Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

      Synne rääkis Sebastian Kossiga, kes tema kõrval kõndis. Koss saatis meestele jäise pilgu, millele nood kohe vastasid.

      „Tufte?” Fredrik vaatas Synnet.

      „See on juhilubade järgi vigastatu nimi. Ivar Tufte. Neljakümne kahe aastane.”

      Synne jõllitas ekraani. „Meil on pildid?”

      Nad näitasid teistele videoklippi. Kurjategija pildile tabanud kaamera oli paigaldatud küüniukse kohale. Klipp kestis vaevu seitse sekundit. Tume automaadiga kuju ilmus kaamera vaatevälja, peatus ja kõndis otse kaamera poole. Mees oli tugev ja sale. Tema õlad tõusid ja langesid hingamisega ühes rütmis. Ta oli rahulik. Suusamaski tagant paistvad silmad olid enesekindlad. Korraks vilgatas pihustiga pudel ja seejärel oli näha vaid halli lund.

      Kurat. Fredrik teadis, et selles pilgus oli midagi. Midagi rahutuks tegevat. Midagi kurjakuulutavat. Selliste silmadega meeste teelt peab kõrvale hoidma.

      „Kõigi kaamerate asukohad on kindlaks tehtud. Viis tükki olid majas, kolm küünis ja kaheksa õues. Nendest üksteist on värviga kaetud,” ütles Andreas.

      Synne vaatas neid kordamööda. „Milleks läheb ühel väikesel kogudusel tarvis kuutteist valvekaamerat?” küsis ta. „Kui hea see varustus tegelikult on? Kust nad selle said?”

      „Kaamerad on väikesed ja üpris kallid,” vastas Andreas. „Aga nad on riiulikaup. Tootmisnumbrite järgi peaksime müüja üles leidma.”

      Sebastian Koss vahtis endiselt hallitäpilist ekraani. Fredrik mõtles, kas mees oli märganud sama, mida tema. Tormihoiatust kurjategija pilgus.

      „Kas siin ühtegi teadet pole? Mingit hoiatust, et ala jälgivad kaamerad? Ei ühtki „Sisenemine keelatud” silti?” küsis Koss järsult ja rebis pilgu ekraanilt.

      Kossi jutus oli iva. Inimesed, kes rahu tahtsid saada, panid alati sildid üles. Sellest tavaliselt piisas, et uudishimutsejad eemal hoida. Aga siin olid kaamerad seinte sisse ehitatud ja puude otsa peidetud. Et neid näha ei oleks. Solro videovalve oli mõeldud ohu paljastamiseks. Nii tõsise ohu, et siltidest poleks abi olnud. Fredrik mõtles meestele, kes tema pea kohal hoovis lebasid. Isegi need kuusteist valvekaamerat polnud suutnud neid päästa. Fredrik läks tagasi laboratooriumisse. Tehnikud olid selle pahupidi pööranud. Hingeldamisest oli kuulda, et töö oli vaevanõudev. Fredrik viipas mehele, kes seda kõike juhtis.