Finantsaabits: Rahaasjade korraldamise käsiraamat. Finantsinspektsioon

      1.7 Sotsiaaltoetused

      Palga ja maksude tabel näitab, et iga ametlikult tulu saava töötaja palgast läheb suur osa erinevate maksude ja maksete kujul riigile. Lisaks sisaldab enamik tooteid ja teenuseid, mida me ostame, 20 protsenti käibemaksu, osa kaupu (näiteks autokütus) veel kopsakat aktsiisimaksu.

      Suure osa sellest rahast kasutab riik mitmesuguste sotsiaaltoetuste maksmiseks. Näiteks 2011. aasta riigieelarvest makstakse sotsiaaltoetusteks ligi 500 miljonit eurot (üle 8 protsendi riigieelarvest), peale selle maksab Eesti Töötukassa hüvitisi 34 miljoni euro ringis ning Eesti Haigekassa töövõimetushüvitisi ligi 45 miljonit eurot.

      Järelikult ei pea inimene, keda tabab saatuselöök või suur elumuutus, alati lootma ainult enda kogutud hädareservile, võimalik on saada rahalist või muud tuge ka riigilt. Siin puudutame toetuste teemat vaid põgusalt, täpsema info leiab Sotsiaalministeeriumi (www.sm.ee), Sotsiaalkindlustusameti (www.ensib.ee), töötukassa (www.tootukassa.ee), haigekassa (www.haigekassa.ee) ja kohalike omavalitsuste veebilehekülgedelt. Konkreetse juhtumi puhul tasub nõu küsida nimetatud asutuste spetsialistidelt, sest toetuste süsteemis on palju detaile, millest sõltub, kas ja millist toetust saab inimesele maksta.

      Kõige tõenäolisemalt puutub inimene oma elu jooksul kokku haigekassast makstavate hüvitistega. Haigekassast saab haigushüvitist (alates 9. haiguspäevast, 70 % eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud kalendripäeva keskmisest tulust; 4.–8. päevani maksab hüvitist tööandja, töötajale viimase kuue kuu jooksul makstud keskmisest töötasust), hooldushüvitist (80 %), sünnitamis – ja lapsendamishüvitist (100 %) ning teatud juhtudel täiendavat ravimihüvitist.

      Töötukassast saab töötuskindlustushüvitist. Hüvitist makstakse sõltuvalt kindlustusstaažist 180–360 päeva. Esimesel sajal hüvitise saamise päeval saab iga päeva eest hüvitist 50 protsenti ning seejärel 40 protsenti ühe kalendripäeva keskmisest töötasust, aga mitte üle kindlustatute kolmekordse keskmise kalendripäeva töötasu (2010. aastal oli väljamakse ülempiiriks ca 700 eurot). Keskmise arvutamisel lähevad arvesse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Üheksal töötamise kuul makstud tasude summa jagatakse arvuga 270, selle tehte tulem ongi teie ühe kalendripäeva keskmine töötasu.

      180–360 päeva tööd tegemata ja poole palgaga elada võib pere ja laenukohustusteta inimese jaoks kõlada üsna meeldivalt. Hüvitisel on siiski ka üks "konks" – töötukassa nõuab hüvitise saajalt, et too otsiks aktiivselt tööd ja käiks ennast vähemalt korra kuus töötukassas näitamas.

      Lisaks töötuskindlustushüvitisele maksab töötukassa värskelt koondatud inimestele ühekordseid koondamishüvitisi – sõltuvalt tööstaažist 1 või 2 kuupalga ulatuses.

      Need, kes ka pärast töötuskindlustushüvitise lõppemist pole tööd leidnud, saavad töötukassast taotleda töötutoetust, mille suurus 2010. aasta seisuga oli 65 eurot kuus. Tööpraktikal, tööharjutusel ja tööturukoolitusel osalejal on õigus saada nendel osaletud päevade eest stipendiumi ja kohalesõiduks sõidutoetust.

      Sotsiaalkindlustusametist makstav kõige suurem toetus on vanemahüvitis – seda makstakse väikelapse ühele vanemale 435 päeva. Hüvitise suurus oli 2010. aasta seisuga sõltuvalt vanema eelmise kalendriaasta sissetulekust, millelt on makstud sotsiaalmaksu, 278 eurot kuni ca 2250 eurot kuus.

      Teised Sotsiaalkindlustusameti kaudu makstavad toetused ei ole nii suured. Pärast vanemahüvitise lõppemist makstakse ühele vanematest lapsetoetust ca 19–57 eurot kuus lapse kohta. Mitmesugused toetused on ette nähtud puuetega inimestele, alaealistele lastele, kelle vanem ei täida ülalpidamiskohustust, ülalpeetavatele pereliikmetele toitja surma korral (toitjakaotuspension) jne.

      Äärmisse majanduslikku kitsikusse sattunud inimesed peavad sammud seadma elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse, kus saab taotleda toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist (omavalitsuse kehtestatud normpinna ulatuses) jääb alla toimetulekupiiri. Toimetulekupiir 2011. aasta seisuga oli 76,70 eurot esimese pereliikme ja 63,91 eurot iga järgmise pereliikme kohta.