Black Elk jutustab. John G. Neihardt
kuidagi teistmoodi ning kas raamatu positiivne suunitlus ei räägi mitte kahe poeedi optimismist, kes on tänapäeva maailmas ära eksinud ja muundavad üksluisuse idealiseeritud maailmaks. Kas see võiks olla oluline? Suurte religioossete õpetuste põhiolemuseks on see, et nad haaravad kaasa igaühe, kes neid mõistab, ning isiksused muutuvad eristamatuks sellest transtsendentsest tõest, mida väljendatakse. Las olla see nii ka raamatuga „Black Elk jutustab”. Piisab sellest, et see räägib lihtsal ja veenval viisil teatavast inimliku kogemuse aspektist ning õhutab meid esile tooma parimat, mis meis leidub. Black Elk ja John Neihardt tõenäoliselt noogutaksid heakskiitvalt selle lause peale ja jätkaksid oma vestlust. See on hea. Sellest piisab.
Eessõna 1932. aasta väljaandele
Esimest korda Black Elkiga ogalala siuudest rääkima minnes leidsin ma ta üksinda istumas männiokstest varjualuses oma palkonni juures, mis seisab viljatul künkal umbes kaks miili Mandersoni postkontorist lääne pool.
Olin teada saanud, et Black Elk on suure pealiku Crazy Horse’i sugulane ja temaga lähedalt tuttav olnud, ning nõnda läksin ma teda koos oma poja ja tõlgiga vaatama, ootamata külaskäigust midagi enamat kui rahulolu mõnede sõnade vahetamisest inimesega, kes oli mitte üks, vaid palju kordi „Shelley’t selgelt näinud”2. Samas polnud ma kindel niigi paljus, kuna tee peal ütles tõlk, et oli sel hommikul ühe teise kirjaniku Black Elki juurde viinud ja külaskäik oli lõppenud edutult. „Ma näen, et te olete kena väljanägemisega naine,” oli vana mees märkinud, „ja tunnen, et te olete hea, aga ma ei soovi nendest asjadest rääkida.”
Mulle ei öelnud Black Elk mingeid komplimente, aga ta rääkis kogu selle augustikuise päeva pärastlõuna, välja arvatud sagedased mõtiskleva vaikuse hetked, mil ta istus kössi vajununa, küünarnukid põlvedel ja oma pooleldi pimedate silmadega maha põrnitsedes.
Enamasti ei rääkinud ta tavalise maailma asjadest, vaid sellest, mida pidas pühaks, ja „inimese nägemise piiratusest”. Ehkki ma olin indiaanlaste teadvust rohkem kui kolmekümne aasta jooksul päris lähedalt tundma õppinud, oli Black Elki sisemaailm, mis sel päeval vaid väga põgusalt ja üksikute vilksatustena avanes, minu jaoks üheaegselt nii kummastav kui ka imeline.
Ühtlasi avaldas mulle sügavat muljet mehe elukogemuse ulatus. Lisaks sellele, et ta oli elanud oma hõimu inimeste tavalist elu nii vanadel headel aegadel kui ka lõpliku lüüasaamise ja allakäigu traagilistel sangarlikkuse aastatel, oli ta juba varajasest noorusest alates elanud maailmas ja maailmale, mille väärtused on kõrgemad kui toit ja peavari, ning tema elu oli olnud üksainus pikk ja kirglik pühendumine nendele väärtustele – nii, nagu tema neid mõistis. Küti, sõdalase, praktiseeriva püha mehe ja vaieldamatu selgeltnägijana paistis ta isegi sel ajal kehastavat tasandikuindiaanlaste teadvust täielikumalt kui keegi teine, keda ma teadsin; ja tema sisemaailmaga lähemalt tuttavaks saades teadsin ma, et nii see ongi.
Järgmisel aastal läksin koos oma tütarde Enidi ja Hildaga pikemale külaskäigule Black Elki juurde, et ta saaks jutustada loo oma elust ning täita sellega kohustuse, mida tundis endal lasuvat. Selle kohustuse iseloom, nii nagu tema seda mõistis, saab selgeks lugejale, kes ei lähene raamatule mitte üleoleva armulikkusega, nagu mõni tsiviliseeritud inimene, kellel on suurem või väiksem uudishimu „metsiku” mõtteviisi vastu, vaid kobamisi otsiva inimolendi alandliku sooviga teist mõista ja õppida võib-olla pisut enam selles maailmas, kus on võimalik vaid nii vähe teada saada. Seesugune lugeja leiab Black Elki teadvuses palju sellist, mille üle tõsimeelselt mõtiskleda, eriti kui arvestada praegust asjade seisu kogu inimlike väärtuste skaalal, nii nagu meie tsivilisatsioon neid käsitlenud on.
Aga isegi neil, kes otsivad pelgalt meelelahutust, ei maksa Black Elki juttu peljata. Ta on pealt näinud hulka erutavaid sündmusi ja neist osa võtnud, ning seda nii füüsilises kui spirituaalses maailmas, ja ta räägib neist niisuguse läbinisti isetu lihtsusega, et see teeb lugemise kergeks. Ning kui tema taipamised ja poeetilised mõttekäigud mõnikord ka pisut kõrgelennuliseks muutuvad, on päris kindel, et niisugusel puhul on tema huumoritaju piisavalt ergas, hoidmaks teda kaotamast kontakti kaasinimestega.
Igapäevastes suhetes oma lähikondlastega mõjus Black Elk pühakuna selle sõna kõige sügavamas tähenduses, mis viitab haruldasele vaimusuurusele. Kõik tema pereliikmed ja sõbrad tunnevad seda ja kiindumus, mida näitavad tema vastu üles inimesed, kes teda kõige paremini teavad, on rabav. Läbinisti melanhoolse mehena on ta kõikides oma inimsuhetes ometi rõõmsameelne ja temast kiirgab lahkust isegi siis, kui ta istub omaette mõtiskledes, näol see südant valutava mehe ilme, mille mõjul vähemalt üks valge inimene on teda armastama hakanud. Ta igatseb juba aega, mil ta saab minna „Välisesse Maailma”, kuid meie pikema külaskäigu ajal tema ja tema sõprade juurde oli ta ometi alati valmis osalema kõiges, mis võis mu tütardele rõõmu valmistada, ning ta rääkis meile palju lõbusaid lugusid ja häid nalju, et meie seltskonna vaimu ka igavamatel hetkedel virgena hoida. Ta võis muretu poisi innukusega mängida võru ja piigi mängu ning tantsis koos meiega tähtede all pool ööd järjepannu, saateks trummide kõmin ja kummaliselt kaunid laulud, mida ta mäletas oma noorusest.
Kui ma Black Elki esimest korda kohtasin, oli ta peaaegu pime. Hiljuti kadus tema nägemine täielikult, aga ta teatas mulle sellest pigem möödaminnes ja väliselt ängistust tundmata. Kas pole ta niimoodi mitte vabaks lastud „nägemise piiratusest” ja seega pisut lähemal oma nägemuses nähtud tegelikule maailmale?
Black Elk on kirjaoskamatu, kuid tähelepanelikud lugejad saavad aru, et sellest hoolimata on ta haritud mees selle sõna peenemas tähenduses, mis meie ülemäära progressiivsel ajastul paistab mõnikord olevat oma eluliselt tähtsa mõtte kaotanud. Sest mis muu võiks haritud meest veel iseloomustada kui mitte tõsiasi, et tema teadvus koondab kogu tema rassi kogemusi, moodustades nõnda küllusliku isiksuse? Päris kindlasti võib öelda, et Black Elk kehastab oma inimeste kultuuri selle kõige paremal kujul.
Ma oletan, et see jutustus peaks huvi pakkuma mitte ainult keskmisele inimesele, kellel on loomulik huvi teiste inimolendite vastu, vaid et raamat on väärt lugemismaterjal ka ühiskonnateooria ja religiooni aluste uurijatele, iseäranis aga neile, keda huvitab inimese psüühika. Ning tõenäoliselt saavad tasutud nendegi jõupingutused, kes püüavad mõista nägemuste, eriti aga Suure Nägemuse tähendust.
Soovin väljendada tänu oma ogalala siuudest sõpradele mulle osutatud igakülgse abi ja suure lahkuse eest, ehkki enamik neist ei saa kunagi teada, et ma olen seda teinud. Iseäranis olen tänu võlgu Black Elki pojale Benjaminile tema hoolika ja tulemusrikka tõlketöö eest nende paljude päevade kestel ja oma tütrele Enidile meie pikkade vestluste täpse üleskirjutuse eest, mille põhjal see armastusega kirjutatud raamat on sündinud. Lisaks pakkusid mulle vastutulelikult oma abi mitmed valitsusametnikud ja mul on vägagi põhjust olla tänulik siseminister Ray Lyman Wilburile, indiaani volinike nõukogu sekretärile Malcolm McDowellile, nõukogu liikmele Flora Warren Seymourile ja Pine Ridge’i vastutavale väliagendile B. G. Courtrightile.
Eessõna 1961. aasta väljaandele
See oli 1930. aasta augustis, kui ma Black Elki esimest korda kohtasin. Töötasin sel ajal oma „The Song of the Messiah” kallal, mis nüüd moodustab viienda ja viimase jutustava poeemi minu kogumikus „Cycle of the West”. „The Song of the Messiah” räägib nähtusest, mida valged inimesed on nimetanud „messiahulluseks” – see oli suur messianistlik unistus, mis haaras ahastuses indiaanlasi 1880. aastate keskel ja lõppes veresaunaga Lõuna-Dakotas Wounded Knees 29. detsembril 1890.
Ma olin läinud koos oma poja Sigurdiga Pine Ridge’i reservaati, et leida mõni vana meditsiinimees, kes oli messialiikumises aktiivselt osalenud ja keda õnnestuks kuidagi veenda mulle asja sügavamast vaimsest tähendusest rääkima. Olin paljude oglala siuudega juba aastaid tuttav olnud ja mul oli häid sõpru vanade „pikajuukseliste” hulgas. Minu eesmärk ei olnud hankida informatsiooni, mis mul oma töö jaoks kuidagi puudu oleks olnud. Mulle oli teada piisavalt palju fakte, mis pärinesid kas siis kirjalikest allikatest või vanade inimeste käest, kes olid selle aja läbi elanud ning jaganud nii suurt lootust
Viide Robert Browningu luuletusele „Memorabilia”. – Toim.