Tihenevad varjud. V. E. Schwab
mõne pomisetud sõna. Londonlased. Rikkad. Ja lunaraha.
Kapteni huulil levis aeglaselt naeratus. „Anesh,” nõustus ta noogutades. Ja siis kokku kogunenud meeskonnale: „Purjed rehvida! Kurss vest-ten-süüd! Meil tuleb kuldkalake kinni püüda!”
Mehed jõmisesid heakskiitvalt.
„Mu daam,” ütles Kasnov Lilat trepi poole juhatades. „Teil on selja taga raske öö. Lubage, et saadan teid oma kajutisse, kus te end kahtlemata mugavamalt tunnete.”
Lila kuulis selja tagant vaadi avamist ja õlle kallamist ning naeratas, kui kapten ta alltekile talutas.
Kasnov ei jäänud pikemalt tema seltsi, jumal tänatud.
Ta viis Lila oma ruumidesse, köis ikka veel randmete ümber, ja kadus siis taas, keerates ukse enda järel lukku. Lila oli oma kergenduseks näinud alltekil ainult kolme meest. See tähendas, et Vaskvarga pardal oli neid kokku viisteist.
Lila istus kapteni voodi servale ja luges kümneni, kahekümneni, siis kolmekümneni, sellal kui ülevalt kostis samme ning laev põrutas tema enda põgenevale alusele järele. Nad polnud isegi vaevunud teda läbi otsima, et näha, ega tal relvi pole, mis tundus Lilale liigse enesekindlusena, kui ta ühe noa saapa seest välja tõmbas, kiire harjunud liigutusega peos ringi pööras ja köie läbi lõikas. Köis langes põrandale ning Lila hõõrus randmeid ja ümises endamisi laulukest. Lorilaulu Sarowsist, viirastusest, kes pidavat öösiti isepäiseid laevu kummitama.
Millest saad aru, et Sarows on tulekul?
(Tulekul, tulekul, tulekul pardale?)
Lila võttis kahe käega kleidipihast kinni ja rebis; seelikuosa kärises lahti ja nähtavale tulid liibuvad mustad püksid – kummagi põlve alla kinnitatud noatupp koos noaga –, mille veelgi kitsenevad sääred kadusid saabaste sisse. Ta võttis noa ja libistas sellega selja taga mööda korsetti üles, kaksates paelad katki, et saaks hingata.
Kui tuul jääb soiku, ent siiski laulab su kõrvus.
(Su kõrvus, su peas, su veres, su luudes.)
Ta viskas rohelise seeliku voodile ja lõikas selle allservast kuni narmendava vöökohani lahti. Õhulise riide sees oli pool tosinat peenikest pulka, mida võinuks pidada toestusluudeks ja olid nagu märgutuled, kuid polnud kumbagi. Lila pistis noa saapasse tagasi ja vabastas pulgad.
Kui hoovus jääb seisma, ent triivib edasi laev.
(Triivib edasi, eemale, üksinda ära.)
Pea kohalt kuulis Lila mürtsatust, nagu oleks mingi raske ese kukkunud. Ja siis veel üks ja veel üks, kui õlu mõjuma hakkas. Lila võttis musta riidetüki, hõõrus selle üht külge söega ja sidus endale nina ja suu ette.
Kui kuu ja tähed end pimeduse eest varjavad.
(Sest pimedus harva on, harva on tühi.)
(Sest pimedus harva on tühi.)
Viimane asi, mille Lila sügavalt rohelise seelikuosa voltide vahelt välja võttis, oli tema mask. Mustast nahast näokate, lihtne, kui mitte arvestada sarvi, mis kaardusid kummalise ja ähvardava nõtkusega ta lauba kohal. Lila asetas maski endale ninale ja sidus paika.
Millest saad aru, et Sarows on tulekul?
(Tulekul, tulekul, tulekul pardale?)
Kapteni kajuti nurka oli toetatud ajapikku pooleldi hõbedaseks tõmbunud peegel ja Lila silmas selles oma peegelpilti, sellal kui trepilt kostsid sammud.
Miks sa ei näe ega näe ega näegi ta tulekut?
(Ei näe sa ta tulekut eal.)
Lila naeratas maski taga. Siis pööras ta ringi ja toetas selja vastu seina. Ta kopsas pulga vastu puitu, täpselt nagu ennist märgutulega – aga erinevalt märgutulest ei tulvanud sellest valgust, üksnes heledaid suitsupilvi.
Silmapilk hiljem paiskus kaptenikajuti uks lahti, kuid piraadid olid hiljaks jäänud. Lila viskas suitseva pulga tuppa ja kuulis, kuidas sammud vankusid ja mehed köhisid, enne kui uimastav suits nad jalust niitis.
Kaks maas, mõtles Lila üle nende kehade astudes.
Veel kolmteist jäänud.
II
Keegi ei tüürinud laeva.
See oli end piki lainet pööranud ja kõikus nüüd lainetele vastu seilamise asemel külglainetuses, nii et laev õõtsus Lila jalge all ebameeldivalt.
Ta oli poolel teel trepi juurde, kui esimene piraat talle otsa tormas. Mees oli kerekas, aga õlles lahustatud uimasti aeglustas teda mõnevõrra ja tegi teda kohmakamaks. Lila veeretas end tema haardest välja ning äsas talle saapaga vastu rinnakut, nii et mees paiskus vastu seina küllalt suure hooga, et luid murda. Piraat ägas ja vajus puidust põrandalaudadele, kus üle ta huulte tuli pool vandesõna, enne kui Lila saapanina ta lõuaga kohtus. Mehe pea nõksatas küljele ja vajus seejärel rinnale.
Kaksteist.
Pea kohal kostsid sammud. Lila süütas uue pulga ja viskas trepist üles just siis, kui veel kolm meest alltekile tormasid. Esimene neist nägi suitsu ja püüdis tuldud teed tagasi minna, aga teise ja kolmanda hoog tõkestasid ta taandumise ning peagi köhisid kõik kolm, ahmisid õhku ja varisesid puust trepile.
Üheksa.
Lila togis lähimat saapaga, astus siis neist üle ja trepist üles. Teki serval ta seisatas, hoidis trepi varju ning otsis elumärke. Ühtki nägemata tõmbas ta söeriide suu eest ja ahmis sügavalt sisse karget talveõhku, enne kui välja öösse astus.
Kehad vedelesid kõikjal tekil. Ta luges nad kõndides kokku, lahutades igaühe pardal viibinud piraatidest.
Kaheksa.
Seitse.
Kuus.
Viis.
Neli.
Kolm.
Kaks.
Lila seisatas ja silmitses mehi. Siis liigatas miski reelingu juures. Lila tõmbas ühest reie külge kinnitatud tupest noa – ühe oma lemmikutest, jämeda tera, mille pidemele olid vormitud metallist nukid – ja läks siis lohiseva kogu poole, sammus ja ümises.
Millest saad aru, et Sarows on tulekul?
(Tulekul, tulekul, tulekul pardale?)
Mees roomas kätele ja põlvedele toetudes üle teki, nägu solgitud õllest paistes. Algul ei tundnud Lila teda ära. Ent siis tõstis mees pea ja Lila nägi, et see oli sama tüüp, kes oli ta pardale kandnud. See uitama kippuvate kätega tegelane. See, kes oli rääkinud Lila pehmete paikade leidmisest.
„Loll mõrd,” pomises mees arneesia keeles. Kähisevate hingetõmmete tõttu oli mehest peaaegu raske aru saada. Uimasti polnud surmav, vähemalt mitte väikestes kogustes (Lila polnud vaadi juures just ülearu ettevaatlikult toimetanud), aga see lõi veresooned ja hingamisteed paiste ning jättis keha hapnikuta, kuni ohver teadvuse kaotas.
Silmitsedes nüüd piraati, kelle nägu oli pundunud, huuled sinised ja hingetõmbed vaid kare kähin, oletas tüdruk, et oli vist koguste mõõtmisel üsnagi helde olnud. Mees püüdis praegu – küll asjatult – püsti tõusta. Lila sirutas käe, haakis vaba käe sõrmed ta krae taha ja aitas piraadi jalule.
„Kuidas sa mind nimetasid?” küsis ta.
„Ma ütlesin,” kähises mees, „loll… mõrd. Selle eest sa… veel maksad. Ma sulle…”
Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Lila tõukas teda hooga tahapoole ning mees kukkus üle reelingu serva ja plartsatas merre.
„Sarowsit tuleb ikka austada,” pomises tüdruk, vaadates, kuidas mees põgusalt kätega vehkis ja siis lainepinna alla kadus.
Üks.
Ta