Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      KALEWI POEG

      EESSÕNA

      Eestlaste kuulsam ennemuistne jut Kalevi poeast astub siin laiale pillutatud juttu ja laulu-sõna riismetest koku korjatud ja uest jalule seatud, rahva ette, noorematele enamist kül üks tundmata võõras, aga siiski on ta sündind oma küla laps. Tema toob meile sõnumid vanemast aeast, näitab meie suguvanemate elust ja vaimu tööst avaliku märkisi, kuda nemad kuulsat juttu olid sünnitanud. Aastate saead on mööda läinud, rasked sõa kurnad, katku surmad, nälja piinad ja orja kütked olid kül mitmel puhul rahvast muljunud ja maad mõne korra tühendanud; aga kõik need viletsused ei jõudnud mälestust mitte inimeste meelest kustutada, mis kaugemast õnne aeast – Kalevi poea päevist – üle oli jäänud. Kui palju tema elust ja kangest tegudest tõsi on, ja kui palju laulukute meele mõlgutused sinna kõrva iluks olid lisanud: sellega ei ole meil siin pikemalt tegemist. Aevamisel võiks küll lugu otsegu ühe vana inimesega olla, kellel endine lapse põli üsna õnnelikum ja parem näitab, kui praegune aeg, seal oli päike heledamast paistnud, taevas selgem ja maapind palju ilusam olnud – räägib vanarauk, ehk kül tõelikult väljaspoolt asjadest midagi teisite ei olnud, vaid et aga vaatajal süda ja silm noorusel palju selgemad olid. – Nõnda on ka rahva lugudel ükskord nende noor põli olnud, mis hiljemine kui kuldne aeg nende mälestuses läigib; ehk kül neil, kes kiidetud aeal elasivad ja asju toimetasid, niisama sugused mured ja vaevad kanda olid, kui meilgi. Ainuke vahe võis ses olla, et seal keha kangus mehe kuulsaks tegi, kudas nüüd vaimu anded teda ülendavad.

      Meie päivil on asjade lugu kõigelt poolt hoopis teiseks läinud, meie oleme nimelt Ristiusu läbi täielikumale Jumala tundmisele jõudnud, ka muidu mõnes tükis mõistlikumaks saanud, sellepärast ei või meil vana aeg mitte enam nii kallis olla, kui neil, kes seitsesada aastat enne meid siin elasivad, ja kellel tõevalguse koitu veel silma ei olnud selitanud. Seepärast oleks suur rumalus, kui kedagi pimedat ebausu aega täna pääval ülemaks tahaks kiita, kui seda, mis tal praegu käes on. Aga teiselt poolt ei oleks se mitte vähem rumalus, kui meie tühja uhkuse pärast seda läheksime põlgama, mis suguvanemate mälestustest meie päivini on ulatunud. Teistel – targemate rahva sugudel leiti juba mõne tuhat aasta eest kirja tundjaid, kes tähtsaid juhtumisi tuleva põlvele oskasivad üles panna. – Kõik, mis meie maal enne seda aega oli sündinud, kui sakslaste kaupmehed esimest kord laevaga teed seie leidsid: seisab paksus udu võrgus. Sellepärast peame seda suureks õnneks pidama, mis vana juttu sõna sinna pimedasse jälgi on teinud. Mõtlejad lugejad võivad Kalevi poea elukäigist mõnda vanast aeast tundma saada, kuda neil päivil juba korraline valitsus ühe kangema mehe voli al ja omad seadused olid olnud.

      Kes siis sündind Eestlastest Kalevi poega käte võttab ja loeb, sellele soovime, et ta seda niisuguses armastuses teeks kui raamatu välja andjal nende vana põlve mälestuste koku seadmise juures oli, kes seda tööd endale kõige ülemaks arvab, mis ta tänini Jumala helduse läbi oli jõudnud toimetada. – Saagu siis meie päivil jälle tõeks minema, mis teises Kalevi poea laulus sisab:

      SOOVITUSEKS

      SISSEJUHATUSEKS