Välja juuritud. Naomi Novik
lausus seda mõtlikult, mitte nagu unistav laps. Ta lausus seda nagu keegi, kes mõtleb tõsiselt orust lahkumisele, igaveseks äraminekule. Haarasin tal käest. „Ja sa tuleksid igal aastal talvisel pööripäeval koju,” ütlesin, „ning laulaksid meile kõiki õpitud laule.” Hoidsime teineteisel tugevasti käest ja ma ei lubanud endal mäletada, et tüdrukud, kelle Lohe minema viis, ei tahtnud kunagi tagasi tulla.
Sel hetkel ma muidugi üksnes vihkasin Lohet palavalt. Ent ta ei olnud halb isand. Põhjapoolsete mägede taga pidas Kollaste Rabade parun viietuhandepealist sõjaväge, et võidelda Polnya sõdades, tema lossil oli neli torni ning tema naine kandis verekarva kalliskive ja valget rebasenahkset mantlit, ehkki tema valdused ei olnud jõukamad kui meie org. Mehed pidid ühe päeva nädalas töötama paruni põldudel, mis olid rajatud viljakaimatele maadele, ning ta värbas sobivaid poeglapsi oma sõjaväkke. Kuna ringi uitas nii palju sõdureid, pidid tüdrukud pärast naiseks saamist toas püsima ega tohtinud saatjata jääda. Ja isegi tema ei olnud halb isand.
Lohel oli üksainus torn ja mitte ainsatki relvastatud kaitsjat. Tal polnud isegi teenijat peale tüdruku, kelle ta kaasa oli viinud. Tal ei tarvitsenud sõjaväge pidada, tema ülesanne oli kuningale pakkuda omaenese tööd, oma võluväge. Mõnikord pidi ta õukonda ilmuma, et oma truudusevannet uuendada, ning ma kujutan ette, et kuningas oleks võinud ta sõtta kutsuda, kuid suurema osa ajast oli tema kohus siin püsida ja Metsal silma peal hoida, ning kaitsta kuningriiki Metsa kurjuse eest.
Lohe ainsaks veidruseks olid raamatud. Külarahva kohta olime palju lugenud, sest kuna ta nõustus maksma kullas üheainsa suurepärase köite eest, käis siin kauges maanurgas raamatukaupmehi, ehkki meie org asus täitsa Polnya serval. Ja nood olid oma muulade sadulakotid täitnud kõiksuguste kulunud või odavamate raamatutega, mida nad pennide eest meile müüsid. Orus peeti viletsaks majapidamist, kus polnud vähemalt kaht või kolme raamatut, mida eksponeeriti uhkusega seintel.
Kõik need asjad tunduvad ehk väikesed ja tühised, mitte just piisav põhjendus oma tütrest loobumiseks, kui sa ei ole elanud Metsale küllalt lähedal. Aga mina olin näinud Rohelist Suve, mil kuum tuul kandis Metsast õietolmu üle oru kaugele läände, meie põldudele ja aedadesse. Viljad kasvasid raevukalt ja lopsakaks, kuid võtsid ühtlasi kummalise ja moondunud kuju. Kes neid sõid, haigestusid marutõppe, ründasid oma peret ning jooksid lõpuks Metsa ja kadusid, kui neid kinni ei seotud.
Olin tollal kuueaastane. Vanemad üritasid mind varjul hoida nii palju, kui suutsid, aga siiski mäletan ma selgesti kõikjal valitsenud külma ja rõsket õudustunnet, kõigi hirmu ning lakkamatut näljanäpistust kõhus. Olime selleks ajaks ära tarvitanud kõik eelmise aasta varud ja lootsime kevadele. Üks meie naabreist sõi näljast sõgedana mõned rohelised oad. Mäletan tol õhtul tema majast kostnud karjeid ning seda, kuidas nägin aknast piiludes oma isa appi tõttamas ja aidaseina najalt hangu kaasa haaramas.
Kuna olin veel liiga väike, et ohust õieti aru saada, põgenesin tol suvel ühel päeval oma väsinud ja kurnatud ema silme alt ning jooksin metsa. Leidsin pooleldi närbunud põldmarjapuhma, mis oli tuule eest pelgupaiga leidnud. Pugesin läbi jäikade surnud okste taime kaitstud südameni ja tõin lagedale imetabase peotäie põldmarju, mis ei olnud sugugi moondunud, vaid terved, mahlased ja täiuslikud. Iga mari lõhkes mu suus rõõmsa purskega. Sõin kaks peotäit, korjasin ülejäänud marjad seeliku sisse ja kiirustasin koju, immutades kleidiriidesse lillad plekid. Ema nuuksus õudusest, kui nägi mu määrdunud nägu. Ma ei jäänud haigeks – kuidagiviisi oli põldmarjataimel õnnestunud Metsa needuse eest põgeneda ning marjad olid terved. Ent ema pisarad hirmutasid mind korralikult ja veel mitu aastat hiljem hoidusin ma põldmarju söömast.
Lohe oli tol aastal õukonda kutsutud. Ta tuli varakult tagasi, ratsutas otse põldudele ning süütas võlurilõkke, et põletada kogu rikutud viljasaak ja iga mürgitatud aiasaadus. See oligi tema kohus, kuid hiljem käis ta ka igas elamises, kus keegi oli haigestunud, ning andis haigetele nõiajooki, mis tegi nende meeled puhtaks. Ta andis kaugemal läänes asuvatele, haigusest puutumata jäänud küladele korralduse jagada meiega oma viljasaaki ja loobus tol aastal koguni täielikult andamist, et keegi meist nälga ei jääks. Järgmise aasta kevadel, vahetult enne külviaega käis ta uuesti põllud läbi ja põletas vähesed rikutud jäänused, enne kui need jõudsid uuesti juuri ajada.
Kuid vaatamata kõigele, millest ta oli meid päästnud, ei armastanud me teda. Ta ei tulnud kunagi oma tornist alla, et meestega viljalõikuse ajal koos juua, nagu oli kombeks Kollaste Rabade parunil, ega ostnud laadalt mõnd nipsasjakest, nagu paruni naine ja tütred nii sageli tavatsesid teha. Rändnäitlejad andsid teinekord etendusi või siis tuli mäekuru kaudu Rosyast mõni laulik. Lohe ei tulnud neid kuulama. Kui kaarikujuhid talle andamit tõid, avanesid torni uksed iseenesest ning mehed jätsid moona keldrisse, ilma et oleksid võlurit kordagi näinud. Ta ei vahetanud kunagi rohkem kui paari sõna meie küla matriarhi ega isegi oru suurima linna, tema torni külje all asuva Olshanka linnapeaga. Ta ei teinud vähimatki katset meie armastuse võitmiseks. Keegi meist ei tundnud teda.
Ja loomulikult oli ta ka musta maagia asjatundja. Selgel ööl sähvisid tema torni ümber välgunooled, isegi talvel. Kahkjad pilved, mida ta saatis teele oma akendest, heljusid öösiti teede kohal ja piki jõge, suundudes Metsa tema eest vahti pidama. Ning mõnikord, kui Mets võttis kellegi kinni – kas karjustüdruku, kes oli uidanud loomade järel metsaservale liiga lähedale, jahimehe, kes oli joonud valest allikast või õnnetu ränduri, kes tuli üle mäekuru, ja ümises lauluviisi, kui talle küüned pähe suruti – siis tuli Lohe ka nende pärast oma tornist alla. Ning nood, kelle ta minema viis, ei tulnud enam kunagi tagasi.
Ta ei olnud kuri, aga ta oli kauge ja kohutav. Ja ta pidi Kasia ära viima, niisiis vihkasin ma teda ning olin vihanud juba palju aastaid.
Mu tunded ei muutunud ka tol viimasel õhtul. Sõime Kasiaga kastaneid. Päike loojus ja meie lõke hääbus, ent jäime lagendikule seniks, kuni söed veel hõõgusid. Meil ei tulnud hommikul kaugele minna. Lõikuspidu peeti tavaliselt Olshankas, kuid väljavalimise aastal korraldati see alati mõnes külas, kus elas vähemalt üks tüdrukuist, et nende pered ei peaks nii kaugele reisima. Ja meie külal oli Kasia.
Veelgi raevukamalt vihkasin ma Lohet järgmisel päeval, kui tõmbasin selga oma uue rohelise rüü. Ema käed värisesid, kui ta mu juukseid palmikuisse põimis. Me teadsime, et valitakse Kasia, aga see ei tähendanud, et me poleks ikkagi hirmul olnud. Siiski tõstsin ma seelikusaba kõrgele ja ronisin kaarikusse nii ettevaatlikult, kui suutsin, vältisin hoolega pinde ning lasin isal end aidata. Olin nõuks võtnud eriliselt pingutada. Teadsin, et sellest pole kasu, kuid tahtsin, et Kasia teaks, et ma armastan teda piisavalt, et anda talle õiglane võimalus. Ma ei kavatsenud näidata end kasimatu või kõõrdsilmse või lodevana, nagu mõni tüdruk teinekord üritas.
Kogunesime külaplatsile ja kõik üksteist tüdrukut võtsid rivvi. Ruudukujuliselt paigutatud pidulauad olid liiga täis kuhjatud, sest need ei olnud piisavalt suured, et mahutada terve oru andameid. Kõik olid kogunenud laudade taha. Ruudu nurkade juurde murule olid kuhjatud nisu- ja kaerakottide püramiidid. Seisime ainsatena murul koos oma perede ja külavanema Dankaga, kes sammus meie ees närviliselt edasi-tagasi, suu vaikselt liikumas, harjutades tervitussõnu.
Teisi tüdrukuid ma kuigi hästi ei tundnud. Nad ei olnud Dvernikist. Seisime kõik vaikselt ja jäigalt oma kenades rõivastes ja palmikuisse punutud soengutega ning silmitsesime teed. Lohest ei olnud veel mingit märki. Mu peas kappasid metsikud fantaasiad. Kujutlesin, kuidas ma viskun Kasia ette, kui Lohe tuleb, ning ütlen, et ta võtaks hoopis mind, või kuulutan võlurile, et Kasia ei soovi temaga kaasa minna. Ometi teadsin, et ma pole millekski niisuguseks piisavalt vapper.
Ja siis ta saabus, tekitades õudu. Ta ei tulnud üldsegi mööda teed, vaid astus lihtsalt otse õhust välja. Vaatasin parajasti selles suunas, kui ta välja ilmus: kõigepealt sõrmed, siis käsi ja jalg ning seejärel pool meest. See tundus niivõrd võimatu ja vale, et ma ei suutnud pilku ära pöörata, ehkki mu sisikond kiskus krampi.
Teistel oli rohkem õnne. Nad isegi ei märganud teda enne, kui ta astus meie suunas esimese sammu, ning kõik mu ümber püüdsid ehmatusest mitte tagasi karata.
Lohe ei olnud ühegi meie küla mehe moodi. Ta oleks pidanud olema vana, kühmus