Luuletused. Teine vihik. Anna Haava

      Wäsin’d olen – wäsin’d —

      Usu, kallis, mind!

      Waikigu kõik laulud,

      Waikseks jäägu rind! —

      Wäsin'd olen – wäsin'd —

      Kallis isamaa,

      Sinu mulla põues

      Tahaks puhata.

      Wäsin'd? – kas wõin usku?

      Petlik wäsimus!

      Kuula! – kase kohin

      Kostab kõrwu uus.

      Ei! ei ole wäsin'd:

      Eha helinad —

      Ehk ka koidu kiired

      Hinge täidawad:

      Eesti wahwas rahwas,

      Kallis isamaa,

      Anna mulle andeks,

      Et ei waiki ma.

      Rahu sulle, suur maailm!

      Taewast waatis Isa silm, —

      Armus sinu pääle waatis,

      Sulle oma Poega saatis,

      Rahu, risti-kogudus,

      Sulle! suur su rõõmustus,

      Jumalale auu sa anna,

      Rahulippu kõrges kanna! —

      Rahu sulle, wäike isamaa!

      Oh, kes wõiks su poegi rahus ühenda':

      Mõtlema ja tegema, mis auus ja hää!

      Sinu tulewik siis oleks hää. —

      Rahu sulle, üksik süda!

      Unusta kõik kurbtus, häda.

      Rahu – nüüd ja igawest'!

      Palun kõigest südamest.

      Elagu rahwas, kes wahmas ja waga!

      Selle töödel on tõsidus taga,

      Kes on julge ja kindel kui kalju,

      Truu ja kurjuse wastu walju.

      Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

      Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

      Oled, Eestlane, wahwas ja waga?

      Julged Jumalalt õnnistust oota,

      Kotka tiibadelt warju loota? —

      Eestlane, ole sa wahwas ja waga!

      Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

      Usu, süda, ja looda sa aga:

      Kaugel õitsmas näen isamaa pinda —

      Muru matab küll siis ju mu rinda. —

      Elagu rahwas, kes wahwas ja waga!

      Üks nutu kahin

      Käib üle maa,

      Sa kuuled seda

      Ka tahtmata:

      Küll ruttu lendas

      Meilt kewade!

      Ei suid m'e näinud

      Ju sügise!

      Wesi woolab mere poole,

      Päike öö eest põgeneb,

      Linnukene ära lendab

      Säält, kus sügis' läheneb.

      Tuulelgi on lahke luba

      Üle maade rännata,

      Laululaene jõuab sõuda

      Kaugel' ühes tuulega.

      Minul üksi 'pole tiiwu —

      Oh – ei mõista ütelda,

      Kuis on igatsust ja elu

      Minu põues otsata. —

      Oh mu waim, meel oled wangis

      Sureliku ihu sees!

      Õnne, rahu, kodupaika '

      Pole siin sul iganes.

      Oh kuhu lähen ma,

      Ma waene, warjuta?

      Tuul tuleb, tõukab mind.

      Torm hulub: „Murran sind!”

      Kas küllalt ju ei saa!

      Oh taewas halasta!

      Mul 'pole rauast rind —

      Ma olen laululind.

      Kurbtus kurnas elujõudu,

      Kahtlus hinge kohutas;

      Pimedus, mis igawene,

      Waimu köita ähwardas.

      Haigus astus üle läwe. —

      Kibedalt siis naeratas

      Õnnetu: Surm ainus päästja —

      Kaua küll ju wiiwitas.

      Waesus waatas wabalt tuppa,

      Küsimata kustutas

      Küünla. – „Mina tuld ei taha!”

      Uhkus aga kinnitas.

      Üksi nõnda – pimeduses. —

      Surm suud andma kummardas.

      „Aita, Issand, palwet teha!” —

      Issand aitas, halastas,

      Heljuma kuis hakkas õhku,

      Hiilgama kõik pimedus,

      Lillelaaneks ennast muutis

      Meeleheite sügawus!

      Ime rahu hinge täitis,

      Aga surm ei andnud suud. —

      Jälle walus – hinge täitis

      Esimene luulelus.

      Nagu hõbeselge hallik, —

      Nagu tormaw tuule hoog,

      Nagu tuules loitaw tuli,

      Nagu raske saatus'-woog; —

      Nagu pehme päikse paiste,

      Õitse linnu õrnem wiis,

      Nagu kustuw ehasära,

      Lehwiw luige wiimne wiis;

      Nagu nõiduw muistne lugu, —

      Nagu tuju tuhinad,

      Nagu metsik-sõidul meri,

      Piksenooled wäledad: —

      Nii ta mäng – see oli tõde,

      Heliriigist kallim and —

      Waba, kõrge, selge, ilus,

      Kunst, mis kunstis wabaks saan'd.

      Seda mängu kuuldes pidi

      Põues luule ärkama —

      Oh mul oleks sellel tunnil

      Palju