Linn müügiks. Leslie Kelly
majad.”
„Oh jummel,” ütles Roderick, hääl niisama kuiv nagu nood saepurumaitselised inglise küpsised, mida ta jumaldas.
Mortimeri innukus ei olnud karvavõrdki vähenenud, kui ta kuulutuse lugemise lõpetas. „Seal on kino, fotoateljee, kool, juukselõikla, suur möbleeritud maja, bensiinijaam, kaks restorani – üks koos töötava jääkuubikumasinaga – ja tehas, milles varemalt asus Stuttgardti Käokellakompanii.”
Roderick tõmbas ninaga. „Kui sobilik.”
„Kõik valitsushooned on praegu kasutusel, teised aga lõpetasid töö, kui pank need laenu katteks ära võttis. Pank ise on samuti kauba sees.”
Noh, siis oli ju kõik otsustatud. Mortimeri pere oli sadakond aastat panganduses tegutsenud. Just niimoodi oligi Pottsi perekond oma varanduse kokku ajanud. Nõnda oli Mortimer saanud kopsaka päranduse, mille ta oli hoolsa investeerimise ja mõningate rahvusvaheliste intriigide tulemusena kasvatanud miljoniteks.
Saatus. Ta oli šeik. Tal oli raha. Ta armastas kõiksugu jamasid. Ja Trouble meeldib talle kohe kindlasti.
„Mis poisisse puutub…”
Mortimer pani ajalehe käest. „Kas asi on tõsine?”
„Võib olla. Ilmselt tuleb tal üht-teist pisut ümber hinnata.”
Mortimer Potts oli oma tütrepoegade nimel kõigeks valmis. Ja äkitselt tundus talle, et omaenese pisike Pennsylvania linn oleks talle ka selles osas kasulik. „Sa muidugi tead, et kui ma selle asja ette võtan, tõttavad mu tütrepojad kahtlemata mind sellest prohmakast välja aitama.”
Roderick noogutas vaevumärgatavalt.
„Morgan valmistub Timesi ajakirja ülesandel kuhugi lendama. Ja Michaelil on käsil midagi üsna salapärast, mida ta nimetab „ülisalajaseks” tööks.”
Niisiis jäi üle ainult Max. See võrukael. Kes tuleks kahtlemata Trouble’isse oma vanaisa päästma.
Selle asemel, lootis Mortimer, päästaks Max hoopis iseennast.
ESIMENE PEATÜKK
Juhtides kahe mootoriga Cessna Citation CJ2+ välja California Long Beachi lennuväljalt, oli Max Taylor valmis paljudeks asjadeks. Halvaks ilmaks, viletsaks nähtavuseks, turbulentsiks. Tal oli kogemusi tormituulega, mida tekitas madalal lendav reisilennuk. Häiretega näidikute osas. Pagan, isegi mõni kajakas oli talle tuuleklaasile plartsatanud või mootorisse sattunud.
Kuid ei midagi seesugust. Mitte stseeni otse viletsast pornofilmist. Ka kõige meeletumates unenägudes ega hullemates luupainajates ei oleks tema seitsmekümneaastane reisija kokpitti tormanud. Ihualasti. Täiesti jahmatavalt alasti. „Mida…”
„Härra Taylor, võtke mind vastu miilikõrguse klubisse!” hüüdis hallipäine naine, käed laiali, rõhutamaks, oeh, rinnajoone pikkust.
Maxi esimene mõte oli tuisata viis tuhat jalga allapoole, et nad ei oleks enam miilikõrgusel. Teine mõte oli, et isegi kõik need miljonid ei olnud suutnud proua Rudolph Coltrane’i keha kaelast allapoole nooremaks teha, nagu see oli õnnestunud tema Botoxit täistuubitud näoga. Kolmandaks taipas ta, et teda rünnatakse tema enese lennukis. Ja seda teeb naine, kes vanuse poolest sobinuks talle vanaemaks.
„Proua Coltrane, mida te enda arvates õigupoolest teete?” küsis ta, suutes kuidagimoodi hoida häält kindlana, käsi juhtimisseadmel ja pilku ettepoole suunatuna. Mitte et sellest kuigivõrd kasu oleks olnud – ta oli juba kõike näha jõudnud.
Endiselt jahmunud, arvestas Max juba ette õudusunenägudega. Luupainajatega hiiglaslikest rippuvajunud rinnaimplantaatidest ja kortsudest, mida kraanagi poleks suutnud sirgeks vedada, rääkimata siis LA parimast ilukirurgist.
„Ma kavatsesin oodata, kuni kõrgemale jõuame, kuid ei suutnud vastu panna,” ütles naine. „Ma olen niigi kaua oodanud. Ma tean, et olete harjunud veidi nooremate naistega…”
Aastakümneid noorematega.
„…kuid me oleme praegu omavahel ja mina tahan ja teiesugune mees ei suuda ilmselt kuigi kaua oma lihalikele himudele vastu seista.”
Praegu tundis Max vaid himu lennukist välja hüpata.
„Ma olen selle tiiru eest päris kenakese summa maksnud ja ootan õigusega, et te mind lennu ajal lõbustaksite.”
„Selleks on DVD-mängija,” sosistas Max ja raputas hämmeldunult pead.
See ei saanud tõsi olla. Mitte kogu selle veidra jama juures, mida ta viimasel ajal kogema pidi. Lakkamatu naistevool oli teda juba nädalaid hullutanud ning ta äärepealt pakku minema sundinud. Näis, nagu olnuks ta viimane moeröögatus Lõuna-Californias „lõunatavate” daamide hulgas.
Max oli alati nautinud suhteid kenakese hulga naisterahvastega. Ilmselt oli neid lausa mitme mehe jagu. Tal polnud kavaski oma naistelembuse pärast vabandust paluda.
Vältides hoolikalt kohustustevõrku sattumist – mitte pärast toda kohutavat kogemust abieluga ja neid tohutuid prohmakaid, millega ta pärast lahutust oli hakkama saanud –, käis ta läbi vaid naistega, kes otsisid seda, mida ta isegi. Intelligentne vestlus, mõned mõnusad õhtusöögid ja aeg-ajalt mardusekriisetega seksi. Ei mingeid kohustusi.
Mis tähendas, et viimaste nädalate kummaline ettepanekute üliküllus oleks pidanud talle meeltmööda olema.
Kuid ei olnud.
Sellepärast, et Max oli viimastel aastatel oma suguelu osas hoolikamaks ja tagasihoidlikumaks muutunud. Pealegi oli tema alati olnud kütt, mitte jahiloom. Talle meeldisid flirt ja võrgutamine. Pilguvahetus ja mitte täiesti süütud põgusad puudutused vastu naiselikult pehmet käsivart. Sammhaaval isegi kõige külmema ja kättesaamatuma lumekuninganna poolehoiu pälvimine pakkus talle suurt rahuldust, ükskõik kas seks kuulus asja juurde või mitte.
Viimasel ajal oli ta aga olnud nagu lombakas sebra, keda jälitab kari näljaseid emalõvisid.
Naised kippusid teda käperdama pangasabades ning lasksid talle restoranides kirjakesi ja jooke saata. Eelmisel nädalal leidis ta oma Porsche kapotilt istumast brüneti, kelle sõrmes helkles umbkaudu kümnekaraadiste teemantidega sõrmus. Max oli niivõrd mures võimalike mõlkide pärast, et ei pannud esialgu tähelegi, et naine ei kandnud lühikese kleidi all aluspükse. Kui see talle kohale jõudis, tundis ta ainsa reaktsioonina ärritust, kuna pidi nüüd autot veel ka pesta laskma.
„Ilmselt on asi lõhnavees,” pomises ta, kaaludes, kas võis olla sattunud salajaste teaduslike katsete uurimisobjektiks. Võib-olla lisas Calvin Klein oma lõhnavette mõnd loomanõret. Midagi, mis pani Maxi levitama vastupandamatuid feromoone, muutes naised sel moel seksinäljas emarebasteks.
„Härra Taylor…”
Või seksinäljas lehmadeks.
„Minge tagasi oma kohale,” ütles ta läbi hammaste. Ta ei vaadanud selja taha ning keskendus hoopis siresinisele taevale, mis tuuleklaasi taga imekauni panoraamina laius. Mitte ilmsete vananemismärkidega naisele, kes ukseavas eevalikult ahvatlevas poosis laiutas. „Pange riidesse ja istuge, või ma naasen lennuväljale.”
„Te ei taha ometi öelda, et keeldute.” See ärahellitatud, rikas seltskonnadaam polnud äraütlemisega harjunud. Ja algusjärgus tšarterlennufirma omanikuna ei olnud Max veel harjunud „ei” ütlema, vähemasti mitte äriasjus, eriti kui ettevõte oli alles eelmisel aastal neljalt lennukilt kuuele üle läinud.
Max oli viimased kolm aastat hullupööra tööd rabanud, sest tahtis iga hinna eest välja pääseda mädasoost, milleks tema elu pärast õhujõududest lahkumist muutunud oli. Pärast aastapikkust joomatuuri lahutuse ajal oli ta end viimaks kokku võtnud ja rajanud selle väikese, kohalike lendude firma. Millestki sellisest oli ta unistanud juba teismelisepõlves, kui õppis lendama üle Aafrika kõrbe, juhendajaks üks vanaisa semudest.
Sestpeale olid tema lennuliinid üks kõige kiiremini kasvavaid eralennuettevõtteid Orange Countys. Eriti tänu proua Rudolph Coltrane’i taolistele klientidele, kes ladusid välja hea hulga dollareid,