Välja juuritud. Naomi Novik
mul oli ükskõik, ma ei tundnud, et võlgnen talle ilu.
Lohe viipas mu kärsitult enda juurde ning ma astusin ettevaatlikult tema poole. Ta võttis mu käed ja seadis need mulle risti rinnale, sõrmeotsad vastaskäe õlal, ning ütles: „Niisiis: vanastalem.”
Vahtisin võlurit tummas mässumeelsuses. Tema öeldud sõna kumises mu kõrvus nagu teine võlusõna, mida ta oli minu puhul kasutanud. Tundsin, kuidas see tahtis mulle suhu tungida ja minust jõu välja imeda.
Lohe haaras mul õlast ning tema sõrmede haare oli valusalt tugev. Tundsin, kuidas iga sõrme kuumus läbi mu särgi tungis. „Ma võisin küll taluda saamatust, aga tahtejõuetust ma ei kannata,” teatas ta. „Ütle seda.”
Ma mäletasin, mismoodi tundus olla kivistunud. Mida muud võis ta minuga teha? Värisesin ja ütlesin väga vaikselt, just nagu suudaks sosistamine hoida seda minu üle võimust võtmast: „Vanastalem.”
Mu jõud voogas läbi mu keha ja purskus mu suust välja, ning seal, kus see minust lahkus, lõi õhk värelema. Virvendus kulges spiraalina ümber mu keha allapoole. Vajusin pentsikult suurtes rohelistes ja rusketes kahisevast siidist seelikutes õhku ahmides põrandale. Seelikud voogasid ümber mu piha ja mu jalad mattusid nende lõputusse kangasse. Mu pea vajus kaarja peaehte raskuse all ettepoole ning mööda selga langes pitsloor, mis oli kaunistatud kuldtikandis lilledega. Vahtisin juhmilt Lohe saapaid, nende töödeldud nahka. Saabaste pind oli kaunistatud reljeefsete keerduvate väätidega.
„Vaata aga vaata, ja jällegi kõigest tühise võlusõna abil,” ütles Lohe minu kohal seistes ning paistis olevat oma kätetöö üle ärritunud. „Vähemasti on su välimus paranenud. Vaata, kas suudad oma väljanägemise nüüdsest peale viisakana hoida. Homme proovime järgmist võlusõna.”
Saapad pöörasid ringi ja kõndisid minust eemale. Ma arvan, et lohe istus oma tugitooli ja asus uuesti lugema, kindlalt ma ei tea. Mõne aja pärast roomasin ma selles kaunis kleidis neljakäpukil raamatukogust välja, ilma et oleksin isegi pead tõstnud.
Järgnevad nädalad on mu mälestustes ühte sulanud. Igal hommikul ärkasin veidi enne koidikut ja lebasin voodis, kuni väljas valgemaks läks, ning üritasin mõnd põgenemisviisi välja mõelda. Igal hommikul, pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset, kandsin võluri hommikusöögikandiku raamatukokku ja ta kasutas minu peal järjekordset võlusõna. Kui ma polnud suutnud end piisavalt puhtana hoida – ja tavaliselt see nõnda oli –, kasutas ta minu peal kõigepealt vanastalem’i ning seejärel lisaks mõnd muud võlusõna. Kõik mu kodukootud pihikud kadusid üksteise järel ja mu magamistuba täitus raskepäraste uhkete kleitidega, mis meenutasid väikesi mägesid ning olid brokaadi ja tikandite tõttu niivõrd rasked, et seisid isegi ilma minuta pooleldi püsti. Suutsin magamamineku eel hädavaevu seelikute alt välja vingerdada ning jubedad tugedega korsetid pigistasid mul hinge kinni.
Tuikav uimasus ei jätnud mind hetkekski maha. Pärast iga hommikut pugesin kurnatult tagasi oma kambrisse. Ma oletan, et Lohe hoolitses oma lõunasöögi eest ise, sest kohe kindlasti ei valmistanud mina talle midagi. Lebasin oma voodil kuni õhtusöögiajani, kui olin tavaliselt suuteline uuesti allkorrusele hiilima ja valmistama lihtsa eine, kannustatuna pigem oma näljast kui murest võluri vajaduste pärast.
Kõige hullem oli, et ma ei saanud aru, mispärast ta mind niimoodi ekspluateerib. Õhtul enne unnevajumist kujutlesin rahvalugudest ja muinasjuttudest kuuldud hirmsaimaid seiku: vampiire ja luupainajaid imemas noortest neidudest eluvaimu välja, ning vandusin hirmunult, et hommikul otsin väljapääsu. Loomulikult ei teinud ma seda. Mu ainsaks lohutuseks oli, et ma polnud esimene. Kinnitasin endale, et ta oli sedasama teinud kõigi teiste tüdrukutega enne mind ja nemad olid sellest välja tulnud. See polnud suurem asi lohutus – kümme aastat tundus mulle terve igavik. Ent ma haarasin igast mõttest, mis võinuks mu õnnetut olemist kas või veidikenegi leevendada.
Lohe ise ei pakkunud mulle mingit lohutust. Ta oli mu peale ärritunud iga kord, kui raamatukokku astusin, isegi noil harvadel päevadel, mil mul õnnestus end puhtana hoida – just nagu tuleksin mina teda häirima ja segama, mitte tema ei piinaks ega ekspluateeriks mind. Ja kui ta oli lõpetanud minu peal oma võlujõu tarvitamise ning jättis mu kägaras põrandale lebama, põrnitses ta mind altkulmu ja nimetas kasutuks.
Ühel päeval üritasin täielikult hoiduda Lohe pilgu alla sattumast. Mõtlesin, et kui jätan tema eine varakult raamatukokku, unustab ta mu olemasolu ülejäänud päevaks. Seadsin tema hommikusöögi juba koidikul valmis, kiirustasin siis minema ja peitsin end köögi tagaossa. Ent täpselt kell seitse liugles trepist alla üks tema vahipilvedest, mida olin teinekord näinud heljumas piki Spindlit allavoolu Metsa poole. Lähedalt vaadates oli tegu vormitu seebimullilaadse asjandusega, mis väreles ja muutis kuju ning oli peaaegu nähtamatu, kui tema küütlevalt pinnalt ei peegeldunud valgust. Pilv jõnksles mööda nurki, kuni jõudis viimaks minuni ja jäi nõudlikult mu põlvede kohale hõljuma. Vaatasin kössitades üles ja nägin sellel peegeldumas omaenese näo tontlikku kontuuri. Ajasin end aegamisi sirgu ning läksin pilve järel uuesti raamatukokku, kus Lohe pani oma raamatu käest ja jõllitas mind vihaselt.
„Kui väga mulle ka ei meeldiks loobuda sellest kahtlase väärtusega rõõmust näha sind vingerdamas nagu väsinud angerjat kõige tühisema võlutriki peale,” nähvas ta, „oleme juba näinud, mis tagajärjed kaasnevad sinu omapäijätmisega. Kui palju sa ennast täna lagastanud oled?”
Olin kõigest väest üritanud end puhtana hoida, et pääseda vähemalt esimesest võlusõnast. Täna olin tekitanud hommikueinet valmistades endale vaid mõne tillukese pleki ning ühe õliviiru. Hoidsin seda seelikuvoldi vahel peidus. Lohe aga silmitses mind niikuinii põlglikult ja tema pilku jälgides märkasin kohkumusega, et köögi taganurka varjudes olin üles korjanud ämblikuvõrgu (oletan, et torni ainsa ämblikuvõrgu), mis tolknes nüüd mu seeliku tagaküljel nagu õhuke räbaldunud loor.
„Vanastalem,” kordasin koos temaga loiult alistudes ning vaatasin, kuidas pööraselt kaunis oranži- ja kollasekirju siid kerkis põrandast ja ümbritses mind nagu tuules keerlevad lehed sügisesel teerajal. Kõikusin raskelt hingates ja võlur võttis uuesti istet.
„Niisiis,” sõnas ta. Ta oli tõstnud lauale virna raamatuid ning tõukas need segamini hunnikuks. „Nende kordaseadmiseks: darendetal.”
Lohe viipas käega laua poole. „Darendetal,” pomisesin ma koos temaga ja võlusõna väljus lämmatades mu kõrist. Raamatud laual lõid värisema, kerkisid ükshaaval õhku ning keerlesid oma kohale, punastes ja kollastes ja sinistes ja pruunides köidetes nagu ebaloomulikud ehitud linnud.
Seekord ei vajunud ma põrandale, haarasin üksnes mõlema käega lauaservast ja nõjatusin laua vastu. Lohe põrnitses raamatuvirna altkulmu. „Mis idiootsus see veel on?” nõudis ta. „Siin ei ole mingit korda – sa vaata seda.”
Silmitsesin raamatuid. Need olid üsna kenasti üheksainsaks torniks kuhjatud, sarnased värvid kõrvuti…
„…värvi järgi?” tõstis ta häält. „Värvi järgi? Sa igavene…” Ta oli minu peale maruvihane, just nagu olnuks see minu süü. Võib-olla mõjutas see kuidagi tema võluväge, kui ta tõmbas minult selle toitmiseks jõudu? „Ah, kasi välja!” lõrises ta ning ma kiirustasin minema, tulvil kibedat salajast naudingut: oi, mul oli hea meel, et ma rikkusin kuidagi tema võluväge.
Poolel teel trepist üles pidin peatuma, et kängitsevas korsetis hinge tõmmata, ent seda tehes jõudis mulle äkitselt pärale, et ma ei rooma. Olin küll endiselt väsinud, aga udu ei olnud minu peale laskunud. Mul õnnestus koguni ronida ülejäänud trepist üles ilma uue puhkepausita, ja olgugi et ma kukkusin otse voodisse ning vajusin pooleks päevaks unne, ei tundnud ma end vähemalt enam nagu mõistuseta kest.
Järgnevate nädalate möödudes hajus udu üha enam, just nagu oleks harjutamine muutnud mind tugevamaks, nii et suutsin paremini taluda seda, mida Lohe minuga tegi. Vähehaaval muutusid sessioonid… mitte just meeldivaks, vaid üksnes tüütuks nagu pottide küürimine külmas vees, ega olnud enam hirmsad. Sain öösiti taas magada ja ka mu meeleolu hakkas paranema. Tundsin end päev-päevalt üha paremini, ja päev-päevalt üha