Painajalik leping. Lars Kepler
mis on? Viola?”
Kuid ta saab juba isegi aru, mis on juhtunud, mis on valesti: õe suust ei tule hingeõhku, nahk ei kiirga soojust, teda ei ole enam. Eluküünal on kustunud. Kitsas kajut hämardub, tõmbub Penelope ümber kokku. Ta oigab võõral häälel, komistab taganedes, ajab riiulilt riideid maha, lööb õla valusasti vastu uksepiita, pöörab ringi ja tormab trepist üles.
Uuesti ahtritekile jõudes ahmib ta õhku, justkui oleks lämbumas. Ta vaatab läkastades ringi, keha täis teravat hirmu. Sadakond meetrit eemal rannal märkab ta tundmatut mustas riides meest. Mingil moel mõistab Penelope, mis edasi juhtuma hakkab. Ta teab, et toosama mees varitseski silla varjus kaitsevärvi kummipaadis, kui nad kaatriga mööda sõitsid. Penelope mõistab, et see mees mustas tappiski Viola ja et ta ei ole veel lõpetanud.
Mees seisab rannal, viibates Björnile, kes ujub kakskümmend meetrit kaldast eemal – ta hüüab midagi, tõstes käe kogu pikkuses üles. Björn kuuleb teda ja peatub, ulbib ühe koha peal vees, kammides pilguga kallast.
Sekundid on peaaegu seisma jäänud. Penelope tormab kokpitti, sobrab tööriistakastis, leiab pussnoa ja jookseb tagasi ahtritekile.
Ta näeb Björni aeglaste tõmmetega ujumas, veeringe ta ümber laienemas. Björn silmitseb küsival ilmel meest. Too viipab teda enda juurde, tahab, et Björn ligemale ujuks. Poiss naeratab ebakindlalt ja hakkab kalda poole kroolima.
“Björn!” karjub Penelope täiest kõrist. “Uju eemale!”
Mees rannal pöördub tema poole ja pistab paadi poole jooksu. Penelope lõikab seisuköie läbi, libastub märjal puittekil ja kukub, tõuseb püsti, komberdab kokpitti ja paneb mootori käima. Kõrvale vaatamata vinnab ta ankru üles ja paneb tagurpidikäigu sisse.
Björn ilmselt kuuleb teda, sest muudab kurssi ja ujub nüüd kalda asemel kaatri poole. Penelope tagurdab talle vastu, nähes samal ajal, et mees mustas on suunda muutnud ja jookseb nüüd mäenõlvast üles saare teisele kaldale. Pikemalt mõtlematagi mõistab Penelope, et mees on oma musta kummipaadi põhjalahte jätnud.
Ta taipab, et neil pole mingit võimalust pakku pääseda.
Mürinal pöörab ta suure kaatri ümber ja tüürib Björni suunas. Ta hüüab Björni, tasandab lähenedes käiku ja sirutab mehe poole pootshaagi. Vesi on külm, mees paistab hirmunud ja kurnatud. Tema pea kaob pidevalt vee alla. Pootshaagi teravik vigastab ta laupa ja sellele nõrgub verenire.
“Hoia kinni!” karjub Penelope.
Must kummipaat hakkab juba ümber saare jõudma, ta kuuleb selgelt selle mootorimürinat. Björni näol on valugrimass. Pärast mitut katset läheb tal korda pootshaagist kinni haarata. Nii kiiresti kui jaksab, tirib Penelope ta ujumisplatvormi juurde, Björn saab selle servast kinni. Penelope pillab pootshaagi käest ja näeb, kuidas see vees eemale triivib.
“Viola on surnud!” karjub ta, kuuldes ise, kuidas tema hääles segunevad ahastus ja paanika.
Niipea kui Björn redeli külge klammerdub, jookseb Penelope roolipinki ja annab täisgaasi.
Björn ronib üle reelingu ja Penelope kuuleb teda hüüdvat, et ta sõidaks otse Ornäsi nina suunas.
Kiire kummipaadi mootorite möirgamine nende taga tuleb üha lähemale.
Penelope teeb napi kaarega tagasipöörde ja paadi põhja alt kostab tumedat raginat.
“Ta tappis Viola ära!” haliseb Penelope.
“Ära karile sõida!” hoiatab Björn hammaste plaginal.
Kummipaat on jõudnud teisele poole Stora Kastskäri ja laial siledal veepeeglil kiiruse üles võtnud.
Björni näost jookseb verd.
Nad lähenevad kiirelt suurele saarele. Björn pöörab ümber ja näeb kummipaati umbes kolmesaja meetri kaugusel.
“Sõida otse silda!”
Penelope pöörab aluse ümber, paneb tagurpidikäigu sisse ja lülitab süüte välja, samas kui vöör valju raksatusega vastu paadisilda põrkab. Kaatri külg kraapsab täies ulatuses vastu vettinud puitredelit. Murdlained paiskuvad vastu kaljut ja veerevad tagasi. Kaater vajub küljele, treppredel lendab pilbasteks. Vesi lööb üle reelingu. Nad hüppavad aluselt maha ja vinnavad end paadisillale. Selja taga on kuulda, kuidas kaatri kere murdlainete taktis naginal vastu paadisilda käib. Nad tormavad maa poole, kiire kummipaat lähenemas. Penelope libastub, toetab käe maha ja ronib hingeldades kõrgest kaldajärsakust üles metsaserva poole. Kummipaadi mootorid all rannal vakatavad ja Penelope mõistab, et nende edumaa on tühine. Koos Björniga tormab ta puude vahele, sügavamale metsa, mõtted lendlemas paaniliselt siia-sinna, pilk otsimas peidupaika.
4. Hõljuv mees
Politseiseaduse kahekümne esimene paragrahv kirjeldab, kuidas politseinikul tuleb valmistuda sisenemiseks hoonesse, eluruumi või mujale, kui on põhjust oletada, et keegi on seal surnud, teadvuseta või muudel asjaoludel võimetu abi kutsuma.
Põhjus, miks politseiassistent John Bengtsson sel juunikuisel laupäeval saab ülesande uurida aadressil Grevgatan 2 asuvat ülemise korruse korterit, on asjaolu, et strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor Carl Palmcrona on seletamatul kombel jätnud tööle ilmumata ega tulnud ka kokkulepitud kohtumisele välisministriga.
See pole John Bengtssonile kaugeltki esimene kord kellegi elukohta sisse murda, et surnud või haavatud inimesi otsida. Enamasti sugulaste palvel, kes on kahtlustanud enesetappu. Vaikivad õudusest haaratud vanemad, kes peavad trepikojas ootama, kuni tema ruumid läbi otsib. Vahel on ta avastanud noori mehi heroiini üledoosi järel vaevu aimatava pulsiga, mõnikord leidnud eest mõrvapaiku või elutoas teleri valguses surnuks pekstud naisi.
Maja peauksest sisenedes on John Bengtssonil kaasas nii sissemurdmisriistad kui ka lukupüstol. Ta sõidab liftiga kuuendale korrusele ja annab ukse taga kella. Ta ootab veidi, asetab siis raske koti trepimademele ja silmitseb turvaukse lukku. Korraga kuuleb ta koridoris korrus altpoolt mingit sahisevat häält. Nagu hiiliks keegi vaiksel, peaaegu hiilival sammul trepist alla.
Politseiassistent John Bengtsson kuulatab hetke, sirutab siis käe ja vajutab lingi alla: uks on lukust lahti ja vajub oma neljal hingel pehmelt valla.
“On siin keegi?” hõikab ta.
John Bengtsson ootab mõne sekundi, tõmbab koti üle läve, suleb enda järel ukse, pühib uksematil jalgu ja siseneb siis suurde halli.
Kõrvaltoast kostab vaikset muusikat. Ta seab sammud sinnapoole, koputab ja astub sisse. See on spartalikult kasina sisustusega avar võõrastetuba, ainsateks mööbliesemeteks kolm Carl Malmsteni disaindiivanit ja madal klaaslaud, seinal väike maal, mis kujutab laeva tormisel merel. Lame-läbipaistvast muusikakeskusest immitseb jääsinist valgust. Kõlaritest tulvab melanhoolset, peaaegu kõhklevalt mõjuvat viiulimuusikat.
John Bengtsson sammub üle põranda kahe poolega ukseni, avab selle ja suunab pilgu otse kõrgete juugendakendega salongi. Väljast imbuv suvine valgus murdub ülemistes klaasruudukestes.
Üks mees hõljub keset valget tuba.
See näeb üleloomulik välja.
John Bengtsson seisab ja silmitseb surnud meest. Tundub, nagu läheks terve igavik, enne kui ta märkab lambikonksu külge kinnitatud pesunööri.
Hästiriietatud mees on täiesti liikumatu, justkui kõrge hüppe pealt tardunud, pahkluud välja sirutatud, kinganinad vaatamas põranda poole.
Ta on poodud, ent siin on veel midagi, miski justkui ei klapi. Midagi on valesti.
John Bengtsson ei tohi üle läve astuda, sündmuskoht tuleb jätta puutumata. Tema südamelöögid on kiired, ta tunneb pulsi rasket rütmi, neelatab valjult, kuid ei suuda kiskuda pilku tühjas toas hõljuvalt mehelt.
John Bengtssoni peas hakkab kajama üks nimi, just nagu sosinal: Joona, ma pean rääkima Joona Linnaga.
Toas ei ole mingit mööblit, ainult see poodud mees, kes suure tõenäosusega on SKI peadirektor Carl Palmcrona.
Nöör on seotud lae keskel