Teisel pool seina. Shari Lapena
raputab abitult pead. „Vast viisteist minutit, natuke siia või sinna?”
„Kas te nägite või kuulsite midagi?”
„Mida te silmas peate?” Mees paistab olevat mingisuguses šokis. Ta keel on pisut pehme. Rasbach vaeb, kui palju võis mees alkoholi tarbida.
Rasbach selgitab seda talle: „Ilmselt viis keegi teie beebi kaasa millalgi kella poole ühe ja üks kahekümne seitsme vahel. Teie olite oma naabrite tagaõues mõned minutid pärast poolt ühte.” Ta jälgib meest, oodates, et too viiks kaks asja kokku. „Minu meelest on ebatõenäoline, et keegi tassiks teie beebi keset ööd välja eesuksest.”
„Aga eesuks oli ju lahti,” lausub Anne.
„Ma ei näinud midagi,” ütleb Marco.
„Teie tänavapoolel jookseb majade taga väike teerada,” ütleb uurija Rasbach. Marco noogutab. „Kas te ei pannud tähele, et keegi oleks seda rada sel kellaajal kasutanud? Kas te ei kuulnud midagi? Auto mürinat?”
„Ma – ma ei usu küll,” ütleb Marco. „Kahju küll, aga ma ei näinud ega kuulnud midagi.” Ta katab näo kätega. „Ma ei pööranud sellele tähelepanu.”
Enne majja tulekut ja vanemate küsitlemist oli uurija Rasbach juba ümbruskonna läbi vaadanud. Ta peab ebatõenäoliseks – kuid mitte võimatuks –, et keegi võõras kannaks magava lapse majast välja sellisel tänaval nagu see siin ja riskiks sellega, et teda nähakse. Enamik maju on paarismajad ja asuvad üsna tänava ääres. Tänav on hästi valgustatud ning siin on päris tihe nii autode kui jalakäijate liiklus ka sellisel hilisel tunnil. Niisiis on kummaline – võib-olla tahetakse teda sihilikult valejälgedele juhtida –, et eesuks oli lahti. Kohtuekspertide meeskond tolmutab ust parajasti sõrmejälgede võtmise eesmärgil, kuid miskipärast ei usu Rasbach, et nad midagi leiavad.
Maja tagaukse puhul on rohkem lootust. Sellel tänavapoolel jookseb majade taga väike jalgrada ning enamikul majadel, kaasa arvatud Contide oma, avaneb garaaž otse teerajale. Tagaaiad on pikad ja kitsad, nende vahel hekid. Maja taga on küllaltki pime; erinevalt tänavapoolsest küljest ei ole seal laternaid. On pime öö, kuu ei paista. Kui too, kes oli selle lapse kaasa viinud, oli väljunud Contide maja tagauksest, siis oli ta pidanud kõndima ainult garaažini, kustkaudu ta oli pääsenud teerajale. Võimalus, et keegi näeks, kui ta viib röövitud lapse tagauksest välja garaažis ootavasse autosse, oli märksa väiksem, kui röövitud lapse väljaviimisel eesuksest.
Maja, aed ja garaaž olid põhjalikult läbi otsitud. Siiani polnud nad leidnud mingit jälje kadunud beebist. Contide garaaž oli tühi, garaažiuks teerajale pärani lahti. On võimalik, et kui ka keegi oli istunud naabermaja siseõues, polnud ta midagi märganud. Kuid see pole siiski kuigi tõenäoline. Mis piirab ajavahemiku, mil rööv võidi toime panna, umbes kella kolmveerand ühe ja üks kahekümne seitsmega.
„Kas te olete teadlik, et teie liikumisandur ei tööta?” küsib Rasbach.
„Mida?” küsib mees kohkunult.
„Teil on tagauksel liikumisandur, valgus, mis peaks süttima siis, kui keegi sellele läheneb. Kas te teate, et see ei tööta?”
„Ei,” sosistab naine.
Mees raputab ägedalt pead. „Ei, ma – see oli korras, kui ma last viimati kontrollisin. Mis sellega lahti on?”
„Pirn on välja keeratud.” Uurija Rasbach silmitseb vanemaid tähelepanelikult. Ta teeb pausi. „See paneb mind uskuma, et laps viidi välja tagaukse kaudu, garaaži ja sealt minema tõenäoliselt mingi sõidukiga teerada mööda.” Ta ootab, kuid mees ega naine ei ütle midagi. Ta märkab, et naine väriseb.
„Kus teie auto on?” küsib Rasbach end ette kallutades.
„Meie auto?” kordab Anne tema küsimust.
Kolmas
Rasbach ootab nende vastust.
Naine vastab esimesena. „Me auto on tänaval.”
„Kas te pargite auto tänavale, kuigi teil on maja taga garaaž?” küsib Rasbach.
„Kõik teevad nii,” vastab Anne. „Nii on lihtsam kui teerada mööda minna, eriti talvel. Enamikul inimestel on parkimisluba ja nad lihtsalt pargivad tänavale.”
„Või nii,” ütleb Rasbach.
„Miks te seda küsite?” küsib naine. „Mis tähtsust sel on?”
Rasbach selgitab. „Röövija jaoks tegi see tõenäoliselt asja hõlpsamaks. Kui garaaž oli tühi ja garaažiuks lahti, oli kellegi jaoks suhteliselt lihtne tagurdada oma auto garaaži ning panna laps autosse sel ajal, kui auto oli garaažis teiste pilkude eest varjatud. See oleks olnud ilmselgelt keerulisem – kindlasti suurema riskiga –, kui garaažis oleks juba olnud auto. Röövija oleks pidanud riskima, et teda nähakse teerajal beebiga.”
Rasbach märkab, et mees oli muutunud veel varjundi võrra kahvatumaks, kui see üldse võimalik oli. Ta kahvatus oli päris jahmatav.
„Me loodame, et saame garaažist mõned autokummi mustrite jäljendid,” lisab Rasbach.
„Teie jutust jääb mulje, nagu oleks see olnud ettekavatsetud,” lausub lapse ema.
„Kas teie arvate, et ei olnud?” küsib Rasbach temalt.
„Ma – ma ei tea. Ma usun, ma arvasin, et ta rööviti, kuna me jätsime ta üksi koju. Et see oli selline kuritegu, mis pandi toime, kuna olukord oli selleks soodne. Nagu siis, kui keegi oleks ta kaasa krahmanud pargis sel hetkel, kui ma vaatan mujale.”
Rasbach noogutab, just nagu oleks ta püüdnud seda naise vaatevinklist näha. „Ma saan aru, mida te tahate öelda,” ütleb ta. „Nagu näiteks siis, kui ema jätab lapse parki selleks ajaks, kui ta läheb ise jäätiseautost jäätist ostma. Laps haaratakse kaasa siis, kui ema on selja pööranud. Selliseid asju juhtub.” Ta teeb pausi. „Kuid te kindlasti märkate nende kahe olukorra erinevust.”
Naine vaatab talle tühja pilguga otsa. Rasbach peab meeles pidama, et naine on tõenäoliselt šokis. Kuid tema näeb sedalaadi asju pidevalt, see on tema amet. Ta on analüütiline, mitte põrmugi sentimentaalne. Teist võimalust tal polegi, kui ta tahab oma tööd tõhusalt teha. Ta leiab selle lapse, elusana või surnuna, ning leiab üles selle isiku, kes ta röövis.
Ta ütleb emale asjaliku tooniga: „Erinevus on selles, et see, kes teie lapse kaasa viis, teadis arvatavasti, et ta on üksi kodus.”
Lapse vanemad vaatavad teineteisele otsa.
„Kuid seda ei teadnud keegi,” sosistab ema.
„Muidugi,” lisab Rasbach, „on võimalik, et ta oleks kaasa viidud ka siis, kui teie oleksite oma magamistoas sügavalt maganud. Me ei tea seda.”
Vanemad oleksid nagu tahtnud uskuda, et lõppude lõpuks polnud see siiski nende viga, et laps ei olnud kadunud, kuna nad oma beebi üksi jätsid. Et see oleks võinud juhtuda ka siis, kui nad poleks teda üksi jätnud.
Rasbach küsib: „Kas te jätate alati garaažiukse samamoodi lahti?”
Mees vastab. „Mõnikord.”
„Kas te ei lukusta garaažiust ööseks? Et vargust ära hoida?”
„Me ei hoia garaažis midagi väärtuslikku,” ütleb mees. „Kui auto ei ole garaažis, siis me tavaliselt paneme ukse lukku, aga muud me seal suurt ei hoiagi. Kõik mu tööriistad on keldris. See on väga meeldiv ümbruskond, kuid inimesed murravad niikuinii kogu aeg garaažidesse sisse, nii et mis kasu oleks ukse lukustamisest?”
Rasbach noogutab. Siis küsib ta: „Mis marki auto teil on?”
„Audi,” ütles Marco. „Miks te küsite?”
„Ma tahaksin sellele pilgu peale visata. Kas ma saaksin võtmed?” küsib Rasbach.
Marco ja Anne vaatavad segaduses teineteisele otsa. Siis tõuseb Marco püsti ning läheb ja krahmab eesukse kõrvalt laualt kausist võtmekimbu.