Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie
mingi laohoone nurk vahele ja põhjalane kadus selle taha. Ferro viivitas hetke ja põrnitses üle õla mere poole, käed rusikasse surutud, lõualihased tukslemas. Siis ta pöördus ja nägi, et Jezal vaatab teda.
„Mis sa vahid?” Ja ta trügis Jezalist mööda ning läks teistele järele, Adua rahvast kihavatele tänavatele.
Linn oli täpselt samasugune, nagu Jezal seda mäletas, kuid ometi oli kõik teistmoodi. Hooned tundusid olevat kokku kuivanud ja armetult kobarasse tõmbunud. Isegi lai Keskmine tänav, linna võimas tuiksoon, paistis Vana Impeeriumi hiiglasuurte avaruste ja varemetes Aulcuse aukartustäratavate vaadete järel kohutavalt kokku surutud. Tohutul tasandikul oli taevas olnud kõrgem. Siin oli kõik justkui vähendatud ja mis veel hullem – siin oli ebameeldiv lõhn, mida Jezal polnud kunagi varem tähele pannud. Ta sammus, nina kirtsus, ning põikles temaga pidevalt kokku põrkavate vastutulijate voolus pahaselt vasakule ja paremale.
Kõige kummalisemad olidki just inimesed. Juba mitu kuud ei olnud Jezal näinud korraga rohkem kui kümmet inimest. Nüüd ühtäkki tungles neid ümberringi tuhandeid, kõik raevukalt oma asjaajamistele keskendunud. Nad olid pehmed, puhtaks küüritud ja maitsetult kirevate värvidega kaunistatud, nüüd tundusid nad Jezalile veidrad nagu tsirkuseartistid. Mood oli edasi liikunud, sellal kui tema Läänes kõnnumaal surmaga silmitsi oli. Kübaraid kanti nüüd teise nurga all, varrukad olid paisunud, nende lõige oli avaram, särgikraed olid aga kokku tõmbunud, nii et veel kõigest aasta tagasi oleksid need tundunud skandaalselt madalad. Jezal turtsatas vaikselt. Tundus kummaline, et selline tobedus oli teda kunagi huvitanud, ja ta vaatas ülima põlgusega, kuidas salk lõhnastatud keigareid uhkelt mööda sammub.
Nende salk aga kahanes, kui nad edasi liikusid. Kõigepealt jättis Pikkkoib nendega ülevoolavalt hüvasti, surus kõigil kätt, rääkis, milline au ja privileeg see talle oli, ning jagas lubadusi taas kohtuda, mis, nagu Jezal kahtlustas ja tegelikult ka üsnagi lootis, olid ebasiirad. Nelja Nurga lähedal suure turuplatsi juures saadeti tavapäraselt tusane ja vaikiv Quai mingit ülesannet täitma. Nii jäi Jezali kaaslaseks ainult Esimene Maag, Ferro vantsis vihaselt nende järel.
Ausalt öeldes poleks Jezalil olnud midagi selle vastu, kui nende salk oleks veel märkimisväärselt kahanenud. Üheksasõrm tõestas, et on ustav kaaslane, kuid ülejäänud kokkusobimatu seltskonna liikmeid poleks Jezal tõesti õhtusöögikülalisteks valinud. Ta oli juba ammu kaotanud lootuse, et Ferro põrnitsev soomus mõraneb ja paljastab hooliva hinge. Kuid Ferro põhjatu pahurus oli vähemalt ettearvatav. Bayaz oli tõenäoliselt veelgi kõhedusttekitavam seltsiline: pool vanaisalikku head tuju, pool kes teab mida. Kui vana maag suu lahti tegi, võpatas Jezal iga kord, oodates mõnda inetut üllatust.
Kuid praegu lobises ta üsna sõbralikult. „Kas tohib küsida, mis plaanid teil nüüd on, kapten Luthar?”
„Noh, küllap mind saadetakse Anglandi, põhjalaste vastu võitlema.”
„Arvatavasti. Kuigi kunagi ei tea, millise pöörde saatus võib teha.”
See ei meeldinud Jezalile eriti. „Ja teie? Kas te lähete tagasi…” Ta taipas, et tal pole vähimatki aimu, kust maag oli üldse välja ilmunud.
„Veel mitte. Esialgu jään ma Aduasse. Ees ootavad suured sündmused, mu poiss, suured sündmused. Võib-olla jään ma veel siia ja vaatan, kuidas need arenevad.”
„Liiguta, lita!” karjuti teiselt poolt tänavat.
Kolm linnavahti olid kogunenud räbaldunud kleidi ja määrdunud näoga kerjustüdruku ümber. Üks linnavaht oli tema kohal kummargil, kepp pihku pigistatud, ja karjus talle näkku. Tüdruk oli kössi tõmbunud. Toimuvat oli vaatama kogunenud rahulolematu rahvasumm, peamiselt töölised linnast ja maalt, kes polnud eriti puhtamad kui kerjus ise.
„Miks te ei võiks teda rahule jätta?” porises keegi.
Üks linnavaht astus hoiatavalt sammu rahva poole ja tõstis kepi, tema kaaslane aga haaras tüdrukul õlas ja lõi tema topsi jalaga ümber, nii et mõned mündid veeresid kõlinal rentslisse.
„See tundub küll liig olevat,” ütles Jezal vaikselt.
„Nooh…” Bayaz vaatas, lõug tõstetud. „Selliseid asju tuleb kogu aeg ette. Kas sa tahad öelda, et pole enne näinud, kuidas kerjust minema aetakse?”
Muidugi oli Jezal seda näinud, ja sageli, ja ta polnud selle peale kunagi kulmugi kergitanud. Kerjuseid ei saa ju lihtsalt tänavatele risuks jätta. Kuid miskipärast häiris see teda praegu. Õnnetu laps põtkis jalgadega ja nuttis ning linnavaht tiris teda selja peal veel ühe sammu edasi, täiesti mõttetu jõhkrusega. Oli ilmselge, et see pakub linnavahile mõnu. Jezalile ei hakanudki niivõrd vastu mitte nende tegu ise, vaid see, et nad tegid seda tema ees, ilma et oleksid tema tunnetele mõelnud. Mingil moel tegi see temast justkui nende kaasosalise.
„See on häbiväärne,” sisistas ta kokkusurutud hammaste vahelt.
Bayaz kehitas õlgu. „Kui see sind nii väga häirib, võta siis midagi ette.”
Vahtkondlane valis just selle hetke, et tüdruku pulstunud juustest haarata ja talle kepiga järsk hoop anda. Tüdruk kiljatas ja kukkus, varjates kätega pead. Jezali nägu moondus. Ühe hetkega oli ta rahvasummast läbi tunginud ja andnud vahimehele matsuva jalahoobi vastu tagumikku, nii et mees siruli rentslisse lendas. Üks tema kaaslastest hakkas Jezali poole tulema, kepp tõstetud, kuid vaarus kohe tagasi. Jezal taipas endalegi üllatuseks, et ta on mõõgad tõmmanud, nende häilitud terad helkisid maja varjus hämaruses.
Pealtvaatajad ahhetasid ja tõmbusid eemale. Jezal pilgutas silmi. Tal polnud olnud vähimatki kavatsust asjaga nii kaugele minna. Võtku pagan seda Bayazi ja tema jaburat nõuannet. Kuid nüüd polnud enam midagi parata, ta pidi selle lõpule viima. Ta manas näole oma kõige kartmatuma ja üleolevama ilme.
„Veel üks samm ja ma torkan su läbi nagu sea, kes sa oledki.” Ta vaatas linnavahtidele üksteise järel otsa. „Noh? Kas keegi tahab mind proovile panna?” Ta lootis kogu südamest, et keegi neist ei taha seda, kuid paistis, et tal polegi vaja muretseda. Kindlameelse vastupanuga silmitsi seistes muutusid vahid araks, nagu arvata oligi, nad püsisid Jezali mõõkade löögiulatusest väljaspool.
„Linnavahtidega nii ei käituta. Me leiame su üles, võid sellele kindel…”
„Minu leidmine ei valmista vähimatki raskust. Ma olen kapten Luthar kuninga kaardiväest. Ma elan Agriontis. Eksida on võimatu – see on see kindlus linna kohal!” Ta osutas oma pika mõõgaga piki tänavat, nii et üks vahtkondlane hirmunult eemale vaarus. „Ma olen valmis teid teile sobival ajal vastu võtma, siis võite minu eestkostjale lordmarssal Varuzile seletada, miks te käitusite nii häbiväärselt selle naisterahvaga, Uniooni kodanikuga, kelle ainsaks kuriteoks on see, et ta on vaene!”
Muidugi oli see kõne naeruväärselt ülespuhutud. Jezal avastas selle viimase osa juures, et peaaegu punastab. Ta oli vaeseid alati põlanud ja ta polnud kaugeltki kindel, et tema vaated oleksid pöördeliselt muutunud, aga ta läks hoogu ja tal ei jäänud üle midagi muud, kui uhkelt lõpetada.
Kuid tema sõnadel oli linnavahtidele mõju. Kolm meest taganesid eemale, miskipärast muiates, nagu oleks kõik läinud täpselt nii, nagu nad plaanisid, ja jätsid Jezali rahvahulga soovimatu heakskiidu alla.
„Hästi tehtud, poiss!”
„Hea, et kellelgi on julgust.”
„Mis ta ütles, mis tema nimi oligi?”
„Kapten Luthar!” möirgas Bayaz korraga, nii et Jezal, kes nüüd juba mõõku tuppe pani, võpatas ja pöördus tema poole. „Kapten Jezal dan Luthar, läinudaastase Turniiri võitja, kes äsja jõudis tagasi seiklusrikkalt reisilt läände! Tema nimi on Luthar!”
„Kas ta ütles Luthar?”
„See, kes Turniiri võitis?”
„See ta on! Ma nägin, kuidas ta Gorstist jagu sai!”
Kogu rahvasumm vahtis Jezalit päranisilmi ja austusega. Üks neist sirutas käe, nagu tahaks tema kuube puudutada, ja Jezal taganes vankudes ning oleks peaaegu komistanud kerjustüdruku otsa, kes oligi