Must klaasmaja. Avo Kull
kuu pärast alustas ta magistriõpet Chicago Northwestern Universitys, millest sai tema elu ülikool. Lisaks mõningasele amerikaniseerumisele andsid kaks õpinguaastat suurlinnas hindamatu kogemuse, mis sillutas tee edukale karjäärile rahamaailmas, ja see oli tähtis, sest rahaga oli Margil olnud alati pisut pingeline suhe, mida ei saanud küll otseselt vaesuseks nimetada, ent kunagi polnud tal seda piisavalt. Ehkki kraadiõpe ülikoolis sisaldas stipendiume, oli kitsikus alati käes ja lõbusa tudengielu asemel tuli põhiliselt vaba aega veeta vast valminud Millennium Parkis. See laius rohelise oaasina linna keskväljakut ümbritseval alal ning uue aastatuhande alguse tähistamiseks korraldati seal hulganisti tasuta kontserte ja vabaõhuetendusi. Seal, keset lärmakat inimmerd, sai ta olla omaette ja anduda unistustele, mis olid olnud kogu teadva noorusaja ta alalisteks kaaslasteks pealesunnitud või vabatahtlikel üksindushetkil, ja neid oli palju. Veendumus, et tema ei jää pelgalt keskastmeametnikuks nagu ta isa, kes oli saanud vanaks enne, kui vaba riigi uued võimalused avanesid, oli tekkinud ammu. Nüüdseks teadis ta täpselt, et tema tee on teine ja see viib välja vabale inimesele kohase elujärje, jõukuse ja mõjukuse omandamise juurde.
„Maailm on läinud hulluks,“ kordas ettekandja taas valju häälega oma põhipostulaati ja Mark tõstis pea. Nüüd tuleb ettekande lõpuosa, mille Lagus esitas alati efektselt nagu hästi kätteõpitud tsirkusenumbrit, ja seda tuli hoolega kuulata.
„Kunagine korrastatud ja konservatiivne rahamaailm on muutunud džungliks, kus kolavad ringi röövlid ja salakütid; kus pesitsevad petturid ja piraadid, võltsijad ja valerahategijad; kus põõsa taga passivad kannibalid, krokodillid ja muud kiskjad loomad, kes aina ootavad sobivat hetke, et teid ribadeks rebida ja pintslisse pista. Mõelge nüüd hoolega, armsad inimesed, kas see on koht, kuhu te tahtsite tulla, ja kas see on unistuste amet, mida te tahaksite pidada.“
Huviga jälgis Mark esineja kirglikku etteastet ja üritas mõista, kelle jaoks seda juttu räägitakse. Muidugi meeldib vanale Lagusele kohutavaid kolle maalida, et nõrganärvilisi ehmatada, kuid selle publiku seas vaevalt et niisuguseid leiab. Mark libistas mõtliku pilgu üle kaaslaste ja ei leidnud ühtki, kel poleks olnud mõnd välismaist kraadi ette näidata. Mitmed neist olid läbinud akadeemilise magistriõppe Yale’is või Stanfordis ja need olid juba elunäinud inimesed. See mõte tõi uue naeratuse noormehe näole, sest tema oli üks kolmest kohalviibijast, kel on ette näidata maailma äriringkondade üks nõutuimaid diplomeid, mis võimaldas lisada oma nime järele täheühendi MBA – see oli kõva sõna isegi siinses paljunäinud seltskonnas.
„Master of Business Administration? Awesome,“ oli Chicago Metropolitan Capital Banki personalijuht Richard Rowntree üllatunult hüüdnud tema dokumente uurides. Polnud just tavapärane, et tudeng tuleb alles viimasel suvel enne kaitsmist pangapraktikale – kohalikel oli kombeks hakata raha lõhna nuusutama juba esimesel suvevaheajal.
„Estonia … fine, very fine indeed,“ jätkas Rowntree dokumentide lappamist ja Margil jäigi teadmata, kas kõneleja oli niisuguse riigi nime varemalt kuulnud või mitte, kuid kaua tal mõtteid mõlgutada ei lastud.
„Capital markets, my friend … capital markets division,“ teatas personalijuht oma otsuse ja nooruke tudeng kinnitatigi kaheks kuuks investeerimispanganduse analüüsiosakonna praktikandiks.
Seda suve ei unusta Mark iialgi. Meeletutes kogustes pöörlev rahamass suure maa suure panga masinavärgis. See näis algul mõistetamatu ja hoomamatu, sisendas aukartust ja irratsionaalset hirmu, mis saigi esimestel nädalatel praktikandi valdavaks meeleoluks. Aga pikapeale sündis kaosest kord ja kahe kuu möödudes marssis Mark pangahoonest välja juba mõningase teadmisega investeerimisäri omapäradest ja keerdkäikudest, aga ka võimalustest ja ohtudest. See sisendas optimismi ja siis tundus talle, et praktiline pangatöö oma reeglite ja rutiinse tegevusega on hoopis lihtsam ja mõistetavam, kui see teoreetilistel loengutel tundus. Kuid seegi polnud vist kõige tähtsam, mis Margile meelde jäi. Hoopis mõjuvama mulje jätsid talle kolleegid analüüsiosakonnast, kes lõunalauas fondijuhtidega pidevalt kemplesid ja üritasid üksteist maha teha. Teravmeelne lõõp täitis terve söögipausi, ent Mark ei märganud kunagi, et keegi oleks solvunud või ennast puudutanuna tundnud. Näis, et see omapärane sõnasõda lõbustas kõiki ja lõi meeldiva vahelduse pingsale ekraani jõllitamisele, mis tundus olevat analüütikute põhitegevus. Esimesel töökuul tundis ta end lustakate kaaslaste seltskonnas eksootilise loomana, keda kõik tahtsid külla kutsuda ja oma sõpradele esitleda. Tihti sai temast suure seltskonna huviobjekt, kellele adresseeritud küsimused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Tões ja vaimus üritas Mark neile veenvalt vastata ja kõik noogutasid osavõtlikult, kuni ta märkas, et keegi ei huvitu tõsiselt tema jutu sisust. Siis võttis ta kasutusele paarilauselise trafareti, millega sai põhiline öeldud. Aga suve lõpuks oli ta omandanud ehtameerikaliku maneeri olla positiivne ja peagi said tema uued tuttavad Eesti olude kohta sellise sõnumi, et seal on kõik fine, very fine. Selle peale patsutasid kaaslased sõbralikult naeratades talle õlale ja soovisid jätkuvat edu.
Ometi polnud tavatu suhtlusmaneer peamine, mis sealsetest külaskäikudest meelde jäi. Hoopis pangaametnike eluviis oli see, mis äratas hinges imeliku igatsuse, millele ei osanud algul nimegi anda. Stiilse mööbliga täidetud kuue- või kümnetoalised elumajad keset hästi hooldatud muruplatsi, seintel õlimaalid, gravüürid ja gobeläänid, mille autorluse ja ka ehtsuse määramiseks Margil teadmised puudusid ja seepärast tuli tal elavat huvi teeseldes ära kuulata majaperemehe loeng nende õilsast päritolust. Ja siis veel autod, suured, võimsad ja uhked autod… iga maja ees kaks või kolm, mõnel pool rohkemgi. Kuid suurimat muljet avaldas eestlasele pankurite iseteadev hoiak, siiras silmavaade ja lõputu optimism, millega võeti vastu ja anti edasi iga teade sõltumata selle iseloomust. Kontrastiks sellele ehe snobism, mis ilmnes igas pangateenistujas kohe, kui ta oma toretseva villa paraadukse avas.
„Me elame ettearvamatus ja prognoosimatus maailmas,“ mürises jälle esineja hääl keskpanga saalis ja Mark tõstis pea. Endalegi üllatuseks oli ta hiljuti avastanud oma mõttemaailma eripära, mis ilmutas kauge mandri mälestusi hoopis kaunimana, kui need tegelikus elus olid, ja neil oli tava vallutada kogu tema tähelepanu sõltumata ajast või kohast.
„Me ei tea, mida toob tulevik,“ jätkas kõneleja mahlakas bass. „Me ei tea, milline infokilluke võib meile juba homme saatuslikuks saada, sest äraarvamatute keerdkäikudega maailm on tulnud lähedale, uskumatult lähedale, ja me peame kurbusega tõdema, et selle koostisosi, mida me ise mõjutada saame, jääb aina vähemaks.“
Lagus libistas pilgu üle kuulajate ja kohe tõusis tagareast käsi. Hallis kampsunis kleenuke tütarlaps küsis jälle: „Aga milleks meil siis analüütikud on? Kas nemad ei ütle…“
„Analüütikud?!“ Lai naeratus valgustas esineja nägu. Ta ei vaevunudki küsimust lõpuni kuulama, vaid vaigistas selle tõrjuva käeliigutusega.
„Analüütikud, kulla sõbrad, on maailma kõige toredamad inimesed, kes loodi lohutuseks sünoptikutele, et nemad poleks siin ilmas ainukesed ekslikud, kes ennustamise eest palka saavad. Analüütikuid läheb meil vaja siis, kui tuleb seletada, miks asjad läksid just nii, nagu nad mingil juhul poleks tohtinud minna. Siis kirjeldavad nad juhtunut viiekümne võõrsõnaga, et asi inimestele hästi arusaadav oleks, ja joonistavad seinale kakskümmend kõverat, mis kõik tõendavad kurja maailma ettearvamatust. Mis aga prognoosidesse puutub, siis on nõid Nastjal hoopis suurem šanss suuri kataklüsme ette ennustada ja õigetele asjadele kogemata pihta saada, sest tema ei kasuta inimmõistusele allumatuid viie tundmatuga valemeid, vaid lähtub suure mõtleja Murphy lihtsast loogikast, et kui mõni asi saab kihva minna, siis ta kindlasti ka läheb.“
Mark muigas, kirjutas märkmikku sõnad analüütik ja sünoptik ning vedas nende vahele võrdlusmärgi. Vana Lagus on vist isegi tsipa jänkiländi õhku hinganud – kust need pärlid muidu tulevad. Õrn naeratusevirve jäigi noormehe näole püsima, sest nüüd oli ta jälle seal, kus talle viimasel ajal üha tihedamini meeldis olla – minevikus, kaunite mälupiltide ja mõnusate meenutuste keskel.
Ta oli saanud terve suve analüütikute ja sünoptikute sarnasuse kohta käivaid nalju kuulata, sest Warren Bailey, kellega Mark peagi sõbrunes, rääkis neid tihti. Sagrispäine ja alati reibas atleet oli analüüsiosakonnas üks paljudest, kes võttis