Elamiseks mõeldud elu. Helen Michaels
on just need paar viimast aastat, mil ta koos Henrikuga selles majas on elanud, Rexo elu kõige muretumad. Üks nende poegadest on saanud nii suureks, et rajas oma pere ja kodu. Teine poeg õpib gümnaasiumi lõpuklassis ja on hakanud äsja samuti kaela kandma. Rexo ise tähistas 50. juubelit, nautis oma tööd ja puhkusi koos Henriku ning sõpradega nii Eestis kui ka Euroopa suurlinnades ja konjakimõisates. Tõeline idüll!
Kuni ühe päevani, mil Rexole saabus külla sõbranna Enel, kes muudkui vatras mingist lastekodust ja seal toimuvast kevadpeost. „Mh-mhh, ja-jah,” oli kõik, mida Rexo talle vastas. Ta lihtsalt ei lasknud sedasorti jutte enda lähedale. Mis lapsed? Mis kevadpidu? Mul on hea elu, oma lapsed suureks kasvatatud, õige mul siis vaja tegeleda mingite muude lastega.
Koer on jalutuskäigu üle ütlemata õnnelik ja ärgitab Rexot edasi astuma. Nende tavapärane ring kulgeb mööda kõrvalisi põlluteid, üle heinamaa ja aasa. Rexo kõnnib, rännates mõtetega samal ajal jätkuvalt minevikus.
Enel oli lastekodu kevadpeol saanud sõbraks seal elava teise klassi poisi Randoga, keda ta aeg-ajalt oma koju külla kutsus. Aga ühel nädalavahetusel ei saanud Enel poissi enda juurde võtta ning sõitis koos temaga hoopis Rexo juurde. Naine meeldis Randole sedavõrd, et poiss küsis temalt, kas võib selle nädalavahetuse Eneli kodu asemel hoopis Rexo juures veeta.
Rexol polnud selle vastu midagi. Mis tal olla saigi – Rando oli ilus ja tore laps. Kuigi ütlemata kõhn ja habras. Ka Henrikule meeldis Rando. Vaid Rexo ema seiras poissi altkulmu, nähes temas konkurenti tütre tähelepanu pälvimisel.
Ühest nädalavahetusest Randoga sai mitu, sest koos oli tore olla. Henrik viis poissi oma Cadillaciga sõitma ning telerit vaadates puges Rando Rexole nii lähedale, et isegi paberileht poleks nende vahele mahtunud. Rando otsis füüsilist lähedust ja lausa klammerdus naise külge. Poiss vajas „oma ilmasammast”, tunnet, et sul on keegi, kellele toetuda.
Suvevaheajal oli Rando peaaegu kogu aja Rexo pool – mängis õues, müras koertega ning ütles Rexole imeilusaid sõnu, sest tänutunne naise olemasolu eest oli nõnda suur. Aga kui tuli sügis, pidi poiss taas kooli minema ja seetõttu rohkem lastekodus viibima – sealt viis buss lapsed igal hommikul kooli. Muidugi tahtis Rando pärast koosveedetud suve päriseks Rexo ja Henriku juurde jääda ning naine teadis, et lapse ootused on suured. Aga oma südant kuulates mõistis ta, et pole Rando päriselt enda juurde võtmiseks valmis. Võib-olla kunagi hiljem. Ent võib-olla ei küpsegi side tema ja Rando vahel kunagi selliseks kiindumuseks, et laps päriseks oma perre võtta. Muidugi, ka Henrikul oli oma sõna öelda, aga mees polnud kunagi eriline lastega tegelev superisa olnud. Rexo teadis, et otsus Rando perre võtta algab ikkagi ennekõike tema enda valmisolekust.
Õuest tagasi tuppa jõudes kuuleb Rexo, kuidas uks köögi kõrval tasakesi kinni klõpsatab. See on Rando, kes kavatseb teises toas arvutimängu mängida. Rexo riputab jope nagisse, paneb nõudepesumasina tööle ja kutsub Rando enda juurde elutuppa diivanile. Naine teab, et nagu ta peab olema aus enda vastu, peab ta samamoodi ka lapsega käituma. Valetamine ei viiks kuskile ja laps saaks sellest nagunii aru. Aeg on vestluseks küps.
„Rando, elu on vahel justkui „Kevade” filmis. Mäletad, seal käisid lapsed nädala sees internaatkoolis, aga nädalavahetustel olid kodus. See kodu siin on küll sinu kodu ka, aga praegu pole mul võimalik sind siia päriseks võtta.”
Rando hakkab nuuksuma. Tema mõistus saab räägitust aru, aga tunded mitte. Miks peab ta nüüd sügisel igal pühapäeval lastekodusse tagasi minema, kui tohtis peaaegu terve suve siin olla? Rando tahab iga ihurakuga päriseks Rexo ja Henriku juurde jääda ning tema kurbus väljendub aina tugevnevas tihkumises.
Rexo võtab poisi ümbert kinni ja kallistab. Seletab vaikselt ja rahulikult, et igal reedel tuleb Henrik Randole järele ja toob ta nende juurde, kuid igal pühapäeval läheb Rando ikkagi tagasi lastekodusse ja sealt koos teiste lastega kooli.
Rando rahuneb aegamisi. Ka Rexo süda tunneb sel õhtul rahu, sest oluline, hingel kripeldav teema on selgeks räägitud.
Aknast voogab nende peale valgust, mis kumab läbi võimsate orhideede. Neid on majas nii palju, et Rexo on pottide kokkulugemisest loobunud. Valgete õite ilu meenutab naisele, kui ilus ja samal ajal habras on elu.
Aasta on möödas ning suvi, mille nüüd juba 11-aastane Rando on suuresti Rexo kodus veetnud, hakkab otsa saama. Rexo rohib aias lillepeenraid ning Rando sibab koertega võidu põõsaste ümber. Nende mängu saatvad hääled jõuavad sel sumedal õhtul eriti selgelt Rexo teadvusesse ja aeg näib justkui peatuvat. Rexo tirib kindad käest, tõstab umbrohuämbri kõrvale ning vaatab, kuidas Rando ja koerad põõsaste alla urgu kaevavad, üksteist taga ajavad ning kogu õue muheda suminaga täidavad. Poiss on suvega kõvasti kosunud ja peaaegu normaalkaalus. Koos kaalutõusuga on vähenenud ka Rando peavalud ja vaiksed vihapursked, mida poiss Rexo ja Henriku juuresolekul välja ei julgenud näidata, aga millele Rexo oli mitmel korral peale sattunud, kui poiss neid koera peal välja elas.
Nähes poisi nägu rõõmust säramas, käib Rexost juskui mingi nõksatus läbi – see on äratundmine. Kõik näib nii õigena – et Rando nende juures kasvab, et nad koos aega veedavad ja õhtust söövad, televiisorit vaatavad ja juttu ajavad. Ühtäkki mõistab naine, et augusti lõpp ongi käes ja juba mõne päeva pärast saabub esimene september.
Kõhklevast ja ebalevast kiindumustundest, mis veel eelmisel suvel tema südames oma kohta otsis, pole enam jälgegi järel. Rando oli kasvanud jäägitult Rexo südame külge ja koos selle tundega tekkis kindel teadmine, et enam ta poissi lastekodusse tagasi ei vii.
Järgmine päev on Rexol töölt vaba ja ta sõidab kellelegi ütlemata Rando kooli tema klassijuhatajaga rääkima.
„Mul on ääretult hea meel, kui Rando perre kasvama saab,” tõdeb õpetaja. Ta on pisarateni rõõmus, sest Rando on ka koolis tubli ja püüdlik ning saavutanud õpetajaga hea kontakti. Rexo räägib õpetajaga kaua, uurib Rando tausta ja pärib inimeste järele, kes Randot seni ümbritsenud on. Aga koju tagasi sõites närib naise hinge ärevus ja hirm – kuidas küll Henrikule, oma lastele ja emale tehtud otsusest rääkida?
Rando bioloogilises peres oli esiotsa kaheksa õde-venda ning kõik sujus pealtnäha kenasti. Kohalik vallaleht avaldas isegi positiivse artikli, kuidas nii suur pere omadega toime tuleb. Aga siis juhtus midagi – mis täpselt, jäigi selgusetuks. Ometi pandi isa vangi ning emal käis suure majapidamise ja laste ohjamine üle jõu. Pere aina kasvas, sest igal aastal sünnitas ema uue lapse. Olukord kodus läks päris ülekäte ja kuus last pandi niinimetatud sotsiaalsete probleemide tõttu asenduskodusse. Rando oli siis viiene. Ema käis korra asenduskodus, nuttis natuke, lahkus siis ja lubas õhtul tagasi tulla. See õhtu jäigi saabumata.
Rexo süda tõmbub kokku, kui ta Rando ja tema õdede-vendade minevikule mõtleb. Küllap peitub seal ka Rando peavalude põhjus. Neid tuleb ette küll harvem kui varem, aga piina valmistavad nad sellegipoolest. Valu tekitavad lahendamata olukorrad ja vastuseta küsimused. Vähemalt pole Rando neile vastuseid leidnud.
Kuid minevik Rexot enam ei heiduta. Õigupoolest on see temast juba nii palju kordi läbi voolanud nagu kärestikuline mägijõgi, mis oma teekonnal kaasavoolava risu ja saasta kallaste külge kleebib, kuni lõpuks jääb alles vaid selge ning puhas vesi. Sel augustiõhtul ongi Rexo meel täpselt sama selge nagu mägijõe vood. Rando on kasvanud märkamatult tema lapseks.
Naise mõttelõnga katkestab Henrik, kes on töölt koju jõudnud ja heidab kiire pilgu üle ukseläve.
„Noh, kuidas päev läks?”
Henriku kogukas kere prantsatab tugitooli ja tema terane pilk puurib Rexot. Mees tunneb, et kaasa juures on midagi teisiti. Ja Rexo räägib.
„Mis siis, kui ta meil pätiks läheb? Mis sa siis teed?” põrutab Henrik talle omasel keerutamata moel, kui on naise jutu ära kuulanud.
„Oma lapsed võivad ka pätiks minna, selle eest pole keegi kaitstud,” jääb Rexo otsusele kindlaks.
Henrik vaatab teda vidukil silmil, rüüpab suure sõõmu