Luuletused. Teine vihik. Anna Haava

      Oh wõiksin end surnuks laulda,

      Ma leinalinnuke!

      Oh wõiksin end ükskord peita

      Ju haua wilusse!

      Kui tuleleek mu süda,

      Kui mässaw merepind —

      Oh matke mind kord, laened!

      Oh lõhke ükskord, rind!

      Ma tahan waikne olla,

      Kui waiksem tuuleõhk,

      Ei ühelegi öelda

      Kui raske elu rõhk.

      Ja ühegile haiget

      Ei taha teha ma,

      Ei wihata – seks aega

      Tõest' 'pole elada.

      Ja sind weel kõigewähem

      Ma tahan haawata.

      Sest kõik, mis sulle puutub,

      See puutub mulle ka.

      Kui aga siisgi tormi

      Ma külwan hool'mata,

      Kust kokkuwao'tud huultel

      Läen ise mööda ma.

      Siis olen eksituses

      Ja riius endaga,

      Ja kahetsus, see tuleb

      Ka silmapilguga, —

      Oh Jumal üksi teab,

      Mis ma siis kannatan, —

      Mu elupäiwi palju

      Wist seega lühendan.

      Tasa ärkab kandle helin,

      Lillelõhna magus woog; —

      Juba paisub kella helin,

      Müriseb kui maru hoog —

      Hõiskab, kaebab, – lõpmata

      Heitleb päike põrguga

      Sinu südames.

      Siisgi waikne sinu pale,

      Rahuline sinu silm. —

      Oh see rahu – see on wale!

      Seda rahu kardab ilm.

      uhat lootust tõusewad —

      Ööde wörku waowad. —

      Waene wõitleja!

      Wõitle aga, looda, usu!

      Näe, ju kerkib kuldne koit.

      Ahelasse põrgu rusu!

      Hinge täidab elu loit.

      Hõiska, süda, õnnel sa:

      Arm on walgus, elu ka —

      Wõitja igawest’.

      Üleilmlik õnn ei wõi siin kesta kaua —

      Päew läeb looja koidu kumaga —

      Ole waik, mu süda, ei wist kaua '

      Pole sinul enam wõidelda. —

      Walgusele on mind Jumal loonud —

      Pimedus ei tohi wõita mind.

      Õnnistust kõik wõitlused on toonud —

      Issand, selle eest ma tänan sind.

      Mina kuulsin kandle hääli

      Helisemas õhu sees,

      Mina nägin imeselgust,

      Mille eest öö põgenes.