Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne. Виктор Суворов

      SISSEJUHATUS

      13. septembril 1953. aastal asus Nikita Sergejevitš Hruštšov Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee (NLKP KK) esimese sekretäri ametipostile. 13. septembril 1963. aastal täitus kümme aastat tema valitsemise algusest. Selle daatumi lähenedes tuli kellelegi õukonna lipitsejatest pähe õnnelik mõte kuulutada, et ka sajandite möödudes hakkavad kogu planeedi tulevased inimpõlved erutuse ja tänuga neid aastaid meenutama ja nimetama Suureks Aastakümneks.

      Ideest haarati kinni, seda korrati ja võimendati kõigis Nõukogude ajalehtedes ja ajakirjades. Suurest Aastakümnest hakkasid konverentside ja kongresside kõnepultidest rääkima kõige kõrgema ametiastmega juhid. Kõigis Nõukogude Liidu kinodes jooksis kordusena 1961. aastal esilinastunud film „Meie Nikita Sergejevitš”. Suurest Aastakümnest pasundasid iga päev raadio- ja telediktorid. See termin muutus täiesti ametlikuks, moodustades triaadi koos kahe teisega:

      Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon,

      Suur Isamaasõda,

      Suur Aastakümme.

      See kestis täpselt 13 kuud. 13. oktoobril 1964. aastal kukutati Hruštšov vandenõu tagajärjel kõigilt ametipostidelt ja saadeti pensionile.

      Suur Aastakümme muutus ühe hetkega „voluntarismi perioodiks”. Sealjuures ei olnud kombeks nimetada peamist voluntaristi nimepidi. Hruštšov ja kogu tema valitsusaeg langes kaheks aastakümneks meie ajaloost välja. Suurest Aastakümnest ei kirjutatud raamatuid ega artikleid, ei tehtud filme, ei loodud luuletusi ega laule.

      Meie maa uus valitseja, sotsialistliku töö kangelane, kellest sai hiljem Nõukogude Liidu marssal, neljakordne Nõukogude Liidu kangelane, seltsimees Leonid Iljitš Brežnev oli hämmastavalt andekas inimene. Ta ühendas NLKP KK peasekretäri, NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe, NSV Liidu Kaitsenõukogu esimehe ametikohad. Peale selle kirjutas ta kolm raamatut, mille eest talle määrati Lenini kirjanduspreemia.

      Huvitav, et neis kolmes raamatus ei maini Brežnev kordagi Hruštšovi, jutustades sõjaeelsest perioodist, sõjast, sõjajärgsest ülesehitusest, uudismaa harimisest. Kui uskuda Brežnevi „tõetruid” raamatuid, tuleb tunnistada, et Nõukogude ajaloos pole olnud mitte mingit Hruštšovi.

      Kuigi just Hruštšov pööras tähelepanu noorele insenerile Brežnevile ja tõstis ta kõige kõrgemale võimu tippu.

      Kuigi enne sõda, sõja algperioodil ja pärast sõda oli Hruštšov Brežnevi otsene ülemus.

      Kuigi kindralleitnant Hruštšovi juhtimisel võttis kindralmajor Brežnev osa riigipöördest ja Nõukogude Liidu marssali Beria arreteerimisest.

      Kuigi uudismaade ülesharimine oli Hruštšovi idee ja Brežnev juhtis uudismaa ülesharimist Hruštšovi isikliku kontrolli all.

      Kuigi Suure Aastakümne aegu oli Brežnev kõige ustavam hruštšovlane.

      Kuigi Brežnev võttis koos Hruštšoviga kõige aktiivsemalt osa Nõukogude Liidu marssali Žukovi kukutamisest.

      Kuigi Brežnev sai Suure Aastakümne aegadel oma esimese Kuldtähe medali.

      Suur Aastakümme on meie ajaloo imetlusväärne kiht. Ma olen ammu tahtnud kirjutada raamatut Hruštšovi valitsusajast ning sukeldusin niivõrd sügavale teemasse, et lõpuks tuli välja uus triloogia, mille kolmas raamat „Vanakuradi vanaema”, on juba avaldatud, esimest te hoiate käes ning teine, „Murdumine”, ilmub 2013. aasta lõpul.

      1.

      peatükk

      Selleks, et mõista, kes olid Nikita Hruštšov ja tema lähimad kaasvõitlejad, millised olid sel ajal riik ja maailm, peame heitma põgusa pilgu sündmustele, mis eelnesid Suurele Aastakümnele.

      29. juulil 1939. aastal nimetati Riikliku Julgeoleku (GB) vanemmajor Ivan Aleksandrovitš Serov Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse – NSV Liidu NKVD GUGB (Главное Управление Государственной Безопасности) – ülema asetäitjaks. GB vanemmajor oli 33 aastane. GB vanemmajori auaste vastas diviisikomandörile armees – kaks rombi lõkmetel.

      GUGB ülema asetäitja ametis oli Serov vaid ühe kuu – 1939. aasta augustini. Selle kuu jooksul sai Serov hakkama millegi sellisega, mis ärgitas Stalinit teda heldelt autasustama.

      NKVD süsteemis oli väljaspool Moskvat kõige kõrgem ametipost Ukraina siseasjade rahvakomissar. Ukraina peremeheks oli sel hetkel Nikita Sergejevitš Hruštšov. Peremehe ametlik tiitel: Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär.

      31. augustil 1939. aastal tõstis Stalin toru ja tundis huvi: kas seltsimees Hruštšov pole vastu Ivan Aleksandrovitš Serovi määramisele Ukraina siseasjade rahvakomissariks? Stalin võinuks mitte küsida Hruštšovi arvamust, kuid ta oli tark mees ja oskas vajaduse korral näidata respekti oma alluvate vastu.

      Kas Hruštšov võinuks vastu vaielda? Vaevalt oleks ta julgenud Stalinile vastu rääkida, seda enam, et ta ei teadnud Serovist üldse midagi, kuna Serov ilmus NKVD-sse üpris hiljuti.

      Mida Serov saatis korda NSV Liidu NKVD GUGB ülema asetäitja ametikohal, Stalin Hruštšovile ilmselt selgitama ei hakanud. Aga kui pealik pidas võimalikuks ja vajalikuks määrata salajase rinde võitleja tšekistide kõige kõrgemale ametikohale väljaspool Moskvat kõigest ühe teenistuskuu järel eelmisel, juba niigi üsna kõrgel ametikohal, siis saagu see nii.

      Järgmisel päeval, 1. septembril 1939. aastal, ründas Saksamaa Poolat. 2. septembril 1939. aastal saabus Serov Kiievisse. Otse vaksalist Ukraina Kommunistliku Partei KK-sse – esitlema end Hruštšovile.

      Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikoht oli ära neetud. Muide, nagu ka ülejäänud ametikohad NKVD-s.

      Ukraina NKVD esimeseks šefiks oli GB 1. järgu komissar Vsevolod Apollonovitš Balitski. Ta arreteeriti, ja päeval, mil tal täitus 45 eluaastat, lasti maha.

      Seejärel oli sellel ametikohal GB 2. järgu komissar, Izrail Moissejevitš Leplevski. Ta arreteeriti ja lasti maha, kui ta oli 42 aastane.

      Leplevski kohale asus GB 3. järgu komissar Aleksander Ivanovitš Uspenski. Ta oli 36 aastane, kui ta kadus ära, saanud aru, et tal pole vahistamisest pääsu. Oma kadumise lavastas ta kui enesetapu, jättes töölauale sedeli „Laipa otsige Dneprist”. Kuid proletariaadi karistava käe eest ei pääse. Sedelit uskuma ei jäädud, Uspenski kuulutati üleliiduliselt tagaotsitavaks, nabiti poole aasta pärast kinni ja lasti maha.

      Oli näha selge seaduspärasus: iga uus Ukraina NKVD šeff oli vanuselt eelmisest noorem ja auastmelt ühe järgu madalamal. Aga lõpp oli kõigil üks ning see on samuti seaduspärasus.

      Peaaegu terve aasta jäi Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikoht vakantseks. Kamandasid ajutised asetäitjad, VRID-id (временно исполняющие должность).1

      Ja nüüd nimetati Kiievisse uus rahvakomissar. Täies vastavuses jälgitava seaduspärasusega on ta oma eelkäijatest noorem ning tema auaste on GB vanemmajor. Kui nii oleks edasi läinud, oleks üsna pea Ukraina NKVD šefiks võidud määrata riikliku julgeoleku kahekümneaastane leitnant, kes oleks maha lastud kohe pärast ametisse astumist.

      Ent