Ohtlik lend. Teatrifantoom. Mihkel Ulman

      «Nii pole aus,» kurtis naine siiralt.

      Ees oli see neetud pikantse kolmnurgaga proov. Jaanus teadis suurepäraselt, et Adal oli ka muid vastikuid probleeme. Rahalisi näiteks. Ja veel milliseid… Kellel neid muidugi tänapäeval poleks. Ja siis ta paneb teda sedamoodi ootama, näitab ennast temast paremana, ostab lapse ära…

      Jaanusel polnud tegelikult tarvis end paremana näidata: ta oli distsiplineeritud ja drillitud mees, kes napsi ei võtnud, naistes ei käinud – tema ainus puudus, mille tõttu nad laialigi läksid, oli pisiasi, et ta oli ära-olnud-mees. Kui suhtes puudub see miski, ei arene ega süvene armastus – armumine kulub tüdimuseks. Ja mingeid väljavaateid pole. Palun järgmine!

      Jaanus ohkas alistunult: «Ära tee igast asjast probleemi!»

      Ada turtsus ja põrkas oma kaunitel jalgadel spontaanselt üles-alla.

      Jaanus istus autosse ja hakkas ära sõitma.

      Neetud elu. Mees teadis, et Ada kiirustab oma kannatamatul ja rabedal moel Jussikese selleks oma hinnalisse korterisse, et hoidjatädi ta üle võtaks. Hoidjatädi keetis ja koristas, triikis ja hoidis kodu – lihtsalt niisama, inimlikust soojusest, ilma et Ada talle selle eest maksta oleks suutnud. Ada ise aga oli päeval proovis, õhtul etendusel ja öösel pagan-teabkus. Miski ei muutu. Ainult hullemaks läheb.

      Jaanus võttis kogu oma optimismi kokku, tänas taevast, et selline helge hoidjatädi olemas on, lehvitas pojale ja Jussike lehvitas vastu. Ada oli vastumeelsusest tumm ja üdini morn.

      Seda enam, et ta oli oma lihtsuse ja kergemeelsuse juures siiski ka ürgarukas olend ning teadis, et on Jaanusele julmalt liiga teinud. Inertsist ja iseenesest. Ta oli püüdnud kohtu ja ekspertide abiga Jaanuselt võimalikult palju alimente välja väänata, et oma finantsilist suluseisu veidigi lahendada. Ta oli kasutanud last relvana – polnud poega ja isa kokku lubanud, kui isa ei käitu nii, nagu ema tahab.

      Selle julma tingimise käigus olid sõnad isa ja ema millekski sootuks teiseks moondunud. Vaenlased. Vastandid. Külm müür. Mida silmitsedes meie lojaalne lapsehoidja, kellega teiegi peagi tutvute, oli kord Jaanusele enesele nelja silma all kurvalt öelnud: «Sa pühade vägi küll, milliseks inimeste asjad ikka pööravad. Ma olen Adale nüüd ka siin püüdnud vaikselt öelda: vali, kellega sa oled. Kes meist ei tahaks kaissu ja sooja. Kes meist purjus peaga väga tarku valikuid ikka teeb. Aga sedasi üksildusest ja inertsist vahekordadesse kukkudes võib suurde õnnetusse sattuda.»

      Eluaegsesse õnnetusse, nagu sa ise näed, oh Jaanus-Jaanus. Alimendid – need on kõigest raha. Aga kes jõuaks kokku lugeda ja lohutada kõiki neid laste järele igatsevaid isasid, kes ei saa oma lapsi kasvatada? Poleks nii kohutavalt valesti seksinud, poleks seda õnnetust. Muidugi, kui sa oma lapsele silma vaatad, mõtled, et oleksid valmis selle elukese nimel uuesti ekslikult voodisse ronima, instinkte orjama ja siis surmani maksma. Aga tegelikult ei tohi ilma armastuse ja kokkukuulumiseta lapsi teha. Ei tohi!