Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne. Виктор Суворов
Serov – see on GB.
Ukraina oli nagu terve Nõukogude Liidu vähendatud koopia, mudel.
Hruštšov, Žukov, Serov – kolm rahva õnne eest võitlejat. Üks võitles helge tuleviku eest Moskvas, lastes maha kümneid tuhandeid inimesi ja sugugi mitte vähem Ukrainas; teine vabastas Poolat, kolmas Rumeeniat.
Hruštšov, Žukov, Serov – triumviraat, kolm vägilast, kolm musketäri, kolm tankisti – kolme peale vennalikult vene rahvalikku jooki kulistanud kolm lõbusat sõpra.
Nad mõistsid üksteist.
Suures ja võimsas, tõepärases ja vabas vene keeles on nii palju kauneid sõnu, eredaid ja kujundlikke väljendeid, kuid selle juhtumi kirjeldamiseks kõlbab vaid üks täpne väljend: tundsid üksteist juba lõhnast. Varsti paiskas sõda nad Nõukogude Liidu ääretutele avarustele laiali, kuid nad ei unustanud üksteist ja aitasid üksteist, millega suutsid – kogu sõja vältel ja pärast seda. Rindeteed viisid neid kord kokku, siis pillutasid jälle tuhandete verstade taha.
7. novembril 1943. a kandsid ÜK(b)P keskkomitee poliitbüroo liige, Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär kindralleitnant Hruštšov ja ülemjuhataja asetäitja Nõukogude Liidu marssal Žukov Stalinile ette: Kiiev on võetud! Võetud just Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval! Sellistest võitudest kirjutab palju aastaid hiljem poeet Juri Leonidovitš Nesterenko:
И было ведомо солдатам,
Из дома вырванны… войной,
Что города берутся – к датам.
А потому – любой ценой. 3
Kiiev on selleks hiilgav näide. Suureks tähtpäevaks. Hinna taha asi ei jää!
Neid on ees veel palju – juubeliteks võetud linnu. Ja kõige krooniks – Berliin. See on vaja võtta 1945. aasta 1. maiks, kõigi maailma proletaarlaste solidaarsuse pühaks.
1943. aasta novembris jäi Hruštšov Kiievisse Ukrainat taastama, aga Žukov läks Berliini peale. Tema järel – Serov. Pärast sõda tõstis saatus üles kord ühe, kord teise. Või paiskas äkki pagulusse. 1947. aasta märtsis võttis Stalin Hruštšovi Ukraina peremehe kohalt maha, kuid sama aasta detsembris pani uuesti kohale tagasi.
Seejärel, 1949. aasta detsembris, pani Stalin Hruštšovi juba teist korda Moskvat valitsema.
1945. aasta kevadel määrati Žukovi asetäitjaks Saksamaa tsiviiladministratsiooni asjus riikliku julgeoleku 2. järgu komissar Serov. Žukovi ja Serovi käsutusse sattusid mõõtmatud varandused. Oma võimeid näitasid mõlemad. Jutt polnud mitte üksnes Saksa pankade aaretest, mitte üksnes kotitäitest mitte kellegi poolt arvele võetud rahast, mis oli ikka veel käibel, mitte üksnes kilomeetritest kallitest kangastest, vagunitest kallihinnalisest mööblist, vaid ka Dresdeni galerii maalidest, kullast ja briljantidest, Saksa keisri abikaasa kroonist.
Stalin sai teada ülekäte läinud marodööride suurejoonelisest prassimisest. Serov pääses ehmatusega ja sai varsti isegi ametikõrgendust. Oleks pääsenud ka Žukov, kuid tal oli peale marodööritsemise, eriti suures ulatuses varastamise, ebaseadusliku ordenite jagamise ja muude kriminaalkuritegude välja tulnud veel üks plekike: ohjeldamatu hooplemine. Žukov kirjutas enda arvele võite lahingutes, millest ta tegelikult osa ei võtnud. Stalin võttis Žukovi kõrgetelt kohtadelt maha ja saatis juhtima Odessa, kahe aasta pärast – Uraali sõjaväeringkonda.
Žukov ei kaotanud lootust. Tema sõber Hruštšov oli poliitbüroo liige, see tähendab kuulus juhtide esimese kümne hulka, kes valitsesid Nõukogude Liitu. Tema sõber Nõukogude Liidu kangelane kindralpolkovnik Serov oli NSV Liidu siseministri esimene asetäitja. Žukov võis arvestada sellega, et Hruštšov toob ta ükskord võimu tippu tagasi. Aga Serov abistab.
Selline võimalus tekkis 1952. aasta suvel.
Avame raamatu „Valgevene piirivalveteenistuse ajalugu”, mille andis välja Valgevene Vabariigi riiklik piirivalvekomitee (История пограничной службы Беларуси. Минск: ИВЦ Минфина, 2011). Leheküljelt 251 loeme:
Pärast Nõukogude ja fašistlike vägede jõudmist eraldusjoonele sõlmiti 28. septembril 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel piirileping.
Vaat nii! 23. augustil 1939. aastal sõlmiti Kremlis Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping. Alla kirjutasid seltsimees Molotov ja Herr Ribbentrop. Leping läks ajalukku nende nimedega.
Leping oli äärmiselt veider. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ei olnud ühist piiri. Nende vahel oli Poola. Seepärast ei saanud Saksamaa tungida kallale Nõukogude Liidule ega Nõukogude Liit Saksamaale.
Kuid lubage! Milleks kirjutada alla mittekallaletungilepingule, kui kallaletung on füüsiliselt võimatu?
Võlukarp aga käis lahti lihtsalt: mittekallaletungileping oli tegelikkuses kallaletungileping Poolale. Kokkulepe Poola jagamisest kinnitati salajases lisaprotokollis. Kui Poola ära jagada, siis tekib ühine piir Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Just selleks juhuks ongi vajalik mittekallaletungileping Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel.
Poola jagamine tähendas, et Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja, see tähendab, puhkeb sõda Euroopas, ja järelikult, maailmasõda. Seda Stalin mõistis. Seda ei mõistnud Hitler.
Leping kirjutati alla, Hitler ründas Poolat ja sai sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa, potentsiaalselt – USA ja kogu maailma vastu. Nii tõukas seltsimees Stalin Hitleri Teise maailmasõtta, jäädes kõrvale, oodates mugavat hetke.
Nõukogude Liidu juhid eitasid aastakümneid salajase lisaprotokolli olemasolu Poola jagamise osas. Et Poolat me Hitleriga ei jaganud, järelikult, Teise maailmasõja päästis valla kes iganes, ainult mitte Stalin. Molotov ise eitas kategooriliselt salajase lisaprotokolli olemasolu. Kirjanik Feliks Tšujev, kes pidas maha kümneid vestlusi Molotoviga, tunnistab selle kohta: „Küsisin selle kohta Molotovilt mitu korda – vastus oli üks” (Ф. Чуев, Молотов. Полудержавный властелин. Москва: ОЛМА-ПРЕСС, 2000, lk 28). Tšujev ise kaldus samuti selle poole, et uskuda Molotovi: salajased lisaprotokollid olevat avaldatud, aga kas see pole mitte võltsing?
Oletame, et 23. augustil 1939. aastal Molotovi ja Ribbentropi vahel – see tähendab Stalini ja Hitleri vahel – kokkulepet Poola jagamise kohta ei saavutatud ja ei olnud ka mingit lisaprotokolli. Sellisel juhul kordan küsimust: milleks Ribbentropil ja Molotovil kirjutada alla mittekallaletungilepingule Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, kui ilma Poola jagamiseta on selline kallaletung võimatu?
Nüüd pöördume tsitaadi poole raamatust, mille avaldas lugupeetud ametkond nimega Valgevene Vabariigi Riiklik Piirivalvekomitee:
Pärast Nõukogude ja fašistlike vägede jõudmist eraldusjoonele…
Saksamaa tungis Poolale kallale 1. septembril 1939. aastal. Seltsimees Stalin ootas, kuni Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja, kuni Saksamaa põrmustab Poola armee põhijõud. Oodanud selle momendi ära, andis Stalin Punaarmeele käsu ning 17. septembril 1939. aastal andis Punaarmee Poolale löögi selga. Peagi kohtusid kahelt poolt peale tungivad Nõukogude ja Saksa väed eraldusjoonel.
Stopp! Millal ja kelle poolt see joon kehtestati? Oletagem, et ei Molotov ega Ribbentrop ei jaganud 23. augustil 1939. aastal Kremlis Poolat ja ei tõmmanud eraldusjoont. Küsimus Valgevene Vabariigi Riikliku Piirivalvekomitee juhtkonnale: kust see eraldusjoon tuli? Kes selle tõmbas, kooskõlastas, kinnitas Stalini ja Hitleri juures?
Nõustume minutiks sellega, et avaldatud fotokoopiad Molotovi-Ribbentropi pakti salajastest lisaprotokollidest on võltsing, venevastane alatus. Aga kui mitte Molotov ja Ribbentrop Stalini juuresolekul ja Hitleri nõusolekul ei tõmmanud kaardile eraldusjoont, siis kes, kus
Ja teada oli kodust / sõja poolt väljarebitud sõduritele, / et linnad võetakse – tähtpäevadeks. / Seepärast – iga hinna eest.