Ameerika. Loss. Franz Kafka
seda momenti, kus tema abi peaks vaja minema. Ja lõpuks tegi ülemkassiir oma tugitoolis suure pöörde paremale.
Salataskust, kõhklemata seda nende inimeste silma all näidata, otsis Karl välja oma reisipassi, mille ta muu esitlemise asemel lahtiselt lauale pani. Ülemkassiir ei paistnud passi oluliseks pidavat, sest ta nipsutas selle kõrvale, mispeale Karl selle jälle taskusse pistis, nagu oleks vastav formaalsus nüüd rahuldavalt täidetud.
«Võtan endale õiguse öelda,» alustas ta siis, «et minu arvates on härra kütjale ülekohut tehtud. Siin on keegi Schubal, kes tal kukil istub. Kütja ise on teeninud paljudel laevadel, ta võib nad teile kõik üles lugeda, ja temaga on täiesti rahule jäädud, ta on hoolas, võtab oma tööd tõsiselt, ja on tõesti arusaamatu, miks ta peaks just siin laeval, kus teenistus pole ju nii üleliia raske nagu näiteks kaubapurjekatel, oma kohustustega halvasti toime tulema. Järelikult võib see ainult laim olla, mis ei lase tal edasi jõuda ja jätab ta tunnustusest ilma, mis muidu päris kindlasti tulemata ei jääks. Mina rääkisin sellest asjast ainult üldiselt, oma erikaebused kannab ta teile ise ette.» Karl oli selle kõnega kõigi härrade poole pöördunud, kuna ju kõik tegelikult ka pealt kuulasid ja kuna tundus palju tõenäolisem, et kõigi peale kokku leidub ikka mõni õiglane mees, kui et see õiglane just ülemkassiir võiks olla. Pealegi oli Karl kavalusest maha vaikinud, et ta kütjat alles nii lühikest aega tundis. Muidu oleks ta aga veel palju paremini rääkinud, kui teda poleks eksitanud bambuskepikesega härra punane nägu, mida ta sealt, kus ta praegu seisis, esimest korda nägi.
«See kõik on sõna-sõnalt tõsi,» ütles kütja veel enne, kui keegi talt seda küsis, isegi veel enne, kui üldse tema poole vaadati. See kütja rutakus oleks olnud suur viga, kui ordenitega härra, kes pidi, nagu Karlile nüüd koitis, igatahes kapten olema, poleks ilmselt juba otsusele jõudnud kütjat ära kuulata. Ta sirutas nimelt käe välja ja hüüdis kütjale: «Tulge siia!» – seda nii kõva häälega, et anna või haamriga pihta. Nüüd olenes kõik kütja käitumisest, sest mis tema asja õigsusse puutus, siis selles Karl ei kahelnud.
Õnneks ilmnes sel puhul, et kütja oli maailmas palju ringi rännanud. Eeskujuliku rahuga rähmas ta kohe oma kohvrikesest paraja peotäie pabereid ja märkmiku, läks nendega nagu endastmõistetavalt, ülemkassiirist väljagi tegemata, kapteni juurde ja laotas oma tõendusmaterjali aknalauale laiali. Ülemkassiiril ei jäänud muud üle kui ise vaevaks võtta ja ligi astuda. «See mees on tuntud iriseja,» ütles ta selgituseks, «ta viibib rohkem kassas kui masinaruumis. Ta on Schubali, selle rahuliku inimese, lausa meeleheitele viinud. No kuulge,» pöördus ta kütja poole, «te lähete oma pealetükkivuses tõesti juba liiale. Kui mitu korda on teid juba palgakassast välja visatud, nagu te oma täielikult ja eranditult õigustamatute nõudmistega kõigiti olete ära teeninud! Kui mitu korda te olete sealt jooksuga peakassasse tulnud! Kui mitu korda on teile heaga öeldud, et teie vahetu ülemus on Schubal, ja ainult temaga tuleb teil kui alluval oma asjad korda ajada! Aga teie tulete nüüd veel siia, kui härra kapten on siin, ei häbene tedagi tülitada, ja teil pole häbi kaasa tuua oma labaste süüdistuste väljaõpetatud hääletoruna seda poisikest, keda ma üldse esimest korda laeval näen!»
Suurivaevu hoidus Karl vahele kargamast. Kuid kaptengi oli mees omal kohal, ta ütles: «Kuulame ta siiski kord ära. Schubal kipub niikuinii ajapikku liiga iseseisvaks minema, millega ma ei taha küll veel midagi teie kasuks öelda.» Viimased sõnad olid määratud kütjale, oli ju loomulik, et kapten ei saanud otsemaid tema eest seisma hakata, aga kõik näis minevat õiget rada. Kütja alustas oma seletusi ja ületas end kohe alguses, tituleerides Schubalit «härraks». Kuidas rõõmustas Karl ülemkassiiri mahajäetud laua ääres, kus ta puhtast heameelest kirjakaalu ikka ja jälle alla vajutas! – Härra Schubal on ülekohtune! Härra Schubal eelistab välismaalasi! Härra Schubal ajas kütja masinaruumist välja ja pani ta klosette puhastama, mis pole ju kindlasti kütja töö! – Korraks kaheldi härra Schubali endagi tubliduses, mis pidi pigem näiline kui tõeline olema. Siinkohal vaatas Karl kõigest väest usaldavalt kaptenile silma, nagu oleks ta tema kolleeg, ainult selleks, et kapten ei laseks end kütja pisut kohmakast väljendusviisist halvas suunas mõjutada. Pikast kõnest ei saadud aga siiski midagi tegelikku teada, ja kui kapten vaataski veel ainiti enda ette, pilgus otsus kütja sedapuhku lõpuni ära kuulata, siis teised härrad läksid juba kannatamatuks, ja enam ei valitsenud kütja hääl ruumi piiramatult, mis andis alust nii mõndagi karta. Esimesena laskis erariides härra oma bambuskepikese käiku ja toksis, küll üsna tasakesi, vastu parketti. Teised härrad heitsid muidugi vahetevahel pilke sinnapoole, sadama-ameti härrad, kellel oli ilmselt kiire, võtsid jälle toimikud kätte ja asusid, kuigi veel mõtetega mujal, neid läbi vaatama, laevaohvitser nihutas oma laua uuesti lähemale ja ülemkassiir, kes arvas, et mäng on võidetud, tõi irooniliselt sügava kergendusohke kuuldavale. Üldiselt maad võtvast hajaliolekust näis olevat puutumata jäänud üksnes teener, kes vägevate võimu alla seatud vaese mehe kannatustest mõnevõrra osa võttis ja Karlile tõsiselt pead noogutas, nagu tahaks ta sel moel midagi seletada.
Kõik see aeg käis akende taga sadamaelu; lame praam, terve mägi vaate peal, mis pidid olema imeosavalt laotud, et nad veerema ei hakanud, sõitis mööda ja tegi toa peaaegu pimedaks. Nöörsirgelt, rooli taga seisva mehe käetõmmete järgi müttas edasi väikesi mootorpaate, mida Karl oleks nüüd võinud põhjalikumalt silmitseda, kui ta oleks mahti saanud. Siin-seal kerkis iseenesest rahutule veepinnale kummalise kujuga ujukeid, millest vesi kohe jälle üle uhas, nii et nad üllatunud pilgu eest kadusid; ookeaniaurikute paadid liikusid ägedalt sõudvate madruste jõul, täis reisijaid, kes istusid, nii nagu nad sinna kokku olid litsutud, vaikselt ja ootusrikkalt paigal, kuigi mõned ei suutnud jätta pead pööramata vahelduvate vaatepiltide poole. Lõputu liikumine, rahutus, mis rahutult loodusjõult abitutele inimestele ja nende tööle üle kandus!
Aga kõik manitses rutule, selgusele, igati täpsele asjaesitusele – ja mida tegi kütja? Ta rääkis end küll higiseks, aknal olevaid pabereid ei suutnud ta enam ammu oma värisevates kätes hoida; igast ilmakaarest tulvas talle meelde kaebusi Schubali peale, millest tema teada igaüks oleks küllaldane olnud, et Schubalit lõplikult maha matta, kuid see, mida ta võis kaptenile ette tuua, oli ühtekokku kõigi nende kurb segasumb. Bambuskepiga härra laskis juba ammu tasakesi lae poole vilet; sadama-ameti härrad pidasid laevaohvitseri tema laua ääres kinni ja polnud seda nägugi, et nad tal kunagi veel minna laseksid; ülemkassiiri hoidis silmanähtavalt vahele astumast ainult kapteni meelerahu; teener ootas valveseisangus iga silmapilk kapteni käsku kütja kohta.
Nüüd ei võinud Karl enam pealtvaatajaks jääda. Niisiis läks ta aeglaselt selle salga poole, aga mõtles käies seda kiiremini, kuidas asjast hästi osavalt kinni hakata. Oli ka tõesti ülim aeg, veel natuke, ja nad mõlemad oleksid võinud üsna kergesti kontorist välja lennata. Kapten võis ju küll hea inimene olla ja pealegi võis tal just praegu, nagu Karlile tundus, olla mingi eriline põhjus õiglase ülemusena esineda, aga lõpuks polnud ta siiski pill, mida oleks võinud lõhki ajada – ja just nii kütja teda kohtles, seda küll ääretult nördinud südame sunnil.
Niisiis ütles Karl kütjale: «Te peate lihtsamalt seletama, selgemini; nii, nagu teie seda teete, ei saa härra kapten asja hinnata. Kas tema siis tunneb kõiki masiniste või jooksupoisse nime- või koguni eesnimepidi, et ta, niipea kui te mõne nime ütlete, kohe teaks, kellest on jutt? Seadke oma kaebused ritta, öelge tähtsamad kõigepealt ja siis järgemisi teised, võib-olla pole siis üldse vajagi enamikust juttu teha. Mulle te esitasite seda asja ikka nii selgesti!» – Kui Ameerikas võib kohvreid varastada, siis võib siin mõnikord ka valetada, mõtles ta vabanduseks.
Oleks sellest ainult abi olnud! Kas ei tulnud see ka juba liiga hilja? Tuttavat häält kuuldes katkestas kütja küll kohe oma jutu, aga ta pilk, mida ähmastasid solvatud meheau, hirmsate mälestuste ja praeguse äärmise hädasoleku pisarad, ei tundnud Karli enam hästi äragi. Kuidas ta oleks saanudki korrapealt – seistes vaikides vaikiva mehe ees, taipas Karl seda nüüd väga hästi – , kuidas ta oleks saanudki korrapealt oma kõneviisi muuta, kui temale tundus, nagu oleks ta kõik, mis öelda oli, ilma vähimatki tunnustust saamata juba ära öelnud ja nagu poleks ta teiselt poolt veel üldse midagi öelnud ja ei või ometi härradelt veelkordset kuulamist nõuda. Ja sellisel momendil tuleb veel Karl, tema ainus poolehoidja, tahab talle häid