Novellid II. Anton Hansen Tammsaare
piinlik on ometi niisugune tumma viisi seismine,” mõtles William, “aga mis asjast siin kõneleda. Hakkaksin tänasest jahist jutustama, noh, siis naeraks ta mind tingimata välja, et mul muud mitte midagi kõneleda ei ole. Mine tea, millest need talutüdrukud armastavad kõneleda? Ehk mistarviski kõneleda, mõtelgu tema mis tahes.”
“Imelik noorherra,” mõtles Liisa selsamal ajal. “Alati ikka räägitakse teisest ja nüüd seisab teine ometi nagu nonn, ei märka sõnagi lausuda. Kiidavad tühja. Uhkeks peab, ei taha talutüdrukuga sõna kõneleda. Ehk mis sihukestel meiesugustega kõneleda ongi. Aga seisku, mina ei ütle ka enam mitte ühte sõnagi. Ehk mistarvis kutsusin ma teda küüni, parem oleks võinud ta räästa tilkade all läbi palkide piiluda, mis hää mul oleks olnud vastu vahtida. Nüüd vahib üksisilmi minu pääle, nagu näeks mõnda imetegu.”
Liisa sai peaaegu pahaseks, oleks tahtnud talle midagi ütelda, nagu: “mis sa vahid üksisilmi mu pääle, kus ma su panen, isegi teise küüni nurgas,” või midagi muud sellesarnast; see jäi aga kõik paljalt mõttesse.
“Tänavu on vist kaunis hää hein, nagu ma mõisas valitseja käest kuulnud olen,” ütles viimaks William, pahandas aga järgmisel silmapilgul selle üle, miks ta seda valitsejat nimetas, nagu tahaks ta sellega uhkustada.
“Ei meil küll just väga kiita ei ole, mullu oli ennem parem. Aga mis meie heinamaadest mõisa omade kõrvale arvata, nad on ju tühipaljad selle kohta.”
“Kas teie heinamaad halvemad on kui mõisal?” küsis William ja oli selle üle rõõmus, et tal midagi küsida oli.
“Noh, ime küll!” hüüdis Liisa imestanult, et kudas ei peaks võõras sedagi veel teadma, ja pool kibedalt, mida ka William märkas. “Mõisnik ei olnud ju kohtade väljamõõtmise juures nii rumal, et ta pahemad maatükid omale oleks jätnud ja paremad meile andnud. Meil on muidugi halvemad maaservad soode äärest ja kivilised mäekünkad antud. Siiski nälga just ei jää, olgugi maksud õige tublid.”
Liisal oli imelik niisugustest asjadest juttu ajada, aga ta pidi seda siiski tegema, kui ka vastu tahtmist.
“Aga mistarvis talupojad siis nende käest maad oma kätte võtavad, parem on ju ometi ära minna ja kusagil mujal tööd otsida, nagu linnas, kus inimene palju vabam on ja kergemalt süüa saab.”
“Ei tea, kuhu see inimene läheb, on korra selle eluga ära harjunud, muud midagi ei tea, kiratseb pääle edasi, kauaks elu on! Mõnel jääb kopik rahagi järele, mis veel tahad?”
Jutulõng oli nüüd küll käes, mida võimalik oli üks ta puhas kui pikaks venitada, siiski ei olnud William oma olekuga rahul. Miks ei olnud tema ennast selle neiuga viisakalt tuttavaks teinud, kuna see neiu ometi päris mõistlikku juttu ajas. Ta tahtis häämeelega tema nime kätte saada.
“Teie vist muidugi ei tunne mind,” pööras ta argselt Liisa poole.
Vihmasadu hakkas vähemaks jääma. Pilved läksid nagu kergemaks; tuul jäi vagaseks, põgenes nagu kergetel tiibadel lähema metsa taha paksu pilvega kaasa. Puud seisid märguse pärast longus, lehed krabisesid tasahiljukesti vihmatibade all. Lehtede ja vitsaraagude küljest langesid jämedad veetilgad podinal maha pehme rohu ja sambla pääle, mis neid tänuliku meelega oma pehmesse rüppe laskis vajuda, neid õrnalt kaisutades. Mõned vähemad tilgad jäid kusagile rohulehtede ehk latvade pääle natukeseks seisma, et veel kord üürikesekski seda toredat ilma vaadata, teda jumalaga jätta, ja langesid siis säält tuule liigutustel maha. Neil oli hale siit lahkuda. Kui mõnus oli siin kiikuda, nagu laps hällis, kui ema, isa kiigutab ja oma magus “kussu, äiu” juurde laulab. Nüüd, maha kukkudes, hakkas neil pikk pime tee pääle: esiteks rohu ja sambla rüpes, neid ja nende lapsi jootmisega kosutades, pärast maa põues, salalikkudel teedel jõekesi jootes ja allikaid kasvatades; pärast alles pääsesid nad valge ette ja võisid vabaduses tantsida, kuni päike jällegi neid taeva alla kutsus, kus nad tuule kihutustel ühest ilma äärest teise ratsutavad ja rõõmsalt üle toreda maa silmitsevad, kus neil nii palju vanu tuttavaid ja ka uusi asju silma paistab, mis nende reisi ajal juurde on tekkinud: mäed, orud, linnad, külad kirikutega, hällivad viljapõllud, lopsakad heinamaad, jõed – nende hõbedased teed, järved – nende pisikesed puhkepaigad, meri – nende lahke, armuline kaisutaja ja hällitaja ema ning pm.
“Kui kaugel Avarsepa siit on?” küsis William, kui nad natukene aega olid vagaselt küünist välja vahtinud, nagu näeksid nad esimest korda vihmasadu.
“Ei ole rohkem kui paar versta,” vastas Liisa.
“Teie olete vist Avarsepa peremehe tütar?” küsis William järsku ja imestas isegi selle üle. – “Ehk mis pagan ma peaks kartma ja häbenema! Kas ma esimest korda talutüdrukut näen? Ma olen neid juba kolm, neli aastat näinud, nendega ka rääkinudki ja nüüd seda häbenen ma,” julgustas William ennast oma mõttes, aga siiski ei aidanud see mitte midagi. Vana külm täppeke jäi siiski südame külge.
“Seda küll,” vastas Liisa ka imestades, et kust noorherra seda teab, et ta peremehe tütar on.
“Vihm on üle, tarvis koju minema hakata,” ütles Liisa natukese aja pärast küüni suu ette astudes ja välja vaadates.
“Mul on ka tarvis minema hakata,” sõnas William püssi küüniseina najalt kätte võttes. – “Mispärast mul vaja on? Kas keegi ootab mind?” küsis ta mõttes iseeneselt. Koer nägi, et peremees püssi kätte võttis, ja tõusis silmapilk üles.
“Meie läheme ühte teed, kas lubate, et ma teiega kaasa tulen?” küsis William argtust võites.
“Olge nii hää,” vastas Liisa. – “Eks olegi, nagu ma arvasin,” sõnas ta oma mõttes.
Nad astusid küünist välja ja hakkasid minema. Küün seisis tee ääres. Kui koer seda nägi, et peremehe ja võõra vahel asjad niikaugel juba olid, et nad üheskoos minema hakkasid, siis oli ta ütlemata rõõmus. Ta julges juba aupaklikult Liisa riideid nuusutada.
Noored inimesed läksid tummalt, nagu ei mõistaks nad teineteise keelt. Paar tähendust tegid nad ainult märja rohu kohta, ja muud mitte midagi.
Varsti jõudsid nad Avarsepa põldude äärde, mida püstaed enamasti igast küljest näis ümber piirama; aed oli mõnes kohas alles uuesti tehtud, mõnes kohas oli ta vana ja mädanenud, nii et ta vist üksnes leppade abil, mis siin õige paksult kasvasid, üleval seisis. Leppade ladvad olid peremehe hoolsate käte läbi tihedasti aiaroigaste ülemiste otsade vahele põimitud. Mööda aia äärt kasvas pikk orasrohi, millest lopsakad putked üle ulatasid. Vili seisis vihmatilkade all norus, nuttis nagu valusaid pisaraid. Pisarate palekesed hiilgasid õnnelikult päikest nähes. Kerge tuuleõhk jooksis esimest korda üle viljapõllu ja raputas läikivaid veetilkasid maha. Tee puges loogeldes viljade vahelt läbi. Ta näis ilma otsa ulatama, sinna kaugusesse, kuhu inimese silm ei ulata vaadata, kuhu aga inimene nii hää meelega tungib, mõnikord ka tormab. Selles looklevas tees oli midagi meelitavat, kaasakiskuvat. Ka William ja Liisa läksid seda teed mööda.
Rohutirtsud hakkasid juba laulma. Mesilane pirises juba rukkikõrte vahel, et veel niikaua magust korjata, kuni sirp oma tööd pole lõpetanud, siis on tema hakkamine muidugi otsas. Lõokene tõusis lõõritades vilja seest taeva poole. Pilvelasu taganes ikka kaugemale.
Angerja küla oli nagu mõne hirmu pärast taha metsa äärde taganenud, kust majade suitsunud katused ja unkad nii ühekarvaliselt vastu mustasid. Enne aga kui William ja Liisa Angerja küla ligi jõudsid, pööras üks vähem põllutee pahemat kätt kõrvale; seda teed mööda läksid nemad. Taluhooned ei paistnudki peaaegu suure küla tee pääle: kõrged sanglepad ja kased varjasid teda siit küljest vaataja silmade eest.
“Kas see ongi teie isa talu?” küsis William Liisa poole pöörates ja käega Avarsepa talu poole näidates, et juttu teha, sest ta teadis isegi, et see nimetatud talu oli.
Jaatavalt vastas Liisa.
Natukese aja pärast astusid nemad õue väravast sisse. Värava kummalgi pool kõrval kasvasid pihlakad, millede laiad rippuvad oksad marjakobaraid täis olid. Toa ees oli kaunis lage ja lai õue. Ilmatu suur haohunnik seisis rehealuse otsas. Kambrid olid,