Usurändajate radadel. Eduard Bornhöhe
ilmatu pika varrega piibu hammaste vahele. See oli hommikumaa kuulus vesipiip (nargileh), mida Türgi sultan piltide peal suitsetab. Ma tõmbasin korra seda piipu ja sest oli mulle igaveseks ajaks igavesti küll. Määratu suitsupilv tikkus mulle ootamata viisil kopsu, kõhu ja keha viimsete soppide sisse. Ma pahvatasin kangesti köhima – päris tuldpurskava mäe moodi. Järgmised viis minutit suitsesin ma mitmest august nagu puust hoone, mis seespidi põleb. Suits oli läpastanud maiguga, ja nende tuhandete huultel ning keeltel, kes seda piipu enne mind imenud, ei võinud ka paremat maiku olla, sest muidu oleks piibuvarre ots vähegi magusam olnud. Ma läkitasin vesipiibu tänades minema.
Nüüd viidi mind teise urkasse, mis palavat auru täis oli ja pandi mind lavale pikali. Vähikarvaline mees valas mulle palavat vett kaela, tõmbas kareda kinda oma paremasse kätte ja hakkas mind igast küljest nühkima. Ta nühkis mind nii käredasti, kui sooviks ta mind hea osa peenemaks hööveldada. Minu keha hakkas sealjuures üsna imelikult lehkama.
Natukese aja pärast tõi mees kausi, seebi ja veel ühe asja, mis täiesti hobusesaba nägu oli. Ta valmistas määratu kuhja seebivahtu, mattis minu pealaest jalatallani selle sisse ja pühkis ning peksis mind siis oma hobusesabaga. Siis jättis ta minu kui lumivalge jumalakuju seisma ja läks oma teed. Ma ootasin tüki aega ja läksin teda siis taga otsima. Ta seisis teises toas seina najal ja magas püstijala peal. Ma äratasin ta üles. Tema viis mu külmavereliselt endise paiga peale tagasi, valas mulle jälle palavat vett kaela, pistis mulle torbiku pähe, mässis mulle lina ümber, talutas mu kanakorvi-sarnase puuri sisse ja seadis mu pingi peale istuma. Ta pakkus mulle jälle vesipiipu, aga selle lükkasin ma ilma viibimata tagasi. Siis tõi ta mulle tassitäie kuulsat türgi kohvi. See oli paks kui puder, must kui tõrv, paha haisu ja maiguga. Ainuke lonks, mis ma rüüpasin, pani mu pooleks tunniks läkastama ja haukuma. Sellega lõppesid minu imelikud juhtumised türgi saunas …
Meie käisime Konstantinoopolis veel mitmed paigad läbi, saime veel mõnegi asja üle imestada ja siunata, aga kes seda kõike jõuab ära jutustada.
Vene aurulaev «Odessa» võttis meid siit peale ja vedas meid Väike-Aasia ja Foiniikia randa mööda kuni Jafani. Laev oli väheldane ja aeglane. Terve teekond (umbes 2200 versta) kestis, kõik seisuajad mitmetes sadamalinnades juurde arvatud, kuus ja pool päeva. Reisijaid oli kui murdu. Kõik kajutid olid täis, laevalagi ja kolmanda klassi ruumid lae all kubisesid vene usurändajatest, juutidest, salasugustest Türgi alamatest ja nende kolikraamist, nii et läbikäimine kerge asi ei olnud.
17. märtsil kell 3 pärast lõunat vinnati ankrud üles. Meie libisesime pikkamisi lugemata laevade ja lootsikute vahelt läbi lahtisesse Marmara merre. Tagasivaade Stambuli ja tema vastas Aasia kõrgel rannal üleskerkiva Skutari linna peale on ka siitpoolt ütlemata tore. Meie vahtisime ja imestasime, kuni kauglise sinine udu kõik selle paradiisi-ilu ja ülekullatud viletsuse meie silmade eest ära kustutas.
Laevade tee mööda Marmara merd käib Euroopa ranna ligidalt läbi; viimane on lage ja madal, ilma loodusliku iluta. Aasia mäed oma kuningliku ladva Olümposega sinasid kaugelt läbi udu. Jahe tuul puhus meile vastu ja sundis meid palituid, millede tarviduse meie Konstantinoopolis ära unustasime, uuesti selga tõmbama ja viimaks kajutis varju otsima.
Varahommikul äratas meid suur kära ja trampimine, mis laevalaelt alla kostis. Meie seisime Tšanak Kalessi linna ees ja käratsejad olid muidugi jälle türgi paadimehed ja pudukauplejad. Suurema jao Dardanellide või Hellespontose väinast olime juba ära sõitnud. See väin on muidu Bosporuse nägu, kuid tema mägistel kallastel ja rohelisel veepinnal on palju vähem elu ja liikumist näha. Vanad ja uued kantsid (nelja vanaaegset lossi nimetatakse iseäralikult Dardanellideks, millest ka väina praegune nimi tulnud) peavad võõrastele sõjalaevadele läbisaamise võimatuks tegema, kuid sellest hoolimata on Vene ja Inglise sõjalaevastikud siit mõnel korral vägivaldselt läbi tunginud. Aastal 1891 tegi Venemaa Türgi valitsusega lepingu, mille järgi Vene «priitahtliku laevastiku» laevad siit ka sõjaväega läbi võivad minna, kui seda Türgi valitsusele ennemalt on teatatud; teistel riikidel ei ole seda eesõigust mitte.
Vene usurändajatest hakkasid mõned siin juba püha teekonna mälestusi – puust nikerdatud ja savist põletatud asjakesi – ostma. Jeruusalemmast ära tulles nägime mitmeid, kes palja leivakotiga kodunt ära läinud, mälestuste koorma all higistavat.
Ajalooliselt tuntud Besika lahest ja selle taga seisvast Trooja lagendikust mööda libisedes jõudsime kenast väinast välja veel kenamasse Kreeka merre (Arhipelagos), mille tumesinine peegel meile juba kaugelt vastu läikis. Meie ees seisis nüüd terve rida rõõmupäevi. Kõige selle aja oli taevas selge ja merevesi sinise värvi sarnane; õhk oli ka öösel nii soe ja pehme, et meie laevalaelt lahkuda ei tahtnud. Laeva tee käis ühtepuhku Väike-Aasia ranna ja Sporaadi saarte vahelt läbi, nii et maa kusagil silmist ei kadunud. Kindel maa ja saared on mägised ja mäed osalt väga kõrged. Nende küljed on küll punaseks ja kollaseks kõrbenud, aga nende imelikud, ühtepuhku vahelduvad vormid näitavad sulle kõiki vikerkaare-karvasid, sedamööda kuidas päikesekiired nende peale langevad ja kaugus kasvab ehk väheneb. Silm ei väsi vaatlemast, rind paisub seda magusat õhku sisse tõmmates ja vaimus ärkavad vana aja suured mälestused. Kui vanad pärslased ja kreeklased siin oma jumalaid kummardasid ja apostlid noort ristiusku kuulutasid, oli Väike-Aasia maailma maade seas kuulus oma rahvarikkuse ja õitsva oleku pärast. Tema õhtupoolsel rannal seisis üks suur linn teise kõrval, mägede küljed haljendasid metsadest ja aedadest, lumivalged marmortemplid särasid kinkude servalt alla ja mere peal kiikusid lugemata kaubalaevad. Nüüd on linnadest ja templitest suuremalt jaolt ahervared järele jäänud, harva näed sa siin ja seal lapikese rohelist pinda, selle keskel poollagunenud türgi linna või külakese, harva vilksab üksik kalamehe lootsik merekääru sopist välja – kuid ka oma hauavaikuses ja hävituses on selle maa ja mere loodus täis joobnustavat ilu.
Mütilene saare pealinna Kastro ees seisime jälle tundi kolm. Linn on tuntud supelpaik, kuhu palju võõraid kokku tuleb; ta ujub tihedas rohelises, mis siinpaigus silma iseäralikult rõõmustab.
Järgmine peatamise paik oli Smürnas kuhu varasel hommikul jõudsime. Linna vaade on mere poolt väga tore. Majade valge kogu ronib veepinnalt kõrge künka harjale ja lõpeb suure kantsi varemetega ära. Tagantpoolt varjab linna peale 5000 jala kõrgune kaljumägi.
Et meil 8 tundi aega oli, siis võtsime nõuks maale minna. Laevalael pakkus Smürnast tulnud noormees nimega Joseph Eisenberg ennast meile teejuhiks. Meie palkasime ta kahe frangi (75 kop.) eest ja lisasime pärast priitahtlikult 1 frangi juurde, sest ta oli tõesti tubli teejuht, tundis linna kui oma viit sõrme, rääkis kõiki Smürnas räägitavaid keeli (nende arv on leegion) ja näitas ennast ülepea kui mees, kes kaugel käind ja palju näind; muude seas teadis ta meile Riia ja Tallinna tähtsamad uulitsad nimepidi nimetada! Tema sobitusel maksime paadi eest, mis meid kaldale viis, ainult ühe piastri (8-9 kop.) mehe pealt, kuna meie reisiraamatu järgi umbes frangi oleksime pidanud maksma.
Smürna on väga vana linn, kuid aja ja kuuekordse ärarikkumise tõttu on ta oma seisupaika mitu korda vahetanud. Vanade linnade riismed seisavad mitmes kohas enam põhja poole. Praegune Smürna, VäikeAasia suurem ja tähtsam kaubalinn peale 200 000 elanikuga, seisab 70 versta pikkuse merelahe viimses otsas. Suur sadam ja kaks siit algavat raudteeharu muretsevad kauplemise elustuse eest. Elanikkudest on ½ kreeka sugu, ½ türklased, peale selle elab siin palju armeenlasi, juutisid ja Euroopa rahvaste liikmeid. Kristlaste käes olev linnajagu on kõige puhtam ja nägusam, ilusate majade ja aedadega ja hästisillutatud uulitsatega; 4 versta pikkune uus mereäärne uulits seisab selle poolest eesotsas. Türklaste linnajagu ei ole parem ega pahem kui mujalgi. Uulitsad on kitsad ja kõverad, majad iluta, pimedad ja haudade sarnased. Kaubitsemine sünnib basaarides, kus ühe katuse alt lugemata hulk teesid risti ja põigiti läbi käib. Võõras inimene kaob siia kui kärbes ämblikuvõrku. Igal pool muda, tolm, kirbud ja lahjad kõrbenud koerad. Inimeste hulk on suur ja kirju. Kõiksugu hääled tungivad korraga kõrva sisse ja kõigest mürast läbi kostab ajuti mõne muezzini (muhamedi usu preestri) hääl, kes mošee sirge torni otsast kõiki neid usklikke võrukaelu palvele kutsub. Kõiksugu haisud, millest kolm veerandit koledad on, panevad hinge kurku kinni.
Tähtsaid hooneid ei ole linnas olemas. Meie käisime vana kantsi varemeid vaatamas, mille katkenud müürid mäekingust