Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Lepa leina-hõlma alla,

      Kurbtuskase katte alla

      Seisab seitse kalmuküngast,

      Seitse sammeldanud sängi,

      Seitse küngast, sõrvad lagund –

      Kel ei kasva kohendajat,

      Sõbralikku seadejada,

      Valval silmil vahtisida,

      Õrnal armul kaitsejaida.

      Üks on sängi häda ohtu,

      Teine sängi orjakütkes,

      Kolmas sängi sõakurnas,

      Neljas sängi näljapiinas,

      Viies sängi viletspõlves,

      Kuues sängi katkusurmas,

      Seitsmes Tautsi tappe-sängi.

      See’p see Eesti muiste põli

      Enne Vene valitsuse

      Armutiiva kaitsemista. –

      Juhtud õnne juhatusel,

      Hallijate healitsusel,

      Mardus’ kutsu meelitusel

      Sina seitsme künka juure,

      Sammeldanud sängidele:

      Istuta, poeg! isa iluks,

      Isa iluks põõsakese,

      Ema iluks õnnelille,

      Orjavitsa õele iluks,

      Vislapuuda venna iluks,

      Toominga tuttava õnneks;

      Tipi taimed targal kombel,

      Pista juured mulla põue,

      Sibli hästi sügavale,

      Et nad kaunist’ kasvamaie,

      Õigel ajal õitsemaie

      Läheksid rüngaste rõõmuks,

      Uinusängidele iluks,

      Murupinnale tugeksa,

      Magajate mälestuseks.

      Mis seal uinub muru hõlmas,

      Vaikses põrmu rüppes puhkab?

      Muru hõlma, mulla rüppe,

      Põrmu põue peitevale

      Maeti meie mälestused,

      Muiste põlve pärandused,

      Muiste õnne õilmekesed,

      Muiste sõna sünnitused,

      Muiste laulu lunastused.

      Aja emalikus kaisus

      Varjab unustuse vaipa,

      Katab kavaluse kuube,

      Sõgedate sõna-sõba!

      Mis seal katkud kooletanud,

      Piinapihid pigistanud,

      Möllav mõõka magatanud,

      Surmasängi suigutanud,

      Udu hõlma uinutanud.

      Ükskord, kui ma noor veel olin,

      Noor veel olin, norkus seisin,

      Kergel jalal karjas käisin,

      Vainul kurni veeretasin,

      Külakiigel õõtsutasin,

      Uinusin ma une ikkes,

      Öötseliste tulepaistel

      Põõsa varjul puhkamaie,

      Jaanilinna ligidale.

      Vaat! mis imelikud ilud,

      Kogemata kuldsed kujud

      Ärkasivad unenäuksa

      Suikuvale silma ette,

      Vaimu vaate-väravile.

      Vaprad mehed, vanad targad,

      Lustilised laululoojad,

      Kulla kandle kõlksutajad,

      Kenad kähärpääga piigad

      Kargasivad kesköö pidul –

      Kalmukünkilt kõpsatelles –

      Uduvarjus hüppamaie;

      Astusivad argsel sammul,

      Argsel sammul, kergel kannul

      Libisedes ligemale,

      Tähändasid salatähtil,

      Pilgutasid silmapilul:

      Uinuta meid magamaie!

      Uinuge, unustud loomad,

      Puhkage, kolletand kujud!

      Uinuge kuldasta unda,

      Kunni teid paremal pääval

      Kenama hommiku koitu

      Taara toas äratab uuest.

      Noored mehed, mehina pojad,

      Viru- ja Järvamaa võsud,

      Harju armsamad õed,

      Pärnu paremad piigad,

      Lääne lähämad langud,

      Kuulge, oh kuulge mu kõnet!

      Kaugema päävade kujud,

      Varema aegade varjud,

      Endine õnne ja ilu,

      Muistene kurbtus ja mure,

      Muistene kuldane kõne,

      Muistene lauliku lugu

      Meelta mulle mõlgutamas,

      Palgesida paisutamas.

      Kuulge juttusi jumedaid,

      Kalevide kuulutusi,

      Alevide avaldusi,

      Olevide ilmutusi,

      Sulevide sünnitusi!

      Mis mull’ puistand pihlakasta,

      Tulnud teised toomingasta,

      Taara tamme tüvikusta,

      Vanast sõlmitud sõnasta,

      Vanast juurdunud jutusta,

      Vanemuinese vöösta,

      Juta hiukse-salgusta.

      Mis sealt riismeid riisusin,

      Jälgilt kokku koristasin –

      Laululõngaksa kedrasin,

      Lõuendiksa lõksutasin,

      Kalevi kangaksa kudusin.

      ESIMENE LUGU