Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald
halja muru alla,
Kümne sülla sügavuseks;
Sängiteles vilu sängi,
Valmistatud voodiesse
Kalli kaasa puhkamaie.
Täitis sängi sõmeraga
Maapinna kõrguseni,
Halja muru rajadeni.
Muru kasvis mulla peale,
Aruheina haua peale,
Kasteheina kaela peale,
Punalilled palge peale,
Sinililled silmadele,
Kullerkupud kulmudele.
Linda, kurba leskenaine,
Leinas lahkund armukesta,
Nuttis närtsind abikaasat;
Leinas kuu, leinas kaksi,
Kurtis tüki kolmat kuuda,
Mõne pääva neljat kuuda,
Lepitas leina nutuga,
Kurbtust pisarkastega,
Veerevala silmaveela.
Linda, kurba leskenaine,
Hakkas kiva kandemaie
Haua peale hunnikusse;
Tahtis teha tunnistähte
Pärast-põlve poegadele,
Tulev-aja tütardele:
Kus on Kalevide kalmu,
Vana taadi voodikene.
Kes Tallinnas käidanessa
Silmi oskas sirutada,
Külap nägi kalmu küngast,
Kuhu pärast-põlve rahvas
Uhkeid hooneid ehitanud,
Teinud kena kirikuda.
Kohta praegu kutsutakse
Tallinna toompäämäeks.
Sealap vana Kalev puhkab,
Uinub igavesta unda.
Linda, kurba leskenaine,
Mehe haua mälestuseks
Kiva kokku kandenessa
Oli ühel pääval pakku,
Rasket raudakivi rahnu
Kaugelt kannud kalmu poole.
Kivi raske piinas pihta;
Lesel jõudu lõppemisel,
Rammu juba raugemisel,
Veel oli kaunis tükki teeda,
Tükki teeda, marka maada,
Enne kui jõudis kalmule.
Komistades künka vasta
Väsind jalga viirastie:
Kivi kippas libisema,
Põrkas hiukse paeladesta,
Sõlmil siutud silmuksesta
Prantsti! jalge ette maha.
Võind ei väsind lese võimu,
Leina kurnal lõppend jõudu –
Ootuspäevil raskejalgsel
Kivi maasta kergitada,
Teist kord sülle tõstanessa.
Leske istus kivi otsa
Väsimusta puhkamaie;
Hakkas nutma haledaste,
Leina kurbtust kustutama:
“Oh, mis vilets vaene leske,
Mahajäänud marjukene,
Kes kui tuba toeta,
Hooneseinad katukseta,
Kui üks väli varjuta
Iga tuule tuigutusel,
Vete laente veeretaval
Üksi ilmas peab elama,
Üksi kurbtust kannatama!
Lepasta lehed lähevad,
Toomingast tuulil tuiskavad,
Õunapuusta õilmekesed,
Kasesta urvad kauvad,
Alanevad haavadesta,
Taganevad tammedesta,
Varisevad vahterasta,
Käbi kukub kuuskedesta,
Pihlaka kobarad kauvad!
Ei minu pidu parane,
Ei minu elu ülene,
Vähäne ei vaeva päävad,
Pisarrohked piina päävad!”
Linda nuttis, vaene leske,
Leinapõlve pisaraida,
Viletsuse silmavetta,
Nuttis kaua kivi otsas,
Kaljupakul kaebadelles.
Silmalauge vesi valgus
Laiaks loiguks lagedale;
Loigust tõusis tiigikene,
Tiigist jälle järvekene.
Linda pisarate loiku,
Lese leinanutu järve
Võite näha tänapääval:
Mis kui Ülemiste järve
Laagna mäe peal laenetamas,
Vetevoosi veeretamas.
Kivi seisab järve kaldal,
Kus peal leske leina nutnud,
Pisaraida pillutanud.
Nõnda oli ennemuiste
Lese Linda silmaveesta,
Leina-piina pisaratest
Ülemiste järv ilmunud.
Kui sa juhtud, vennikene,
Järve kaudu teeda käies
Linna poole liugumaie,
Järvest mööda veeremaie:
Puhka hobu järve kaldal,
Kasta kõrvikese keelta,
Viida aega kivi ääres,
Mõtle muistelugusida,
Kalevi-põlve käikisi!
Vaata mälestuse-märki,
Mis siin leske leinadessa,
Kurba südant kustutelles
Lagedale lahutanud
Pääva paistel hiilgamaie!
Juba jõudis pikka pääva,
Ootuspääva õhtuele;
Linda tundis tunnikesta,
Tuskel tundi tulemaie,
Kibedama kiirustama,
Valusama veeremaie;
Käskis sauna küttaneda,
Sängi aset seadaneda,
Halavoodit valmistada,
Puhkepinki paigutada,
Ohkejäri asutada.
Küla eided kütvad sauna,
Orjad kandvad kaevust vetta,
Teised on sängi seademas,
Pere pinki paigutamas.
Nurganaine, nõrgukene,
Tuhat kord käid toade vahet,
Sada korda sauna vahet,
Kümme korda kaevuteeda,
Kaevust võttes karastusta!
Käid sa vaene valu-sammul
Ilma vööta, vöö käessa,
Ilma