Tihenevad varjud. V. E. Schwab

      Võlur ja võluvägi peavad olema tasakaalus. Võluvägi iseenesest on kaos. Võlur peab olema rahulik. Mõrane olemus on väe mahutamiseks vilets anum, mille igast praost nõrgub väge tähelepandamatult ja mõõdutundeta.

      ÜKS

      VARAS MEREL

      I

      Delilah Bardil kohe oli oskus pahandusi leida.

      Ta oli alati olnud seda meelt, et on parem, kui pahandused leiavad tema, kuid loksudes kahekohalises aerudeta lootsikus keset ookeani, ilma et kusagil oleks silma hakanud maad ning ilma igasuguste varudeta, kui ta randmeid kammitsev köis välja arvata, hakkas ta tasapisi ümber mõtlema.

      Pea kohal laotus kuuta öö ning meri ja taevas peegeldasid igast küljest tähist pimedust; ainult vee tasane lainetus õõtsuva paadi all näitas ära, kus asub üleval, kus all. Harilikult tekitas see lõputu peegeldus Lilas tunde, nagu istuks ta maailmaruumi keskpunktis.

      Täna siin triivides tundis ta tahtmist karjuda.

      Selle asemel kissitas ta silmi kauguses paistva tuledesära poole, mille punakas kuma aitas veesõiduki laternaid tähevalgusest eristada. Ning ta vaatas, kuidas laev – tema laev – aeglaselt, aga otsusekindlalt eemale liikus.

      Kabuhirm kerkis talle kurku, kuid ta hoidis end tagasi.

      Ma olen Delilah Bard, mõtles ta, kui köied talle naha sisse soonisid. Ma olen varas, piraat ja rändur. Ma olen tõstnud oma jala kolme eri maailma ja ellu jäänud. Olen valanud valitsejate verd ja hoidnud käes võluväge. Terve laevatäis mehi ei suuda teha seda, mida suudan mina. Mul pole teid kedagi tarvis.

      Ma olen paganama ainulaadne.

      End parasjagu võimsamana tundes pööras ta laevale selja ja vahtis ees laiuvat ööd.

      Võiks ka hullemini minna, arutles ta hetk enne seda, kui tundis, kuidas külm vesi ta saapaid nilpsas, ning nägi alla vaadates, et paadis on auk. Mitte kuskilt otsast suur auk, aga seegi suurus ei mõjunud eriti lohutavalt; ka väike auk võis paadi uputada, isegi kui see ei juhtu sama kiiresti.

      Lila oigas ja vaatas karedat köit, mis oli kõvasti ta käte ümber veetud, ja oli kahekordselt tänulik, et tõprad olid ta jalad vabaks jätnud, kuigi ta oli lõksus selle jälgi kleidi sees. Roheline maani asjandus, millel oli liiga palju õhulist riiet ja nii kitsas keskkoht, et ta sai vaevu hingata – miks, jumala pärast, peavad naised ise endale midagi sellist tegema?

      Vesi kerkis lootsikus kõrgemale ja Lila sundis end keskenduma. Ta hingas sisse nii sügavalt, kui riietus lubas, ning silmitses oma kasinaid ja kiiresti märjaks saavaid tagavarasid: üksainus vaat õlut (lahkumiskingitus), kolm nuga (kõik peidetud), pool tosinat märgutuld (pärandus neilt, kes ta triivima saatsid), eelmainitud kleit (käigu ta põrgusse) ning selle kleidi seelikuosa ja taskute sisu (hädavajalik, kui Lila lootis edu saavutada).

      Lila võttis ühe märgutuledest – ilutulestikuraketti meenutava seadeldise, millega vastu mingit pinda lüües vallandus värviline tulejutt. Mitte lahvatus, aga küllalt püsiv ja tugev kiir, mis lõikas pimedusest läbi nagu noaga. Iga märgutuli pidi kestma veerand tundi ning eri värvidel olid avamerel oma tähendused: kollane uppuva laeva jaoks, roheline pardal leviva haiguse puhuks, valge igasugu hädaolukordade ja punane piraatide tarvis.

      Lilal oli üks igast sordist ja ta sõrmed tantsisklesid üle märgutulede otste, kui ta oma valikuid kaalus. Ta silmitses kerkivat vett ja otsustas kollase tule kasuks, võttis sellest mõlema käega kinni ja virutas vastu väikese paadi külge.

      Sähvatas valgus, ootamatu ja pimestav. See lõhestas maailma kaheks, äge kuldvalge leek ja selle ümber tihe must tühjus. Lila kulutas pool minutit, et vanduda ja leegi heleduse pärast silmi pilgutades pisaraid tagasi hoida, kui tule ülespoole ja oma näost eemale kallutas. Ja siis hakkas ta lugema. Täpselt sel hetkel, kui ta silmad lõpuks kohanesid, hakkas leek kuhtuma, võbeles ja kustus. Lila laskis pilgul mõnd laeva otsides üle silmapiiri käia, aga ei näinud ühtki ning vesi kerkis paadis aeglaselt, aga kindlalt ta saapasääreni. Ta võttis teise märgutule – hädaolukorda tähistava valge – ja lõi sellega vastu puitu, varjates ise silmi. Ta luges mööda tiksuvaid minuteid ja otsis paadi ümber laiuvast ööst elumärke.

      „Tulge juba,” sosistas ta. „Tulge juba, tulge juba, tulge juba…” Need sõnad kadusid visinasse, kui leek kustus ja Lila jälle pimedusse jättis.

      Lila kiristas hambaid.

      Väikeses paadis oleva veetaseme järgi otsustades oli talle jäänud veel ainult veerand tundi – ühe märgutule jagu aega –, enne kui ta tõesti ja päriselt uppumisohtu satub.

      Siis siugles miski piki lootsiku puidust külge. Miski, millel olid hambad.

      Kui on olemas mõni jumal, mõtles Lila, mõni kõrgem olend, taevane vägi või üldse keegi seal ülevalpool – või all –, kes tahaks, et ma veel ühe päeva elaksin, olgu siis haletsusest või meelelahutuse mõttes, siis nüüd oleks küll õige aeg minu kaitseks välja astuda.

      Ja selle mõttega võttis ta kätte punase märgutule – tolle, mis oli mõeldud piraatide puhuks – ja virutas, võõbates ümbritseva öö tontlikult erkpunaseks. See tuletas talle hetkeks meelde Isle’i jõge Londonis. Mitte tema enda Londonis – kui see kõle paik oli üldse kunagi tema oma olnud – ega selles kohutavalt kahvatus Londonis, mis oli süüdi Athose, Astridi ja Hollandi olemasolus, vaid tema Londonis. Kelli Londonis.

      Kelli kujutis lahvatas Lila vaimusilmas nagu märgutuli, punakaspruunid juuksed ja too alaline korts ta silmade vahel, millest üks oli sinine, teine must. Antari. Võlurpoiss. Prints.

      Lila vahtis otse punase leegi sisse, kuni kujutis olematuks põles. Tal oli praegu pakilisemaidki muresid. Vesi muudkui kerkis. Leek hakkas kustuma. Paadikülgede vastas siuglesid varjud.

      Just siis, kui piraaditule leek hakkas hääbuma, silmas ta seda.

      Algul polnud seal midagi – kõigest uduviirg merepinnal –, aga peagi võttis udu kummitusliku laeva kuju. Läikivmust kere ja säravmustad purjed peegeldasid ööd igasse külge, pardalaternad olid küllalt väikesed ja värvitud, et neid võinuks tähevalguseks pidada. Alles niipalju lähedale jõudnuna, et kustuva punase leegi valgus üle peegeldavate pindade libises, ilmus laev nähtavale. Ja selle aja peale oli see Lilal juba peaaegu kukil.

      Märgutule hääbuvas kumas seletas Lila silm laeva nime, mis oli küütlevas kirjas laevakerele maalitud. Is Ranes Gast.

      Vaskvaras.

      Lila silmad läksid hämmastusest ja kergendusest suureks. Ta naeratas endamisi napilt ja peitis siis selle ilme veidi sobivama taha – niisuguse taha, mis jäi tänuliku ja anuva vahele ning milles leidus ka kübeke ettevaatlikku lootust.

      Tuli võbeles ja kustus, aga laev oli nüüd Lila kõrval, küllalt lähedal, et näha üle reelingu kummarduvate meeste nägusid. „Tosa!” hõikas tüdruk arneesia keeles ja tõusis püsti, vaadates hoolega, et tillukest uppuvat paati ei kõigutaks.

      Appi! Haavatavuse teesklemine polnud tal kunagi loomulikult välja tulnud, aga ta andis oma parima, et seda matkida, kui mehed teda silmitsesid, sellal kui ta kinni seotud randmete ja läbi ligunenud rohelise kleidiga oma väikeses vett täis paadis kössitas. Lila tundis end naeruväärsena.

      „Kers la?” küsis üks, pigem teistelt kui temalt. Mis meil siin on?

      „Kingitus?” pakkus teine.

      „Seda tuleks ju jagada,” pomises kolmas.

      Mõned mehed ütlesid veelgi ebameeldivamaid asju ning Lila tõmbus pingule ja oli tänulik, et meeste aktsendid olid liialt muda ja ookeanipritsmeid täis, et kõigist sõnadest aru saada, kuigi tähenduse tabas ta ära.

      „Mida sa seal teed?” küsis üks neist, nahk nii tume, et sulandus servadest ööga ühte.

      Lila arneesia keele oskus polnud veel kaugeltki kiita, aga neli merel veedetud kuud, ümberringi inimesed, kes ei rääkinud