Kes külvab tuult. Nele Neuhaus
et Theissen vaatas talle ootavalt otsa.
Cem tuli tagasi ning nad järgnesid WindPro ülemusele esimese korruse nõupidamisruumi.
„Istuge ometi.” Theissen osutas konverentsilaua poole. Ta sulges ukse ja pani oma diplomaadikohvri maha. Enne kui ta samuti istet võttis, nööpis ta pintsaku lahti. Ei ühtki üleliigset rasvagrammi, konstateeris Pia, ehkki mees pidi olema juba viiekümne ligi. Ilmselt käis ta igal hommikul jooksmas, aga võis kuuluda ka ratturite hulka, kes varavalges mägijalgrattaga läbi Taunuse kihutasid. Esimene šokk oli ületatud, Theissen rahunes pisut ja värv hakkas ta näkku tagasi tulema.
„Kuidas ma saan teid aidata?”
„Üks teie naistöötaja leidis härra Grossmanni laiba täna hommikul,” alustas Pia ja meenutas, kuidas Theissen oli ennist naist lohutavalt emmanud. Südamlik ülemus. Üks sümpaatiapunkt talle.
„Proua Weidauer.” Theissen noogutas. „Ta on meie raamatupidaja ja tuleb alati väga vara tööle.”
„Ta ütles meile, et härra Grossmannil oli alkoholiprobleem. Kas see vastab tõele?”
Firmajuht noogutas ohates.
„Jah, oli küll. Ta ei joonud pidevalt, aga aeg-ajalt päris korralikult.”
„Kas selline öövaht ei olnud teie firmale riskantne?”
„Tjah.” Stefan Theissen tõmbas käega läbi juuste ja otsis õigeid sõnu. „Rolf oli mu klassivend.”
See üllatas Piat. Ta kas oli Theisseni vanust täiesti valesti hinnanud või oli Rolf Grossmann algava roiskumise tõttu näinud tegelikust palju vanem välja.
„Me olime kooliajal südamesõbrad, aga siis kaotasime teineteist silmist. Kui ma teda paari aasta eest klassikokkutulekul taas kohtasin, olin šokeeritud. Naine oli ta maha jätnud, ta elas Frankfurdis meeste sotsiaalmajas ja oli töötu.” Theissen kehitas kahetsevalt õlgu. „Mul oli temast kahju, sellepärast võtsin ta tööle. Algul autojuhina ja hiljem, kui ta juhiloast ilma jäi, öövahina. Enamasti oli kõik korras, ta oli usaldusväärne ja püsis töö juures kaine.”
„Enamasti,” märkis Cem. „Aga mitte alati?”
„Ei, mitte alati. Üllatasin teda ükskord, kui tulin pärast ärireisi veel hilja õhtul firmasse. Ta oli purupurjus ja vedeles puhkeruumi juures. Seejärel oli ta kolm kuud võõrutusravil. Rohkem kui aasta polnud siis enam mingeid vahejuhtumeid ja ma oletasin, et joomine on kontrolli all.”
Ta oli avameelne, otsekohene ega ilustanud midagi.
„Kohtumeediku esmase hinnangu kohaselt suri härra Grossmann laupäeva hommikul kella nelja paiku,” ütles Pia. „Kuidas on võimalik, et keegi teda tänase hommikuni taga ei otsinud?”
„Ta elas ju üksi. Ja nädalavahetusel ei käi siin keegi, kui meil just ei ole mõne projekti lõpetamisega väga kiire,” vastas Theissen. „Vahel käin ma laupäeviti või pühapäeviti oma kabinetis, aga sel nädalavahetusel olin ma reisil. Rolf … see tähendab härra Grossmann lõpetab oma vahetuse tavaliselt kell kuus hommikul ja alustab siis uuesti kell kuus õhtul.”
Theisseni jutt tundus usutav. Pia tänas info eest ja nad tõusid. Samal hetkel tegi ta telefon häält. See oli Henning.
„Ma leidsin midagi väga huvitavat,” sõnas ta napilt. „Tule trepi juurde, võimalikult kohe.”
Ta silmitses naise nägu ja võitles süümepiinadega, sest ei olnud naisel nii kaua külas käinud. Naine oli silmad lahti teinud, aga tema pilk oli tühi. Kas ta sai aru, mida mees ütles, tundis ta mehe puudutust?
„Eilne õhtu oli uskumatult edukas.” Ta silitas naise kätt. „Kõik, tõepoolest kõik olid kohal. Isegi proua Merkel. Ja muidugi ajakirjandus. Täna on see raamat juba kõigi ajalehtede esiküljel. Ah, see meeldiks sulle, kallis.”
Läbi praokil akna tungisid sisse linna hääled: trammi helin, tuututamine, mootorimüra. Dirk Eisenhut võttis oma naise käe ja suudles selle külmi sõrmi. Iga kord, kui Dirk oma naise tuppa astus ja teda avasilmi voodis lamamas nägi, tärkas temas lootusekübe. Oli olnud juhtumeid, kus inimesed tulid veel aastaid hiljem ärkvelolekukoomast välja. Ja tänapäeval ei osanud keegi kindlalt öelda, mis sellise patsiendi teadvuses toimus. Ta teadis, et naine kuulis teda. Vahetevahel tundus ta isegi mehe hääle peale reageerivat, mõnikord vastas mehe käe survele ja aeg-ajalt tundus Dirkile, et kui ta rääkis varasematest aegadest või naist suudles, siis naine naeratas.
Ta rääkis naisele vaikselt oma uue raamatu esitlusest, mis oli toimunud eelmisel päeval suure meediakära saatel Saksa Ooperimajas. Ta luges naisele ette nimekaid külalisi poliitika-, majandus- ja kultuuriringkondadest, andis talle edasi tuttavate ja sõprade tervitused. Kui uksele koputati, ei pööranud mees ringi.
„Kahjuks ma ei saa sulle nüüd mõnda aega külla tulla,” sosistas ta. „Ma sõidan ära. Aga ma mõtlen sinu peale alati, kullake.”
Tuppa oli tulnud tubli hooldusõde Ranka, mees tundis seda lõhnast. Õde lõhnas alati kergelt lavendli ja rooside järele.
„Ah, härra professor. Te pole siin enam ammu käinud.” Mees arvas õe hääles kuulvat laitust, aga ta ei hakanud end õigustama.
„Tere Ranka,” vastas ta lihtsalt. „Kuidas mu naisel läheb?” Tavaliselt rääkis õde talle siis ohtrasõnaliselt Bettina argipäevast, väljasõidust rõdule või pisikesest edust füsioteraapias. Täna ei öelnud ta aga midagi sellesarnast.
„Hästi,” vastas Ranka lihtsalt. „Hästi nagu alati.”
See oli halb. Dirk Eisenhut ei tahtnud kuulda, et midagi pole muutunud. Paigalseis oli tagasiminek. Esmalt oli varane rehabilitatsioon hästi mõjunud ning Bettina seisukord oli tänu stimulatsiooniteraapiale, harjutustele ja logopeedi tööle aeglaselt, aga järjekindlalt paranenud. Naine oli õppinud taas iseseisvalt neelama, nii et ära sai võtta kõrivoolikud ja hiljem ka maosondi. Apallilisest sündroomist paranemise võimalus oli viiskümmend protsenti. Teadlasena oli mees kursis, et garantiid ei ole ja et viiekümneprotsendiline võimalus oli üsna pisike. Kui aasta jooksul füüsiliste ja psüühiliste võimete olulist paranemist ei toimunud ja patsient teadvusele ei tulnud, viidi ravi üle F-faasi. Selle rehabilitatsioonifaasi täpne meditsiiniline väljend oli „kestev aktiveeriv ravihooldus”. Ja see tähendas paranemislootuse lõplikku purunemist.
Ta suudles naist hüvastijätuks, ütles Rankale, et peab töö asjus paariks päevaks ära sõitma, ja lahkus toast.
Tollest hirmsast uusaastaööst saadik oli ta sisenenud Potsdami villasse või õieti sellesse, mis leekidest alles oli jäänud, ainult kaks korda: koos politsei põlengute spetsialistiga ja selleks, et tuua suurelt jaolt säilinud töötoast ära oma paberid. Pärast seda polnud ta sinna enam kunagi läinud. Ta elas nüüd Mittes, korteris, mida Bettina oli nii väga armastanud, see asus Rosenthalerstraße hooldekodule üsna ligidal. Teda ei häirinud, et pidi nüüd igal hommikul läbi terve linna tööle sõitma, see oli tema patukahetsus. Ta noogutas valvurile ning astus tänavale. Meest võtsid vastu lärm ja sagimine, ta seisatas ja hingas sügavalt sisse-välja. Tema ümber tungles vadistades ja naerdes Hackesche Höfe poole suunduvate turistide salk, tema ees tänavaserval peatus taksojuht ja vaatas talle küsivalt otsa, aga ta andis pearaputusega märku, et ei vaja tolle teeneid. Pärast Bettina külastamist tahtis ta alati jalutada, pealegi oli koduni kiviga visata. Ta hakkas liikuma, ületas tänava ja pööras juba paarisaja meetri pärast Neue Schönhauser Straßele, kus asus ta korter.
Võib-olla oleks Dirk seda kõike paremini talunud, kui ta ei oleks saanud tragöödiat ise ära hoida. Kui ta pärast instituudi pidu hilisel pärastlõunal koju oli jõudnud, oli maja lausleekides. Jäise külma ja kustutusvee probleemide tõttu oli võtnud lõputult aega enne, kui tuletõrje oli suutnud leekidesse tungida. Bettina oli imekombel ellu jäänud. Kiirabiarstil oli õnnestunud ta elustada, kuid ta aju oli olnud tiheda suitsu tõttu väga kaua ilma hapnikuta. Liiga kaua.
Šokist polnud Dirk tänaseni üle saanud ja talle oli selge, et õnnetus oli