Nukumeister. Amanda Stevens
maja kulul. Vanade aegade nimel.”
„Ei, aitäh, aga ma võtan tassi seda kohvi, mille lõhna ma tunnen.”
„Ise tead.” Jubal täitis tassi ja ulatas selle Dave’ile. „Kui sa ei joo, mis sind siis siia toob?”
„Saan siin kellegagi kokku.” Dave tõstis tassi ja võttis lonksu tugevast sigurimaitselisest joogist. Kohv oli kuum. See kõrvetas ta keelt ja ta vandus, kui eesuks lahti läks. Ja sisse astus Angelette Lapierre.
Naine seisis uksel ja uuris kohta, nagu alati. See oli Dave’i esimene mälestus temast, see, kuidas ta nõjatus kapteni kabineti uksel, pilk tuba kammimas, samal ajal kui grupp kaardi kohale kummardunud uurijaid olid hinge kinni hoides pilgu tõstnud.
Dave oli siis abielus olnud ja oma naisesse armunud, aga ta märkas paratamatult Angelette’i. Ta oli tumedapäine, tumedasilmne ning mõjus nagu innaajas emane koer, tõmmates mehi ligi ja sundides õnnetul kombel samas ruumis olevaid naisi end hoobilt vihkama.
Dave oli püüdnud teda eirata, aga hiljem oli ta rahvast täis jaoskonnatoas pilgu tõstnud, näinud naist end vaatamas ning Angelette’i aeglane naeratus oli tema seljal külmavärinaid tekitanud. Tol päeval välgatas tema kirglikus pilgus midagi hoiatuse moodi ja Dave soovis hiljem, et oleks seda kuulda võtnud.
Kuid selle asemel oli Dave endale öelnud, et vaatamises pole midagi halba. See, mida Claire ei tea, ei saa talle ka haiget teha.
Claire.
Dave võpatas selle mälestuse peale. Ta ei tahtnud hetkel temale mõelda. Ta ei tahtnud mitte kunagi talle mõelda. Claire oli osa tema minevikust. Üks tontidest, mis teda vihmastel suveöödel kummitasid.
Kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Ta sulges korraks silmad, kui tema vaimusilma kerkis pilt tema endisest abikaasast. Ta polnud nii vormikas ja kaunis kui Angelette, aga tema võlud olid palju ohtlikumad, sest Claire oli selline naine, keda sa ei suuda endast kunagi välja ajada. Ükskõik kui palju sa ka ei joo.
Angelette oleks nagu tema mõtteid lugenud ja tema ilme karmistus. Tema pilk näis otse mehest läbi puurivat, siis pilgutas ta silmi ja nooled olid kadunud. Tuttav naeratus välkus ja pimestas, isegi kui ta lõua trotslikult üles tõstis.
Sama vana Angelette.
Ta kandis sinist kleiti, mis tundus nii kaugelt peaaegu läbipaistev olevat. Jubal nõjatas küünarnukiga baariletile ja vandus vaikselt. Nad vaatasid koos Dave’iga, kuidas naine kõndis graatsiliselt Dave’i kõrvale baaripuki juurde, milleni jõudis enne võrgutav lõhnapilv.
Ta asetas ikka veel naeratades oma käekoti letile, ristas jalad ja lasi sel sinisel kleidil mööda oma saledaid reisi üles libiseda.
„Ma ei taha siin mingit jama,” hoiatas Jubal.
Angelette viskas tumedad juuksed taha ja naeris. „Mina ei taha ka mingit jama.”
„Kui hakkate siin õllepudeleid loopima nagu eelmine kord, kutsun mõlemale seadusesilma kohale.”
„Mina olengi seadusesilm, mäletad?” Naine naeris taas, aga tema lõbusus ei jõudnud talle ka pilku. „Rahune, eks. Me tegime Dave’iga juba ammu musi ja leppisime ära. Eks ole, Dave?”
„Kui nii ütled.” Tema tahtis küll minevikku sinnapaika jätta, aga kui Angelette kummardus, et oma huultega tema omi riivamisi puudutada, tõmbus ta tahes-tahtmata pingesse.
Naise pilk peatus armil Dave’i silma kohal. „Ossa. Kas mina tegin seda?”
„Parem kui tätoveering.”
„Rääkides tätoveeringutest… Ma lasin endale uue teha. Tuleta meelde, et ma seda sulle kunagi näitaksin.”
Dave eiras seda. Ta polnud ehk kõige taibukam, nagu Marsilius tihti märkis, aga Angelette’iga oli ta oma õppetunni kätte saanud.
Kuna naine ei saanud soovitud vastust, pöördus ta Jubali poole. „Topeltviski.”
Angelette’is oli midagi, mida Dave polnud varem märganud. Ta oli alati terav olnud. Sama hästi andnud kui saanud. Ambitsioonikas naisuurija pidi teadma, kuidas meeste maailmas tegutseda. Aga see polnud see. Politseis töötatud aastad polnud tema näole seda kalki ilmet toonud. Seda oli teinud reetmine. Liiga kaua pistise võtmine oli röövinud tema tundelisuse ja jätnud selle asemele midagi kalki, ebameeldivat ja kergelt dekadentset.
Dave hellitas oma tassi, olles tänulik, kui märkas, et tema käed ei värisenud enam. Ta polnud aastaid end nii kindlalt tundnud. „Kuidas siis vihatalitsemise tunnid läksid?” Ta teadis, et see küsimus vihastab naist arvatavasti. Angelette’ile ei meeldinud, kui teda sellega torgiti – ei Dave ega kohtunik, kes oli käskinud tal neid tunde võtta –, aga Dave ei suutnud tema õrritamisele vastu panna.
Naine üllatas teda. Selle asemel et sööt alla neelata, lehvitas ta ükskõikselt ühe käega ja tõstis teisega joogiklaasi. „Oh, ma lõpetasin sellega mitu kuud tagasi. Sa vaatad praegu uut ja paremat Angelette’i. Mis sa arvad?”
„Pole paha.”
Üks kulm kerkis ja naise pilk tundus talle väljakutset esitavat. Pole paha? Oli aeg, kui sa ei suutnud minust käsi eemal hoida, kuradi tõbras. „Sa pole ka eriti halvasti vananenud. Pisut juurde oled võtnud, aga see sobib sulle. Mulle pole kunagi eriti kõrendid meeldinud. Tüdrukul peab olema midagi, millest kinni ka hoida, eks, Jubal?” Ta pilgutas baarmenile silma.
Vanem mees vaatas talle varjamatu umbusuga otsa. „Tahad veel üht jooki?”
„Oui, bien sûr 1 .” Ta ootas, et mees talle viskit valaks ja tõstis siis klaasi üles. „Lähme laua äärde.” Ta libistas end pukilt alla ning pöörates riivasid tema täidlased rinnad sekundi murdosa jooksul Dave’i käsivart, enne kui ta eemaldus.
Dave tõusis, võttis oma kohvi ja järgnes naisele tagumise laua juurde. Selleks ajaks kui ta istus, oli Angelette juba teise klaasitäie ära joonud.
„Äkki peaksid vaiksemalt võtma.”
„Mis see nüüd on? Sõbralik nõuanne ühelt joodikult teisele?” Angelette’i nägu oli õhetav ja hääl kostis kurnatult ning ta ristas käed laual.
Midagi oli viltu. Dave tunnetas seda. Naise pilk ei kohtunud tema omaga. Selle asemel jälgis Angelette mehe tassist kerkivat auru, mis nende vahel üles tõusis.
„Mis asjus sa minuga kohtuda tahtsid?”
Angelette’i pilk põikas ukse poole ning Dave märkas, et ta oli valinud laua, kus nad mõlemad said sissepääsul silma peal hoida. Tema oli seda naisele õpetanud. Need asjad, mida naine oli talle õpetanud, ei olnud neil päevil eriti kasulikud.
„Ma käin ühe inimesega. Tahtsin, et sa sellest minu käest kuuleksid.” Ta libistas küünega mööda tühja klaasi serva ning Dave sai aru, et ta tahab veel ühte klaasitäit. Ta teadis seda tunnet, seda nälga. See oli nagu hädas vana sõber, kellest kunagi lahti ei saa.
Dave ootas hetke, mõeldes, et tunneb uudise peale ehk kerget kahetsust, aga ei. Isegi mitte kergendustunnet. Ta lihtsalt ei hoolinud enam. „Kas asi on tõsine?”
„Kes teab?” Angelette raputas pakist sigareti välja ja süütas selle. Suits segunes mehe kohviauruga, pehmendades Angelette’i näojooni ja jättes sellest peaaegu haavatava mulje, aga Dave oli liiga tark, et seda miraaži uskuda. „Me võtame praegu asja aeglaselt. Midagi, mida meie sinuga oleksime vist pidanud tegema.” Naine nõjatas küünarnuki lauale ja lasi Camelil oma sõrmede vahel hõõguda. „Sinu puhul polnud miski aeglane, Dave.”
„Enamik mehi ei peaks seda komplimendiks.”
„Aga sina pole ka enamik mehi, eks ole?” Naine kinkis talle sünge naeratuse. „Meile mõlemale meeldis see kiirelt, eks? Ja tihti.”
Angelette’i tasandatud hääl tõi meelde kujutluspilte, mis oleks parem minevikku jätta. Kasimatud motellitoad. Tema auto kapott. Mahajäetud tee, jõehõng avatud akendest sisse kandumas.
„Meil oli mõnda aega