Taevatagune suurem ilm. Siim Veskimees

      „Kõige vähem mitmeid kuid. Tau Sõrmuseni on 253 valgusaastat ja kõigepealt läheme Vilhelele.”

      Algaja Hesedda näole hakkas hiilima kuratlik muie. „Ei, rääkida ma ei taha, aga teateid, ilusaid briljantselt sõnastatud teateid saadaks küll… Anu, veel konjakit!”

      Zätereit 2:

      Ma tean, mis mõju on sellistel lugudel – kirju ja põnev, kuigi midagi aru ei saa. Ja vaatamata sellele, et nurgas vilgub isegi hoiatus, et tegu on rekonstruktsiooniga, haarab see su endasse ja viib minema, nii et lõpuks on mõis ja kõik kohalolijad ühtviisi läbipaistvad…

      Must tee, konjak, klooster, leib – jah, kuidagi tuleb ju asju nimetada, kuigi enamasti on neil vähe ühist sellega, mida siin Maal nende sõnade all mõeldakse. Jook, mille lähimaks analoogiks Maal oleks must tee ja jook, mille lähimaks analoogiks oleks konjak – kui me lepime kokku, et ei kuluta viitkuut lõiku Tuukani suhkrurikastest marjadest kääritatud-destilleeritud jookide kvaliteedisüsteemi kirjeldamiseks. Olgu lihtsalt ‚XO’ ja kõik saavad vähemalt hetkega aru, mida umbes mõeldud on.