Sinine kui jää. Anne Stuart
seda ka ei juhtinud, hoidis ta rahulikumat tempot, soovides selgelt mitte tähelepanu äratada, kui tal on naine pagasiruumis. Summer püüdis kuulata, saamaks teada ükskõik mida, mis aitaks tal mõista, mida nad temalt tahavad, kuhu teda viivad, aga auto eesotsas lasus täielik vaikus. Ta ei teadnud isegi kindlalt, kas neid oli üks või rohkem. Kaks inimest olid ta pagasiruumi visanud, aga see ei tähendanud, et nad mõlemad sõidukisse olid roninud. Kui ta peab vaid ühe mehega tegelema ja ta on selleks ette valmistunud, siis äkki tal ikka on võimalus, kui mees otsustab peatuda ja…
Auto tõstis äkitselt kiirust, paisates ta pagasiruumi tagaossa, nii et ta lõi põlve vastu lukku ära. Ta karjatas, aga polsterdatud ruum summutas heli.
„Rahune maha,” ütles ta valjult, hääl pimeduses leebe ja õõvastav. Ta hingas sügavalt sisse ning siis veel kord. Ta ei saanud lasta end lihtsalt lõpmatuseni ringi loopida – ta pidi leidma pääsetee.
Kas pagasiruumis ei peaks olema tungraud ja rattavõti? Paksu vaiba all? Ta libistas sõrmed serva alla, luugi juurde, aga kui ta püüdis seda üles tõmmata, jäi keharaskus ette. Ta tõmbas end seina äärde nii kössi kui sai ning tal õnnestus luuk piisavalt lahti kangutada, et pista käsi auto sisemusse. Seal oligi varurehv ja ta tundis ka tungrauda. Seal pidi olema ka rattavõti.
Tal oleks väike tööriistadega nahkkott peaaegu märkamata jäänud. Selles oli kena raudvõti, millega saaks õige kasutamise puhul mõned kondid murda. Paljas mõte sellest ajas iiveldama, aga mitte nii hullusti kui olla röövimisohver keset ööd. Ta lasi luugil alla langeda, veeretas end selle peale ja toppis kolmekümnesentimeetrise raudvõtme oma pika, lohvaka varruka sisse. Ta võib sellega isegi kellelegi silma torgata, kui vaja.
Nad sõitsid nüüd kiiremini, veelgi kiiremini kui muuseumist viival teel, nii kiiresti, et Summer suutis hiigelsuures pagasiruumis vaevu tasakaalu hoida. Ta tundis autot külglibisemisse sattumas, kui juht liiga nobedalt kurvi võttis, ja kui ta auto otseks keeras, suurendas ta kiirust veelgi. Alles siis, kui Summer kuulis ühe teise mootori häält neile liiga lähedal, taipas ta, et neid aetakse taga.
See polnud politsei – sireenid ei huilanud, lihtsalt mootorimüra oli naise meelerahuks liiga lähedal.
Valjud plaksud olid eksimatud ja Summer veeretas end pagasiruumis näoli ning kattis pea kätega. Keegi tulistas ja ta kahtles siiralt, et see on mingi valgel ratsul rüütel, kes talle appi tõttab. Kedagi polnud läheduses nägemas, kuidas ta pagasiruumi topiti, ja kui keegi püüab teda päästa, siis ta ei tulistaks ju, asetades teda veelgi suuremasse ohtu.
Summer tundis jõnksatust, kui sõiduk nende taga tema vangla tagaossa sisse sõitis, seejärel juhtus kõik ühekorraga. Aeg näis tarduvat. Lasud, metalli krigin vastu metalli, rehvide vilin, kui juht püüdis kontrolli hoida ja auto hakkas ühe külje poole libisema.
„Persse, persse, persse, persse,” pomises Summer vaikselt palve või loitsuna, kui ta tundis kogu oma maailma pöörlemas. Auto veeres kaldast alla ja peatus siis viimaks millegi liikumatu vastas, paisates ta pagasiruumi etteossa, jättes ta hingetuks. Summer lamas seal hämmingust rabatuna, kui kõik tema ümber väga vaikseks jäi, välja arvatud mootorimüra. Auto kindlasti lahvatab leekidesse ja plahvatab, tema ikka veel sees, aga hetkel ei hoolinud ta sellest. Ta lamas lihtsalt vagusi, püüdes hingamist taastada, oodates plahvatust.
Selle asemel jäi mootor seisma ja äkiline vaikus oli vapustav. Hääli polnud kuulda, aga veelgi ärevamaks tegi see, et ta kuulis auto juures samme.
Summer püüdis istukile tõusta ja sirutada kätt rattavõtme järele, mis oli pagasiruumis ringi veerenud. Auto oli pooleldi külje peal ja tal oli tunne, nagu ta oleks viimased pool tundi mikseris olnud – ta oli valu ja sinikate pundar, aga veel mitte väljaspool ohtu. Kes iganes ka auto ümber ei luusinud, oli relvaga, ning tal polnud mingit põhjust arvata, et ta ei kasuta seda tema peal.
Summer kobas ringi, otsides ikka veel rattavõtit, ning leidis selle oma selja alt täpselt siis, kui pagasiruumi luuk avanes.
Ta ei näinud midagi. Keegi seisis seal, aga nad tundusid olevat mahajäetud teeserval ja nende taga peatunud auto tuled muutsid kõik täiesti pimedaks. Summer poleks arvanud, et L.A. lähedal on nii tühje teid üldse olemas, aga juhil oli kuidagi õnnestunud üks üles leida. Ta ei suutnud enda alt rattavõtit kätte saada, pigistas lihtsalt silmad tugevasti kinni ja ootas kuuli.
Selle asemel tundis ta käsi teda avarast pagasiruumist jaheda ööõhu kätte tõstmas ja värisevatele jalgadele asetamas, hoides temast kinni, kuni värin lõppes.
See oli mees galeriist, see pikk mees päikeseprillidega. Ta ei kandnud neid enam ning naise paanika kasvas, kui ta taipas, et mees on vähemalt osaliselt asiaat, nagu tema verivaenlane Shirosama. See ei saanud ju kokkusattumus olla?
Summer nägi isegi hämaruses, et mees on väga nägus, kõrgete täiuslike põsesarnade, kirjeldamatut värvi eksootiliste silmade, kitsa näo ja lopsaka suuga… Tema juuksed olid pikad ja siidised, mustad ning mees kõrgus tema kohal. Veel üks Shirosama palgamõrtsukas? Sest ta nägi välja nagu palgamõrvar – tähendab selline, nagu naine neid ette kujutas.
„On sinuga kõik korras?” Mees võis sama hästi küsida, kas ta tahab kohvi sisse suhkrut. Summer püüdis midagi öelda, aga sõnad vedasid teda alt ning ta lihtsalt vahtis teda vaikides. „Roni autosse,” sõnas mees.
Sellest piisas, et Summer esialgsest vapustusest üle saaks. Ta ei kavatsenud kellegi autosse ronida. „Ei.”
„See on sinu valik. Ma võin su siia jätta, aga ma ei garanteeri, kes sind esimesena üles leiab. Kui sa Shirosama peakorterisse ei ilmu, tuleb keegi otsima.”
„Kas tema püüdiski mind röövida?”
„Kui sul just teisi vaenlasi pole, milles ma kahtlen. Roni autosse.”
See polnud suurem asi valik ning Summer ronis kaldast üles ootava auto poole, longates kergelt. Ta peatus ja pöördus, et heita pilk autole, milles ta oli kinni olnud. See oli küljele kaldus ja keegi oli roolile vajunud. Keegi valges rüüs, punased plekid puhtal kangal.
„Kas me ei peaks vaatama, kas temaga on kõik korras?” küsis naine kõhklevalt.
„Kas sa hoolid?”
„Loomulikult hoolin. Ta tahtis ehk mulle haiget teha, aga ta on inimene ja…”
„Ta on surnud.”
„Ahsoo.”
Summeril oli väga külm. Oli soe L.A. õhtu, aga tal oli külm. „Roni autosse,” kordas mees taas, avades kaassõitjapoolse ukse nagu täiuslik sohver.
Summer ronis sisse. Istmed olid nahast, mugavad ning tal kulus tükk aega turvavöö kinnitamiseks. Tema käed värisesid ja näis, nagu ei saaks ta neid peatada. Ta peaks rohkem tähelepanu ümbrusele pöörama, ütles naine endale, et ta saaks politseile täieliku tunnistuse anda, aga ta ei suutnud end sellest hoolima panna. Ta ei teadnud, milline auto see oli, kuigi ta oli teises masinas tundnud ära ühe Shirosama hästi teada valge limusiini.
„Kas juht oli autos ainuke?” avastas naine end küsimas vaiksel häälel, kui mees lõpuks tema kõrvale istus ja mootori käivitas. Madal, seksikas mürin… see pidi olema mingi sportauto. Summer ei märganud sees mingeid tunnusmärke, mis ei tulnud ka kasuks. Temast saab hädine tunnistaja, kui politsei ta üle kuulab. Eeldades, et ta politseisse jõuab.
Mees pani tagasikäigu sisse, tagurdas ja sõitis siis öhe nii kiiresti, et kogu tee oli üks virvarr ja avariipaik kadus pimedusse. „Sa ei taha seda tegelikult teada,” sõnas mees.
Võib-olla oli tal õigus. Summer toetas pea vastu pehmet istet ning sulges silmad, tundes peapööritust. „Kuhu me läheme? Kas sa viid mu politseisse?”
„Miks ma seda küll tegema peaksin?”
Summer pööras hirmunud pilgu temale. „Et ma saaksin avalduse teha. Mingid mehed püüdsid mind röövida. Nad ei tohiks sellest niisama pääseda.”
„Tegelikult nad mitte ainult ei püüdnud, see õnnestus neil. Ja nad ei pääsenud niisama.”
Summer mõtles kohe roolile langenud