leidis Jenny end üha enam toetumas noormehe kindlale ja vaiksele loomusele. 32aastaselt abiellus Jenny endast üheksa aastat noorema Ottoga. Veel mõnda aega rändas paar kontserte andes mööda Euroopat ja Ameerikat, kuni nad otsustasid ühte kohta paigale jääda ja pere luua. Ja kuigi Jenny kirju läbis pidev igatsus Rootsi järele, otsustas paar asuda elama hoopis Inglismaale.
Andersen ei armunud pärast Jennyt enam kunagi. Ta rändas ringi ja kirjutas. Peale muinasjuttude avaldas ta täiskasvanute romaane: suurem osa neist rääkis muusikaelust või teatrist.
Jenny muutus aastatega aina religioossemaks ja kasvatas selles vaimus ka oma lapsi (tütart ja kahte poega). Uuel kodumaal hakkas ta esinemiste kõrval õpetajaks kuninglikus muusikakolledžis ja tegeles palju heategevusega. Ta oli oma sajandi üks kuulsamaid lauljannasid.
Andersen elas elu lõpuni üksinda. Kui kaua säilisid tema tunded Jenny vastu, pole teada. Oma päevikutes ta naisest enam ei kirjutanud. Aga muinasjutud, mis ta Jennyst ja Jennyle kirjutas, on jõudnud oma sajandist edasi. Ja aina uued põlvkonnad inetuid pardipoegi ja vabadust ihaldavaid ööbikuhingi leiavad nendest juttudest jõudu.
SUREV KIRJANIK JA TEMA NÄIDENDITE STAAR
Anton Tšehhov (1860–1904), Olga Knipper-Tšehhova (1868–1959)
Tšehhovi unistus läks täide: ta kohtus just sellise naisega, kes ei tahtnud tema kõrval olla pidevalt, vaid laskis mehel elada maal ja viibis ise Moskvas. Aga oli siis mees täide läinud unistusega ka rahul? Oh ei, seda naist tahtnuks ta enda juurde kogu aeg.
Oma näpitsprillide ja musta-valgekirju habeme, oma imepärase huumori ja melanhoolia segust kantud seltskondliku sarmiga võlus tuntud vene näitekirjanik Tšehhov enda ümber ära lugematul hulgal naisi. Aga niipea, kui asi läks mõnega tõsisemaks ja järgmine loogiline samm olnuks altari ette, hakkas mees kummaliselt käituma ja suhtest väljapääsu otsima. Nagu ta kirjutas ühele oma sõbrale: „Jah, kindlasti ma tahaksin abielluda. Aga tuleks leida naine, kes ei oleks mul silmapiiril virvendamas iga päev. Tuleks leida keegi, kes oleks nõus olema püsivalt Moskvas ja laseks mul rahulikult maal elada.”
Oma päevikutes ja kirjades on ta abielu suhtes üsna skeptiliselt meelestatud, pillates iroonilisi märkusi nagu „Naised röövivad meeste nooruseid, aga minu oma nad ei saa” või „Kui sa kardad üksildust, siis hoidu abielust”, ning enamikus ta teostes on abielu kujutatud kas koomilise või lihtsalt õnnetu eluvormina. Paljud kaasaegsed kirjeldavad kuulsat kirjanikku kui kummalist tüüpi, kes maailma kahtlustas ja tõeliselt soojalt kedagi armastada ei osanud. On öeldud, et tal oli rinnus „ilus külm kristall” ja et ta võis olla „lahke, aga samas hoolimatu”.
Selle külma kristalli suutis sulatada ja tõelist armastust tundma panna lõpuks üks naine, andekas saksa päritolu näitlejanna Olga Knipper, kes mängis mehe viimastes näidendites peaosi.
Teater oli olnud Tšehhovi unistus juba lapsepõlves, mille ta veetis Aasovi mere ääres Lõuna-Venemaal. Ta õppis arstiks, aga jätkas peagi kirjanikuna. Koomiliste jutukeste müümine ajalehtedele tõi rohkem sisse kui tohtriamet ning raha oli vaja – pärast isa äri pankrotistumist pidas ta üleval oma vanemaid ja õde. Jutud ja romaanid kogusid tasapisi üha enam tuntust, aga ta esimene näidend „Kajakas” kukkus 1896. aasta esietendusel Peterburis läbi. Sellest heitunult põgenes Tšehhov oma maakodusse.
Aga noor tugev teatrijuht Moskvast, Konstantin Stanislavski otsis kirjaniku tolle pagendusest üles ja veenis teda andma „Kajakale” uus võimalus. Kaks tulevast teatrilegendi olid kohtunud ja edasine on ajalugu. Moskva esietendust 1898. aastal saatis suur edu. Ühte peaosatäitjat Irina Arkadinat mängis Olga Knipper.
Olga oli pikka kasvu, tumedapäine, väga väljendusrikka näo, läbitungiva ilme ja õhukeste huultega. Tema näos oli midagi sügavat ja meeldejäävat, aga peale selle oli ta ka andekas näitlejanna. Tšehhov oli naisest lummatud kohe esimesel kohtumishetkel, kui ta tuli ühte proovi pealt vaatama. Nagu ta kiitis: „Milline hääl, ja milline väärikus ja siirus!” See oli mehele üsna suur šokk, avastada 38aastaselt, et ta on elus esimest korda tõsiselt armunud!
Tšehhovist peaaegu kümme aastat noorem Olga Knipper oli samamoodi laostunud isa tütar. Saksamaalt Venemaale rännanud insener jättis peale oma surma perekonna suurtesse võlgadesse, nii et Olga hakkas rahateenimiseks andma klaveritunde, läbis draamakooli ja hakkas näitlejannaks.
Paari suhe möödus esialgu sama stsenaariumit pidi, nagu neil mõlemal enne seda küllalt suhteid oli olnud: seltskondlik flirt, teineteise olemuse kompamine. Aga seekord tunnetas Tšehhov, et esimese hetke välgatus ei olnud teda petnud: selles naises on midagi erilist just tema jaoks ja ta ei tohiks naisel minna lasta. Neil oli sarnane huumorisoon ja elutunnetus, omamoodi segu kibedusest ja lapsikusest. Ning mis väga oluline: Olgal õnnestus võita nii Tšehhovi ema kui ka kirjaniku jumaldatud ja ülilähedase õe Maša poolehoid!
Üks asi, mis Tšehhovit Olga juures võlus, oli naise tervis. Nagu meenutavad kaasaegsed, nägi mees ise sel ajal välja küll veel šarmantne, aga… kollane ja kokkukuivanud.
Huvitaval kombel oli Tšehhov hakanud oma teostesse tooma sisse tuberkuloosi ja sellesse surevaid tegelasi juba ammu enne, kui ta omaenese diagnoosist teada sai. Arvatakse, et tegelikult teadis ta arstina oma olukorrast juba aastaid enne spetsialistide juurde pöördumist…
Selleks ajaks oli ta põgenemisest loobunud ja võtnud vastu teadmise, et põeb tuberkuloosi – sajandivahetuse Venemaal võrdus see diagnoos peaaegu alati surmakuulutusega, olles kõige sagedasem surmapõhjustaja üldse, olles viinud hauda ka neli Tšehhovi lähisugulast, nende hulgas ta venna.
„Minu tervis on üha rohkem nagu vanamehe tervis,” kirjutas mees Olgale. „Minust ei saaks sulle mitte abikaasa, vaid vanaisa.”
Aga Olga tahtis mehega abielluda ja teadis, et need enesehaletsuslikud sõnad ja naise näiline kaugemale lükkamine on vaid kunstniku tundlik natuur, mehe instinkt järele proovida, kui palju Olga teda armastab.
Abielutseremooniat ei tahtnud neist aga kumbki, sest ühtemoodi pidasid nad selliseid šampanjaklaasi tõstmise ja naeratamise üritusi ebameeldivaks. Et oma sõpru valejälgedele petta, korraldasid nad 1901. aastal, kaks aastat pärast oma suhte algust, sõpruskonnale suure piduliku õhtusöögi, kuhu aga ise jätsid kohale ilmumata. Ja täpselt selle pidusöögi ajal nad abiellusidki, vaid nelja hädavajaliku tunnistajaga – ilma polnud võimalik –, ja kohe pärast seda sõitsid edasi mehe tervist turgutama. Isegi kõige lähedasemad sugulased kuulsid nende sammust hiljem, telegrammi vahendusel.
Kuna Tšehhovil oli olnud