Väike Illimar. Friedebert Tuglas
teadis: nii need kapid kui ka imeväärne puumuna ja palju muudki ses korteris oli isa tehtud. See oli sündinud siis, kui nad alles teisal – seal alatare juures elasid. Ja sellest ajast mäletaski Illimar peamiselt ainult vaiguste höövlilaastude lõhna.
Nüüd voolas valgus nii kappidevahelisest käigust kui üle kappidegi. Ja ses valguses nägi Illimar ka pilte, mis rippusid voodite kohal seintel. Muidu nii tuhmilt näha, paistsid nad päikesepaistelisil hommikuil kõiges oma heleduses. Need olid suured pildid, trükitud imeilusate värvidega. Ja nendegi raamid olid isa enese tehtud.
Otse vastas oli vanemate sängi kohal pilt, mis andis Illimarile kõige rohkem mõtlemisainet. Pildi alaosal oli suur sinakas kera, mida kandsid õlgadel väikesed tiivulised olevused. Kera kohal istus vana mees suure valge habemega ja tõsise näoga. Tal oli käes kaks raamatut, puutahvlit või midagi selletaolist. Tema kõrval istus aga noor väga meeldiva näoga olevus, kelle ettesirutatud jalal ja ülestõstetud peopesal oli tume täpp, nagu mingi haava arm. Istujate pea kohal õhus oli päris harilik tuvike, ainult selle vahega, et ükski harilik tuvike nõnda püsti õhus ei püsiks. Lisaks väljusid tuvikesest igale poole heledad jooned nagu kiired. Selle pildi kohta oli Illimar kuulnud öeldavat: Kolmainus. See oli tume sõna ega seletanud midagi. Kuid kui pildist räägiti, siis ikka väga tõsiste nägudega, otsekui midagi kartes. Ja Illimar otsustas omaette, et see kujutas jumalat ja tema naist. Selles arvamuses püsis ta mitu aastat.
Teisel seinal rippus hoopis eredamate värvidega pilt. See kujutas kõigepealt üleni metsa alla kasvanud küngast, mille tagant ühest nurgast voolas punakat valgust. Künka küljes avanes kaljune koobas ja koopa suus lamas keegi naisterahvas kõhuli, lugedes ta ees maas olevat raamatut. See naisterahvas oli Illimari meelest väga ilus: tal olid erepunased huuled, paljad läikivad õlad ja pikad ruuged juuksed, mis voolasid vabalt igale poole. Magdalena, öeldi selle pildi kohta. Nii oli vist küll selle naisterahva nimi, kuid kes ta tõeliselt oli, seegi jäi Illimarile saladuseks. Temastki räägiti tõsiselt, kuid ometi mitte sellise karmusega nagu eelmisel pildil kujutatud istujaist. Ta pidi elama kas ammu aja eest või vähemalt kuskil võõral maal. Igatahes erines ta oma erepunaste huulte ja läikivate õlgadega neist tüdrukuist, keda Illimar oli näinud. Piltilus – seda ütlust mõistis ta ikka ainult selle pildiga ühenduses.
Magamisruumis oli veel kolmaski pilt, väikese kapi kohal. Selle poolitas kaheks ühest pildi servast teiseni ulatuv raudvõre-aed. Ülemisel poolel oli sündinud midagi ebatavalist: seal oli segamini inimesi, hobuseid ja sõidukeid, kuid nende kohal õhus lendles niisama inimeste ning sõidukite osi. Pildi alumisel poolel, lume ja jääpankade vahel, seisis kaks tumedat inimkogu, käed ehmatusest üles tõstetud, ühel veel luudki käes. Kuna eelmised pildid kujutasid midagi väga liikumatut, nagu igavesti kohale tardunut, siis oldi siin kesk liikumist ennast. Oli juhtunud mingi õnnetus! Sellestki pildist poetas isa vahel mõne sõna, aga ta alandas hääle siis ikka peagu sosinaks. „Seal tõllas sõitis keiser,” ütles ta. „Kuid mõisnikud tapsid tema, et ta ei saaks rahvale head teha.” Ja isa vaatas seda öeldes ringi, nagu oleks keegi soovimatu võinud ta sosinatki kuulda. Illimarile jäi aga lugu hämaraks ja ta ei kaalunudki palju selle kallal. Teda huvitas pildil kõige rohkem mees, kes oli käe ühes luuaga õhku tõstnud. Selle ehmatuses oli midagi naljakat.
Illimar sirutas end soojas voodis.
Nende piltide vaatlemine pakkus talle ikka rohkesti ajaviidet. Kui ümber midagi ei sündinud ja olemine läks igavaks, siis võis mõte neil peatuda. Ta ei suutnud neid küll edasi arendada nagu truubikirju, kuid nad olid iseenesest palju huvitavamad.
2
Niiviisi vaadeldes ja mõteldes tundis Illimar äkki majas valitsevat vaikust. Kord kostis nagu eemalt maanteelt vankriloginat, siis laulis nagu kuskil kukk ja haugatas koer, kuid maja ise jäi vaikseks. Näis, nagu oleks vana kellgi oma pikaldases käigus peatunud. Ei kuuldunud midagi ei eestoast, ei eeskojast ega maja lähemast ümbrusestki. Mida rohkem Illimar kuulatas, seda vaiksemaks näis jäävat, nii et lõpuks ta kõrvades tinisema hakkas. Ja see täitis ta südame äkilise hirmuga.
„Ema!” kisendas ta. „Ema-a-a!”
Kuid keegi ei vastanud. Kõik olid nähtavasti kodust läinud. Illimar tundis äkki süüa tahtvat ja ühe erilise asja pärast oli tal veel eriline rutt. Mis pidi ta nüüd üksi peale hakkama? Ema oli teda hommikul tõustes ikka aidanud, kas või ka ainult sõnadega, kuid ta oli lähedal olnud. Nüüd aga oli temagi välja läinud ja ta siia unustanud!
Selle pettumuse pärast oleks Illimar peaaegu nutma puhkenud. Sest ta oli alles väike, väga väike poiss. Ta tõmbaski juba suu virilaks ja tegi paar nuukset. Kuid sellestki ei tulnud suuremat välja. Liiatigi teadis ta juba, et jonnist pole palju kasu, kui seda keegi ei näe. Ja nii ei jäänud lõpuks ikkagi muud üle, kui katsuda omapead tõusta. Oli vähemalt seegi hea, et nii valge oli. Muidu poleks ta suutnud üksindushirmule vastu panna.
Ta lükkas õhukese triibulise tekikese pealt ja ajas enese üle voodi ääre põrandale. Seal ta seisis, väike tüsedavõitu poisikene, tõmmud juuksed sassis, särgi-natukene põlvini, jalad pisut mustad. Teda oli küll veel õhtul järvele aetud jalgu pesema, kuid siis oli asi ununenud ja ta niisama voodi pääsenud. Nüüd nägi ta kahe kapi vahelt heledat akent, selle taga teed, tee taga pleekaeda ja seal kedagi pesu nöörile laotavat. Ta nägi küll ainult, kuidas lai lina õhku tõusis ja üle nööri viskus. Hetkeks liikusid ka kaks punast kätt mööda palaka serva. Kuid igatahes pidi kõige selle taga inimenegi olema. Ja nii polnud Illimar siiski täitsa üksi maailmas – ning see teadmine rahustas teda kohe.
Ta leidis voodi jalutsist oma püksid ja ajas need ühe käega voodi servale toetudes ning ise ähkides jalga. Püksid olid tumesinisest riidest, põlvede ja tagumiku kohalt juba küllaltki kulunud. Neid hoidsid ülal üle õla ulatuvad laiad paelad ja nende tagapool käis nööpidega kinni. Illimar sai küll jalad püksisäärtesse ja traksipaelad üle õlgade, kuid kahel pool küljel olevate nööpidega ei saanud ta ometi hakkama. Ja ta arvaski selle vaeva olevat ilmaaegse. Nii lahkus ta magamisruumist, püksi tagapool ripakil ja särgisaba väljas.
Tal polnud mahti nii taga- kui eestoas muud märgata, kui et neis kedagi polnud. Hele päikesevalgus lõi tagasi seintelt, laua linalt, tädi voodilt ja sööginõudelt pliidil. Siin polnud midagi karta, olgugi et oli nii vaikne ja üksik. Alles välisuksel muutus Illimar ettevaatlikumaks, praotas ukse ja piilus välja. Kuid ka päratu suur eeskoda oli tühi ja vaikne. Selle katuseroovide alt ja kaugemaist nurkadest ei kadunud küll kunagi hämarus. Kuid õueukse mõlemad pooled olid praegu pärani ja sealt langes lai valgustee kuni toa läveni. Ning Illimar läbis selle ikka pisut kohutava ruumi ilma suurema hädata. Ta paljad jalad ainult tundsid kivipõranda külmust.
Vaevalt oli Illimar pea välja pistnud, kui ta ka ema nägi. See istus ukse kõrval pingikesel ja lõpetas parajasti kartulite koorimist. Ta ühel pool oli korv koorimata, teisel pool kauss kooritud kartulitega, põlvede ees aga madal kast koortega. Sel hetkel, kui Illimar nähtavale tuli, õiendas ta tööst kangestunud selga, ja nägi teda.
„Sa oled juba üles tõusnud?” imestas ema ja naeratas kohe, nähes Illimari lahtist püksitagumikku. „Kuidas sa said –?”
Kuid Illimar ei vastanud midagi. Ta rõõmustas küll, et ema oli ikkagi siinsamas lähedal, kuid mossitas esimesel hetkel ka üksijätmise pärast. Ja õigupoolest ei oodanudki ema mingit vastust. Ta tõusis, kohendas riideid, võttis siis maast koortekasti ja hakkas sellega maja otsa taha seasulu poole astuma. Ning sinnapoole oli ka Illimaril asja.
Hetk hiljem oli ta aga juba kõik oma jonni unustanud, eriti kui kuulis sulust sea kärsitut ruigamist. Ta ruttas sinna, asetus sulu lävele ema kõrvale, peaga vastu selle seelikut. Ema oli kartulikoored moldi visanud ja vaatas nüüd, kuidas siga neid aplalt õgis. Ning see oli ka Illimarile alati huvitavaks etenduseks.
See oli alles noor siga, roosaka keha ja hoopis roosade kõrvadega. Kartulikoor lõi ta kärsa ümber, kärss väänles erkalt ja väledalt, eriti selle ülemine serv. See oli suurepärane, see sea isu ja heameel. Ta ruigas süües kogu aeg, otsekui mingit tänulaulu lauldes. Isegi ta saba näis ärevuse pärast vahel rohkem keerdu kiskuvat, vahel loiumaks