Hingemaa. Friedebert Tuglas

      – Naa, ei tea, kes meie aegsetest herradest siis karjas pole käinud! Kõik on, aga, – kui natukene paremal järjel on, siis ei tea enam, kuidas siga jookseb: saba wõi nina pool ees.”

      Mees sülgas. Remmelgas hakkas tema wõrdluse juures naerma. Jutt läks lühikeste lausetena edasi. Küürakas päris umbusklikult järele – kes, kust ja kuhu. Kui ta kuulis, et wõõras kooliõpetaja on, sai ta tuju lahkemaks.

      Oli juba pime, must sügise öö. Lõuna pool pimetas endiselt kõrge kuusemets, teisel pool teed kadus aga nagu maagi ära – sääl mustas kui kole sügaw kuristik. Kusagil kaugel särasiwad tulukesed kui tähed, kollased ja arglikud, wilkusiwad, wärisesiwad ja kustusiwad.

      – Kas Kurukalmu koolimaja weel kaugel on? küsis Remmelgas.

      – No saab weel nii wersta wiis,” arwas mees.

      – Siis ei ole täna küll lootustgi pärale jõuda. Selles pimeduses kääna weel kael ära. Kas teie ei teaks mulle siin kusagil öömaja juhatada? Homme hommikul läheks pärale.”

      – Öömaja? Kurukalmu külas oleks – aga see on ju koolimaja juures. Siin on puha mõisamaad ja kandimehed.

      – Kas ei saaks teie eneste pool?

      – Minu pool?! Eh, tahate teie siis minu poole tulla! Ei ole mul teile süüa anda, ega sulepatja magada.

      – Teie arwate siis, et ma kõike seda ei tea kui palju ennemgi maitsta olen saanud!

      Remmelga kõnes oli midagi kurwatoonilist, kaebawat ja küürakas kandimees tundis korraga, et tal selle inimesega nagu midagi ühist, sugulast oli, ning ta ütles lühidalt:

      – Eks läheme siis päälegi. Wihmawarju ja sooja ikka saab.

      Warsti käänasiwad nad maantee päält ära. Wainu tee oli weel sandem, auklisem ja rööplisem, kui suurtee. Koorem hüples ja tantsis, puutelgedega wanker kägises ja hoigas, nagu oleks ta selle inetu tee ja raske koorma pääle kellegi nägemata juures kaebanud. Sagedasti paniwad mehed käed aisade külge, et hobusele abiks olla.

      Kusagil ees pimeduses sees wilkusiwad kollased tulukesed. Ümberringi oli aga pilkane öö.

      – Sääl ta on – see meie elamine ja olemine! lausus kandimees ning näitas piitsaga tulukeste poole. – Sääl meie elame selle suure pori mere sees – kolmteistkümmend kandimehe peret. Igal ühel nälg waraks. Täna elad, aga homset päewa ei tea. Wahest wõta kott selga ja kepp kätte ning mine. Aga kuhu? – Päewast päewa, aastast aasta, – kordas küürakas mõttes – ja kord ometi lähed santima, kord ometi sured nälja ja wiletsuse kätte ära. Ning sellest elust ei ole ometi midagi saanud – mitte kui midagi.

      Wastuseks lirtsus pori jalgade all. Tuul oli tõusnud, wihma sadas weel waljumalt. Ei udutanud enam, waid suured tilgad langesiwad plaginal musta mulla pääle.

      Mehed waikisiwad. Remmelgas tundis, kuidas külm wesi külgi mööda alla jooksis. Särk oli märg. Õlad ja põlwe otsad walutasiwad. Jalad oliwad kui poritükid ja sellepärast rasked.

      – Sadab ka sel sügisel nii mis kole! – ütles natukese aja pärast kandimees: Ei ole otsa ega äärt!

      Ees mustas midagi. See oli kandi-koht. Koorem käänas waarudes wärawast sisse. Oli kole pime. Kahel pool seisiwad hao wirnad ja walendasiwad kooritud teibad.

      Siin oli pesa, mille kallal inimene aastate kaupa nokitsenud oli, kuhu kõik oma wara ja waewa kokku oli kannud, ja mis ometi midagi ei maksnud, mis päältwaatajale kui wilets sipelga pesa näitas olema.