Varaste tänav. Mathias Enard
Kus sa magada kavatsed, küsis Bassam. Pole õrna aimugi. Sul raha on? Kakskümmend dirhamit ja üks raamat, see on kõik. Ta andis mulle mõned mündid, mis ta taskust leidis. Ma pean nüüd minema. Näeme homme? Samal ajal? Ma ütlesin okei, ja ta läks ära. Kõndisin veidi aega segaseks lööduna mööda linna. Läksin piki Pasteuri avenüüd, siis laskusin väikesi kaldtänavaid pidi alla mere äärde; seal olid hostess-baaride punased laternad, kahtlased tüübid istusid akende ees. Promenaadil jalutasid rahulikult teineteise käevangus paarid, see tõi mulle jälle meelde Meryemi. Liikusin uuesti sadama poole ja ronisin foiniiklaste haudade juurde; istusin väina äärde, sealt paistsid Hispaania ilusad tuled; ma kujutasin ette rannas tantsivaid inimesi, vabadust, naisi, autosid; mida kuradit ma ilma ulualuse ja rahata peale hakkan? Hakkan kerjama? Töötama? Ma pidin koju tagasi minema. See mõte mõjus juba ette hävitavalt. Võimatu. Ma heitsin pikali, ma vaatasin kaua aega tähti. Tukkusin katkendlikult, kuni koidujahedus sundis mind üles tõusma ja liikuma hakkama, et sooja saada. Kogu mu keha valutas, hoopidest, aga ka paljal kaljul veedetud ööst. Kui ma oleks teadnud, oleksin ma tipa-tapa koju läinud, ma oleks anunud, et isa mulle andestaks. Kui ma poleks olnud nii uhke, siis seda oleksin ma pidanud tegema, nii oleks tulemata jäänud paljud alandused ja haavad, võib-olla oleks ka minust vürtspoodnik saanud, võib-olla oleks ma Meryemiga abiellunud, võib-olla oleksin ma praegu Tangeris, sööksin mõnes ilusas mereäärses restoranis õhtust, või siis kolgiksin lapsi, karja lõugavaid, näljaseid kutsikaid.
Ma tundsin nälga, ma õgisin mädanenud puuvilju, mis kaupmehed kerjustele jätsid, ma pidin võitlema kärbatanud õunte ja hallitanud apelsinide pärast, taguma hoope igat liiki väärakatele, ühejalalistele, down’idele, kõigele sellele hordile näljarottidele, kes luurasid, nagu mina, ümber turu; ma tundsin külma, ma veetsin ligumärgi sügisöid, mil vihmad uputasid linna ja ajasid hulkurid vanalinna võlvialustesse, nurgatagustesse, pooleliolevatesse ehitistesse, kus tuli valvurit seebitada, et ta sind kuiva käes laseks olla; talvel suundusin ma lõuna poole, kus ma ei leidnud muud kui võmme, kes mul ühes räpases Casablanca politseijaoskonnas naha kuumaks kütsid, et julgustada mind koju tagasi minema; ma rääkisin end ühe Tangeri sõitva veoka peale, see oli üks tubli mees, kes andis mulle poole oma toidumoonast ja vastu lõugu, sest ma keeldusin talle tüdruku eest olemast, ja kui ma Bassami kodu poole läksin, kui ma julgesin jala meie kvartalisse tõsta, olin ma kaotanud jumal teab kui mitu kilo, mu riided olid räbalais, ma polnud juba kuid enam mitte ühtki raamatut lugenud ja ma olin just saanud kaheksateist aastat vanaks. Ei olnud erilist ohtu, et mind ära tuntaks. Ma olin üdini kurnatud. Ma värisesin. Ma olin puhtusest kaugel, ma pesin end kojameeste ja imaamide pahase pilgu all mošeedes, ja siis pidin tegema, nagu palvetaks, et end natukene mugavatel vaipadel soojendada, ma võtsin kusagilt nurgast mõne koraani ja magasin istudes, raamat põlvedel, äratehtud nägu peas, kuni mõni tõeline usklik närvi läks, et ma seal niimoodi püha raamatu otsas norskan, ja mind välja ajas, andes mulle jalaga perse ja vahel kümme dirhamit, et ma sealt mujale kaoks. Ma tahtsin Bassamit näha, tahtsin, et ta mu vanemate juurde läheks ja neile ütleks, et ma väga kahetsen, et ma olen palju kannatanud ja tahaksin koju tagasi tulla. Ma mäletan, ma mõtlesin tihti emale. Ja Meryemile samuti. Kõige raskematel hetkedel, jäledatel hetkedel, kui tuli end alandada mõne parklavalvuri või politseiniku ees, kui nende riidevoltidest imbus minu häbi kohutavat lehka, sulgesin silmad ja mõtlesin Meryemi naha lõhnale, neile mõnele tunnile, mis ma temaga koos olin veetnud. Maailm võis muutuda kiirusega, mis niitis jalust.
Sa muutud nagu inimkujuliseks tuviks või kajakaks. Inimesed vaatavad sind, ilma et näeksid, mõnikord saad sa neilt jalaga, et sa eest kaoks, ja vähesed, väga vähesed mõtlevad sellele, millise rinnatise ääres või rõdul sa öösiti magad. Ma üritan mõista, millele ma sel ajal mõtlesin. Kuidas ma vastu pidasin. Miks ma kahe päeva järel lihtsalt koju isa juurde ei naasnud ja elutoa diivanile ei varisenud; miks ma ei läinud linnavalitsusse või jumal teab kuhu ja ei otsinud abi, võib-olla seepärast, et nooruses peitub mingi lõpmatu jõud, jõud, mille tõttu kõik kuidagi libiseb mööda, ei puuduta meid päriselt. Vähemalt alguses. Aga siis, pärast kümmet kuud hulkumist, kolmesadat päeva häbi, ma enam ei suutnud. Ma olin võib-olla maksnud. Ja mul ei tulnud pähe luuletusi, filosoofilisi elumõtteid, siirast kahetsust, ainult tuhm viha ja aina kasvav umbusaldus kõige suhtes, mis puudutab inimest.
Enne Bassami juurde minekut, ma mäletan, käisin ma ujumas. Oli ilus kevadhommik, ma olin maganud kaljuõnaruses Sparteli neeme lähistel, mõned kilomeetrid Tangeri kesklinnast eemal, olles enne seda neelanud tuunikalakonservi ning koni- ja ajalehetossuga suitsutatud leivatüki. Ma olin mässinud end pikka villasesse mantlisse, mille ma olin ühelt turult pihta pannud ja mis oli mulle terve talve kaaslaseks olnud, ja olin lainemühast kiigutatuna magama jäänud. Hommikul oli Vahemeri rahulik, rahulik ja sügavsinine, tõusev päike silitas õrnalt kaljude vahel olevaid liivalaike. Põrgusse, ma teadsin, et see võtab mul munad ära, aga mul oli liiga suur igatsus selle ilu, selle voolava puhkuse järgi. Vesi oli metsikult külm. Ma tegin endale kiiresti põhja poole ujudes sooja, võib-olla sadakond meetrit, vool oli tugev, ma pidin võitlema, et kaldale tagasi pääseda. Varisesin liivalapikesele, päikese kätte; tuult ei olnud, ainult räni soe paitus, ma jäin väsinult ja peaaegu õnnelikuna magama. Kui ma paari-kolme tunni pärast ärkasin, paistis aprillipäike kuumalt ja mul oli kõht kohutavalt tühi. Sõin ära eilse leiva ülejäägi ja jõin kõvasti vett; surusin mantli kotti, sättisin riideid natuke rohkem korda – särk oli küünarnuki juurest rebenenud ja seljal oli õliplekk; pükste alläär narmendas; hallil, islami vaesteabipunktist saadud pintsakul eraldas silm veel vaevu triipe. Vaatamata kõigele tundsin ma end hästi. Vast Bassam mulle ikka puhta särgi ja mingid püksid saab anda. Ma polnud teda detsembrist saati näinud, sellest ajast, kui ma Casasse läksin; ta oli mind aidanud nii palju, kui ta sai, ta andis mulle natuke raha, süüa ja ükskord isegi teateid Meryemi kohta: ema oli ta saatnud elama oma õe juurde kuhugi Rifi pärapõrgusse. Ehk teisisõnu vanglasse. Bassam ketras muudkui oma hullumeelseid Hispaania-plaane ja viimane kord, kui me ikka samas kohas Gibraltari väina ääres kättesaamatu Tarifa vastas kokku saime, oli ta mulle öelnud ära muretse. Mine Casasse ja kui sa tagasi tuled, olen ma välja mõelnud, kuidas meid mõlemaid siit teisele kaldale saada. Ma ei kujutanud ikka hästi ette, mis meid Hispaanias ilma dokumentide ja rahata peale hulkumise, kinnivõtmise ja maalt väljasaatmise ees võiks oodata, aga noh, see oli ilus unistus.
Läksin tema juurde kusagil keskpäeva paiku; ma teadsin, et ta isa on siis tööl. Mu süda kõrvetas sees, kui jälle meie kvartali tänavaid nägin. Ma kõndisin kiiresti, hoidusin hoolikalt meie pere vürtspoe lähistele sattumast, jõudsin Bassami majani, tormasin üles ja tagusin ta uksele nagu segane, nagu ajaks keegi mind taga. Bassam oli kodus. Ta tundis mu kohe ära, mis rahustas mind natuke mu välimuse suhtes. Ta kutsus mu sisse. Ta tõmbas ninaga õhku ja ütles, et hulkuri kohta ma ei haisegi nii palju. See ajas mind naerma. Jumala eest, võib täitsa olla, aga ma ikkagi läheks hea meelega duši alla ja sööks midagi, ütlesin mina. Mul oli lõpuks ometi tunne, et ma olen kuhugi jõudnud. Ta andis mulle puhtad riided, ma jäin vist tund aega jutti vannituppa. Ma poleks kunagi osanud arvata, et vabalt voolav vesi võib olla selline jumalik luksus. Vahepeal oli ta mulle hommikusöögi valmis sättinud, muna, leiba, juustu. Tal oli kogu aeg hirmus vandenõulase nägu peas. Ta peaaegu ei küsinudki mu käest, mida ma viimased kolm kuud teinud olin, lihtsalt: noh, kas Casas oli lahe? – ja ei muud. Ta oli erutatud, ta muudkui istus ja tõusis, kogu aeg ikka naeratus näol. Lase nüüd tulla, ütlesin lõpuks. Tal tekkis selline nägu pähe, nagu ta oleks kana varastanud. Mis lase tulla? Miks sa seda ütled? No olgu, ma räägin sulle, ma arvan, et ma leidsin sulle midagi, ühe koha, kus sa saad rahulikult olla, kus keegi sinu eest hoolitseb. Ja jälle oli tal see vandenõulase nägu. Mis koha, hullumaja? Ma kujutasin ette, et siit tuleb jälle mingi poolearuline reisiplaan, mõni neist Bassami luuludest. Ei, vanapoiss, ei, ei ole hullumaja, üldse pole mingi haigla, üks veel palju parem koht: mošee.
Ei tea mida ma mošees peaksin pihta hakkama, küsisin.
See pole tavaline mošee, vastas Bassam, küll sa näed, need inimesed on teistsugused.
Ja tõsi mis tõsi, teistsugused olid nad tõesti. Habemed ees, ranged tumedad ülikonnad seljas. Aga muidu olid nad üsna sümpaatsed ja helded, need islamistid. Šeik Nuredin (ta palus ennast šeigiks kutsuda, kuigi ta ilmselt polnud vanem kui nelikümmend) palus