Varjude allee. Artur I. Erich
otsast alla, kes klähvides lapsele järele tormas ja ruttas siis samuti õele vastu. Ja kui ta rannale jõudis, rippus Greta juba ema kaelas. Koer aga kargles rõõmsalt nende najale.„Jätajärele, hullvaim,määridteise heledakleidi ära!” tõreles Luule algul koeraga ja siis noomis last: „Ja sina, putukas, teed oma ema päris märjaks! No tere tulemast!”
„Tere!” ütles Lehti rõõmsalt ja selgitas: „Ei puhas merevesi tee heale riidele midagi, selle ilmaga kuivab ta kohe ära ja kui jääbki mõni plekike, siis pesen selle kodus nagu niuhti ära. Sellepärast on krimpleen küll üks väärt riie.”
„See beež värv hakkab sulle hästi,” kiitis Luule.
„Jah, sa oled üldse üks ilus naisterahvas,” tähendas ka Greta vanainimeselikult, mispeale täiskasvanud muigasid.
„Onu Eldur läks mere peale mõrdu püüdma!” teatas Greta.
„Mõrraga kalu püüdma,” parandas Luule.
„Jah, ma kohtasin teda juba ja ta rääkis, et läheb enne kuskile imeliku nimega kohta, oli nagu Matsalka moodi, ma polnud kuulnudki…”
„See on hoopis Pritsala!” hüüdis Greta.
„Sina ka kõike tead,” imestas Lehti. „Mis koht see siis on?”
„Ma olen seal ju onu Elduriga käinud, seal hoitakse tara taga paate ja püssimees valvab neid, et keegi ära ei varastaks, noh!”
„Ja üle mere Rootsi ei põgeneks,” täiendas teda Luule poolsosinal. „Nii käib see Vene võimu ajal. Sinna tara taha viidi ka Elduri tädi paat.”
„Kas ka oma paadi kasutamiseks tuleb neilt luba küsida?”
„See kuulub nüüd kõik kolhoosile. Ja kui merele minekuks loa saad, siis antakse mõni suvaline paat,” selgitas Luule ja küsis narritlevalt: „Sa nagu polekski siit maalt pärit?”
„Olen linnast,” vastas Lehti samasuguse tooniga.
„Sealt saab mõrrad ka!” täiendas Greta omakorda, „enne aga peab allkirja andma.”
„Sa lähed siin maal juba liiga targaks!” imestas Lehti ja vaatas oma tütre rõõmsat põselohkudega nägu ning mõtles, et too läheb iga päevaga rohkem oma isa moodi. Ja ka iseloom on sarnane, tüdruk ju otse pulbitseb energiast. Jääb ainult loota, et laps pole oma isa kergemeelsust pärinud, mõtles Lehti veidi kibestunult, mõlema vanema kergemeelsust.
„Oled sa tähele pannud, kelle sarnane Gretake on?” ütles Luule. See pani Lehti lausa võpatama.
Et oma kohmetust varjata, kummardus ta ja leides maast paraja lutsukivi, lennutas selle vette.
Kas oli viskajal hea käsi või oli see tõeline lutsukivi, sest ta sulpsas kui kala, jättes hetkeks veepinnale kümmekond lutsurõngast virvendama.
„Sul on osav käsi!” kiitis Luule.
„Arvad?” Lehti naeratas, peaasi, et ta oli oma tasakaalu taas kätte saanud. Kuid kuna mainitud küsimus ikka veel õhus hõljus, tahtis ta asjaga ühele poole saada: „Kelle nägu siis sinu arvates Greta on?”
„Shirley Temple’i. Eriti nüüd, kui ta juuksed lühikeseks lõigatud on. Mäletad tema filme Väike Heidy ja Väike printsess?”
„Võib-olla tõesti,” tundis Lehti suurt kergendust, „tahaks neid filme veel kunagi näha. Aga seda aega vist enam tagasi ei tule. Nagu paljugi muud.” Seda öeldes mõtles ta nukrusega – kui hea oleks oma õele kõigest sellest rääkida, mis kogu aeg meeles mõlkus ja südant nagu tulise oraga torkas. Kuid seda ta ei julgenud, eriti pärast seda, kui Luule teda keerutamise ja valetamise pärast noominud oli.
Luule pilk eksles mere avarusel ja ta mõtles noorema õega peaaegu et ühtmoodi – küll tahaks praegu Lehtile südant puistata ja rääkida Meerilt kuuldud suurt uudist. Kuid temagi suu jäi lukku. Mine tea, kui üks õde oleks end teisele avanud, ehk oleks teinegi samaga vastanud.
„Mulle meeldib maal ja ma tunnen maaelu!” kiitles tüdruk. „Ükspäev lüpsin juba Mustikut. Kui ta poleks nii rahutu olnud, siis oleksin piima välja ka saanud. Notsule viin tihti just mina süüa! Ja koeri söödangi mina!”
„Nii et oled tädi Luulele abiks?”
„Muidugi olen. Ja kui sa näeksid, kui hästi ta Hella-tädi eest hoolitseb,” kiitis Luule.
„Ma loen talle iga päev raamatust ette! Tead, emme, ma õpetan tädile vasaku käega kirjutamist. Talle meeldib see. Ja ta saab juba natukene hakkama, käekiri on küll hirmus. Sa ju tead, et ta parem käsi ei tõuse enam üldse.”
„Tean ja see on väga kurb. See on sinust ilus, et sa temaga juttu ajad, eks tal ole hea meel, kui saab sinuga kõnelda…”
„Ega ma jõua kuulata, kui tädi räägib, ta sõnad tulevad nii aeglaselt… aga ma räägin ise või loen talle ette ja õpetan kirjutama,” seletas Greta entusiasmiga ja hüppas vahelduseks kividel.
„Gretale meeldib tädiga tegelda, ta teeb seda justkui mängides, nagu oleks tegemist väikse lapse või siis nukuga,” rääkis Luule, kui tüdrukut kuuldekaugusel polnud. „Ja mulle on ta suureks abiks, saan sel ajal rahuliku südamega väljas talitada.”
„Eks haige vanainimesega ole küll raske, nii palju hoolt ja tüli,” kahetses Lehti. „Kas te pole kaalunud tema hooldekodusse panemist?”
„Imelik, et räägite Meeriga nii ühtemoodi. Ei, meil pole kordagi sellist mõtet olnud. Hella-tädi pakkus meile oma kodu ja temagi peab oma koju jääma,” rääkis Luule, „ja me saame hästi hakkama. Mulle pole ju lapsi antud, kelle eest hoolitseda. Nii võin selle tühja koha täita, et Elduri tädi eest hoolt kanda. Annan oma helluse ülejäägi nüüd temale.”
Hellust jagub sul ka minu lapse jaoks, mõtles Lehti, seekord kiivuseta, ka tema täidab su tühjaksjäänud kohta.
Nad vaikisid viivu, siis ütles Luule: „Meerile mõjub ju ka Helve lahkumine.”
„Ta ei sõida ju maailma otsa, Pärnu on lähedal.”
„Seda küll, kuid siin sai tihtipeale tütart ja ta lapsi näha. Aga Helve suhtes oli see õige samm, ehk saab seal oma elu jälle korda.”
Greta oli kividel keksides taas nende juurde jõudnud ja nagu tal kombeks, sekkus kohe juttu: „Mul on kahju, et Krislin ja kaks Peetrit siit ära kolivad! Nad on nii vahvad! Aga tädi Luule ütles, et me võime neile tihti külla sõita, eks emme!” Greta võttis kleidisaba, mille laine oli äsja märjaks pritsinud, pihku ja väänas seda asjalikult.
„Eks näe,” vastas Lehti, kinnitades iseendale, et püüab seda igati takistada, see rõõm jäägu Ränil küll saamata.
„Sul on ju siin ka sõpru,” ütles Luule, „üks vähemalt luurab juba tükk aega leppade vahel.”
„Ma ei pannud tähelegi! Olev, tule siia!” viipas tüdruk põõsaste varju hüpanud poisikesele.
Hüütu, kes osutus linalakaks rannapoisiks, tuligi pikkamööda ning pilku maas hoides, lähemale.
„Ta nimi on Olev,” tutvustas Greta oma sõpra emale.
„Rõõm sinuga tuttavaks saada, Olev,” noogutas Lehti poisile, kelle niigi päevitunud nägu nüüd veelgi tumedamaks värvus. „Mul on heameel, et Greta siin ühe toreda sõbra leidis!”
„Üks teine sõber on veel,” ütles poiss ja osutas käega teisele poole, kus samasuguse heleda peaga tüdruk luuras, kes tema poole vaadates otsekohe jooksu pistis.
„Sinu õde või?”
„Ei, Taali pole mitte minu õde. Taali elab selles hallis viilkatusega majas metsa ääres,” vastas poiss, „kuid tema pelgab võeraid.” Ehkki poisi elukoht oli ainult paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal, oli tema kõnes rannamurret tunda, kuna ta sõnad olid enamasti kolmandas vältes.
„Taali pelgas algul ka mind,” täiendas Greta, „mitu päeva ei julgenud sõnagi lausuda. Aga nüüd saame