Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie
„Mõni suurte silmadega ja ajudeta vasikas oleks ideaalne. Keegi, kes oleks minuga lõputult ainult nõus.”
Ardee plaksutas käsi. „Muidugi, ma näen juba vaimusilmas, kuidas ta lohiseb sinu käevangus nagu tühi kleit, nagu sinu enda kiledam kaja. Aga ta võiks olla ikkagi aadliverd, eks ole?”
„Muidugi, mulle sobib ainult parim. Selles osas ei tohi mingeid järeleandmisi teha. Ja tal peavad olema heledad juuksed, mul on nende vastu nõrkus.”
„Oh, ma olen täiesti nõus. Tumedad juuksed on nii labased, nii väga mulla ja sopa ja sõnniku värvi.” Ardee väristas end. „Ma tunnen end juba selle mõtte juures määrituna.”
„Ennekõike aga,” jätkas Jezal ning lükkas mõõga läbi vööaasa, „peab tal olema rahulik ja tasane loomus. Üllatustest on mul isu täis.”
„Endastmõistetavalt. Elu on niigi raske, pole vaja, et veel naine ka probleeme tekitaks. See on nii kohutavalt ebaväärikas.” Ardee kergitas kulmu. „Eks ma siis mõtlen, kas minu tutvusringkonnas on kedagi sellist.”
„Suurepärane. Esialgu aga läheb mul vaja seda kuube, kuigi sina kannad seda palju uhkemalt, kui mina eales olen suutnud.”
„Aga loomulikult, härra kapten.” Ardee võttis kuue seljast ja viskas Jezalile, siis sirutas end voodil täiesti paljalt välja, selg kummis, käed kukla taga, liigutas aeglaselt puusi edasi-tagasi, kõverdas ühte jalga, sirutas teise jala välja ja sihtis selle suure varbaga Jezalit. „Ega sa mind liiga kauaks üksi ei jäta, mis?”
Jezal silmitses teda hetke. „Ära liiguta ainsatki tolli!” kähistas ta, tõmbas siis kuue selga, surus riista jalge vahele ja koperdas uksest välja, ise kahekorra kõveras. Ta lootis, et tema riist vajub enne lordmarssaliga kohtumist alla, kuid polnud selles päris kindel.
Jezal leidis end jällegi ühest ülemkohtunik Marovia tohutust saalitaolisest toast, ta seisis ihuüksinda keset tühja põrandat määratu suure poleeritud laua ees, mille tagant seirasid teda süngelt kolm vana meest.
Kui kirjutaja kõrged uksed kõmatusega kinni pani, tekkis Jezalil äärmiselt kõhe tunne, et ta on täpselt sedasama kord juba kogenud. Tol päeval, kui ta kutsuti ära Anglandi suunduva laeva pealt, kisti eemale sõpradest ja auahnetest plaanidest, et lähetada ta läbikukkumisele määratud ja läbimõtlemata rännakule kuskile kaugele kolkasse. Rännakule, mis läks talle maksma osa tema välimusest ja oleks peaaegu läinud maksma ka tema elu. Võis kindlalt öelda, et ta just ei nautinud jälle siin olemist ja ta lootis kogu hingest, et seekord on tulemus parem.
Sellest vaatenurgast võttes oli Esimese Maagi puudumine omajagu julgustandev, kuigi muidu polnud kolmik laua taga kaugeltki rahustav. Jezali vastas olid nimelt lordmarssal Varuzi, ülemkohtunik Marovia ning kojaülem Hof karmid vanad näod.
Varuz jahvatas parajasti Jezali suurepärastest saavutustest Vanas Impeeriumis. Nähtavasti oli ta kuulnud sootuks teistsugust versiooni seal toimunust kui see, mida Jezal mäletas.
„… suured seiklused Läänes, millega ta, nagu ma aru saan, tõi Unioonile ainult au. Eriti avaldas mulle muljet lugu teie rünnakust üle Darmiumi silla. Kas see toimus tõesti nii, nagu ma kuulsin?”
„Üle silla, lordmarssal, noh, ausalt öeldes, ee…” Ilmselt oleks Jezal pidanud sellelt vanalt narrilt küsima, mida kuradit ta silmas peab, aga tema mõtted olid liiga hõivatud Ardeest, kes tema kujutlustes alasti voodil lebas. Persse see kodumaa. Kohustused käigu põrgu. Ta võib praegu kohe ohvitseriameti maha panna ja enne tunni möödumist tagasi Ardee voodis olla. „Asi on nii, et…”
„See oli siis teie lemmik?” küsis Hoff ja pani peekri lauale. „Minule tundus kõige põnevam see jutt keisri tütrest.” Ja ta vaatas Jezalile otsa, silmis sära, mis vihjas vürtsikale loole.
„Ausalt, Teie Hiilgus, mul pole vähimatki aimu, kust see kuulujutt alguse sai. Ma võin kinnitada, et midagi sellist pole juhtunud. Paistab, et selle kõige juures on miskipärast kõvasti liialdatud…”
„Noh, üks uhke kuulujutt on ju väärt kümmet pettumusttekitavat tõde, kas te pole nõus?”
Jezal pilgutas silmi. „Noh, küllap vist olen…”
„Igatahes,” sekkus Varuz, „on Kinnine Nõukogu saanud teie tegudest kaugetel maadel väga kiitvaid aruandeid.”
„Tõesti või?”
„Palju aruandeid, mis kõik on hiilgavad.”
Jezal ei suutnud hoiduda laialt naeratamast, kuid ta pidi paratamatult ka pead murdma, kellelt sellised aruanded võisid olla tulnud. Ta ei kujutanud ette, et näiteks Ferro Maljinn tema suurepäraseid isikuomadusi taevani kiidaks. „Noh, te olete väga lahked, aga ma pean…”
„Mul on suurim heameel teatada, et tasuks teie pühendumuse ja julguse eest selle eluliselt tähtsa ülesande täitmisel on teid tõstetud koloneli auastmesse ja aukõrgendus jõustub kohe.”
Jezali silmad läksid väga suureks. „Tõesti või?”
„Just nimelt, mu poiss, ja keegi pole seda rohkem ära teeninud.”
Tõusta üheainsa pärastlõuna jooksul kahe auastme võrra oli seninägematu au, eriti kuna Jezal polnud võidelnud üheski lahingus, hiljuti ühtegi vaprat tegu sooritanud ega ülimat ohvrit toonud. Muidugi kui mitte arvestada seda, et ta pidi oma parima sõbra õe magatamise pooleli jätma. See oli kahtlemata ohver, kuid vaevalt küll selline, millega võiks kuninga soosingu ära teenida.
„Ma, ee… ma…” Jezal säras rahulolust ja ei suutnud seda varjata: uus munder, rohkem poorte ja muud sellist ning rohkem inimesi, keda kamandada. Au ja kuulsus on vahest tõesti vilets tasu, aga ta oli juba riskinud ja pidi nüüd ainult jah ütlema. Kas ta polnud siis kannatanud? Kas ta polnud siis seda ära teeninud?
Ta ei pidanud väga pikalt järele mõtlema. Ta ei pidanud peaaegu üldse järele mõtlema. Plaan sõjaväest lahkuda ja pere luua taandus korraga kaugusesse. „Mul on suurim au see ülim, ee… au vastu võtta.”
„Siis oleme me kõik ühtmoodi rõõmsad,” märkis Hoff hapult. „Nüüd asja juurde. Te kindlasti teate, kolonel Luthar, et talupoegadega on viimasel ajal sekeldusi olnud?”
Üllataval kombel ei olnud Ardee magamistuppa ühtegi säärast uudist jõudnud. „Ega ometi midagi tõsist, Teie Hiilgus?”
„Kindlasti mitte, kui lausülestõusu mitte tõsiseks pidada.”
„Ülestõusu?” Jezal neelatas.
„See mees, see Tanner…” sülgas kojaülem. „Ta on juba mitu kuud maakohtades ringi liikunud, rahulolematust õhutanud, külvanud vastuhaku seemet, ässitanud talupoegi kuritegudele nende peremeeste vastu, nende isandate vastu, nende kuninga vastu!”
„Keegi poleks arvanud, et asi läheb varjamatu mässuni.” Varuz maigutas vihaselt suud. „Kuid pärast üht meeleavaldust Kelni lähedal võttis üks talupoegade salk Tanneri julgustusel relvad ning keeldus laiali minemast. Nad saavutasid võidu kohaliku maaomaniku üle ja vastuhakk levis. Nüüd me kuulsime, et eile hävitasid nad lord Finsteri juhitud märkimisväärse väeüksuse, põletasid maha lordi häärberi ja poosid üles kolm maksukogujat. Praegu liiguvad nad rüüstates Adua poole.”
„Rüüstates?” kordas Jezal pominal ja vaatas ukse poole. „Rüüstamine” oli tõesti väga kole sõna.
„Kogu see lugu on äärmiselt kahetsusväärne,” kurtis Marovia. „Pooled neist on kuningale ustavad ausad inimesed, kelle on nii kaugele ajanud ainult maaisandate ahnus.”
Varuz kõverdas põlglikult huuli. „Reetmisele pole mingit vabandust! Teine pool neist on vargad, kaabakad ja rahulolematud. Neile tuleb rooska anda ja nad võlla tõmmata!”
„Kinnine Nõukogu on otsustanud,” pistis Hoff vahele. „See Tanner on teatanud oma kavatsusest esitada kuningale nimekiri nõudmistega. Kuningale! Ta tahab uusi vabadusi. Uusi õigusi. Igaüks olgu kaasinimesega võrdne ja muu selline ohtlik pläma. Varsti saadakse teada, et nad on siiapoole teel, ja siis tuleb paanika. Mässud