Tihenevad varjud. V. E. Schwab
Tema nägu tulitas. Ta tundis tahtmist mehele rusikaga virutada.
„Ole mulle seltsiks,” proovis mees uuesti, „ja ma hoian su saladust.”
„Ja lasen meeskonnal mõelda, et sa magatad mind?”
„Oh, vaevalt nad seda mõtleksid,” vastas Alucard käega rehmates. Lila püüdis solvumist alla neelata. „Ja ma luban, et soovin vaid vestlemise rõõmu. Ma olen sulle isegi arneesia keele juures abiks.”
Lila kopsis sõrmedega vastu tooli käetuge ja mõtles järele. „Hästi,” sõnas ta. Ta tõusis püsti ja astus laua juurde, kus ta nuga ikka veel kaartide peal lebas. „Aga ma tahan vastutasuks üht teenet.”
„Naljakas, minu meelest on teene juba see, et lubasin sul oma laevale jääda, hoolimata tõsiasjast, et sa oled valetaja, varas ja mõrtsukas. Aga palun, jätka.”
„Võlukunst,” ütles Lila nuga uuesti tuppe pistes.
Mees kergitas oma safiirkaunistusega kulmu. „Mis sellega on?”
Lila kõhkles ja püüdis õigeid sõnu valida. „Sa valdad seda.”
„Ja siis?”
Lila võttis taskust Kelli kingituse ja asetas selle lauale. „Ma tahan seda õppida.” Kui ta tahab siin uues maailmas üldse mingit võimalust saada, peab ta ära õppima selle tõelise keele.
„Ma pole kuigi hea õpetaja,” ütles Alucard.
„Aga ma olen kiire õppija.”
Alucard kallutas pea järele mõeldes viltu. Siis võttis ta Kelli karbi, avas haagi ja laskis karbil oma peopesal avaneda. „Mida sa teada tahad?”
Lila naasis toolile ja nõjatus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Kõike.”
V
Ümisedes kõmpis Lila läbi laeva. Ta pistis ühe käe taskusse ja ta sõrmed sulgusid valge kivikillu ümber, mida ta seal hoidis. Meeldetuletusena.
Aeg oli hiline ning Öötorn oli Vaskvarga paljaks nokitud kontide juurest edasi seilanud. Kolmteist piraati, keda Lila polnud tapnud, ärkavad peagi ja avastavad, et nende kapten on surnud ja laev rüüstatud. Võinuks hulleminigi minna; ka nende kõrid oleks võidud mööda nende kaelale tätoveeritud mõõku läbi lõigata. Aga Alucard eelistas piraadid ellu jätta, väites, et kinnipüüdmine ja jälle lahtilaskmine tegi elu merel märksa huvitavamaks.
Lila kehas levis veini ja meeldiva seltskonna soojus, ning kui laev ta jalge all kergelt õõtsus, mereõhk ta õlgade ümber mähkus ja lained sosistasid laulu, mida ta oli nii kaua igatsenud, taipas Lila, et on õnnelik.
Üks hääl sisises ta kõrvus.
Lahku.
Lila tundis selle hääle ära, mitte merelt, vaid Halli Londoni tänavatelt – see oli tema enda hääl, tüdruku hääl, kes ta oli nii palju aastaid olnud. Meeleheitel ja täis usaldamatust kõige vastu, mis ei kuulunud talle ja ainult talle.
Lahku, käis hääl peale. Aga Lila ei tahtnud.
Ja see hirmutas teda rohkem kui miski muu.
Ta vangutas pead ja ümises Sarowsi laulu, kui oma kajuti juurde jõudis, meloodia nagu pahandusi tõrjuv amulett, kuigi ta polnud oma laeva pardal juba mitu kuud ühegagi silmitsi seisnud. Mitte et see oleks päriselt tema laev olnud – veel mitte.
Tema kajut oli väike – see mahutas vaevu koikut ja kirstu –, aga see oli laeval ainus koht, kus ta sai tõesti üksi olla, ja etendatava isiku rolli raskus langes mantlina tema õlgadelt niipea, kui ta ukse sulges.
Kaugemas seinas katkestas puittahveldist üksainus aken ja kuuvalgus peegeldus ookeanilainetelt tagasi. Lila tõstis kirstu pealt laterna ja see süttis ta kätes samasuguses võlutules, mis lõõmas ka Alucardi kaminas (ei loits ega võluvägi pärinenud Lilalt). Laterna seinale konksu otsa riputanud, võttis ta saapad jalast ja eemaldas relvad, mille ladus kirstule ritta – peale nukipidemega noa, mida ta hoidis enda ligi. Kuigi tal oli nüüd omaette tuba, magas ta ikkagi seljaga seina poole ja relv põlvel, täpselt nii, nagu oli alguses maganud. Vanad harjumused. Lilal polnud selle vastu midagi. Ta polnud aastaid korralikult maganud. Halli Londoni tänavatel elades oli ta õppinud, kuidas end õieti magamata välja puhata.
Tema relvade kõrval lebas väike karp, mille Kell oli talle tol päeval andnud. Karp lõhnas Kelli järele, mis tähendas, et see lõhnas Punase Londoni järele, lillede ja värskelt kobestatud mulla järele, ning iga kord, kui Lila selle avas, tundis mingi pisike osa temast kergendust, et see lõhn veel alles oli. Nagu köidik, mis kammitses ta linna ja noormehe külge. Lila võttis karbi koikule kaasa, sättis end rätsepaistesse ning asetas selle asjakese oma põlvede ette koredale tekile. Lila oli väsinud, aga sellest oli saanud tema igaõhtune rituaal ja ta teadis, et ei maga hästi – või ei maga enam üldse –, kui pole seda teinud.
Karp oli valmistatud tumedast täkitud puidust ja seda hoidis kinni väike hõbedane haak. Karp oli ilus asjake ja Lila oleks saanud selle päris kena summa eest maha müüa, ent ta ei loobunud sellest. Mitte sentimentaalsusest, nagu ta endale kinnitas – hõbedane uur oli ainus asi, mida ta ei suutnud end maha müüma sundida –, vaid sellepärast, et karp oli kasulik.
Ta libistas hõbedase haagi lahti ning mängulaud avanes ta ees, elemendid – muld, õhk, tuli, vesi, luu – ootasid oma rennides, et neid liigutataks. Lila painutas sõrmi. Ta teadis, et enamik inimesi oskas valitseda ainult üht elementi, võib-olla kaht, ning et tema, kes ta oli pärit teisest Londonist, ei oska neist tõenäoliselt valitseda ühtki.
Aga Lila ei lasknud end kunagi ebasoodsatest asjaoludest heidutada.
Pealegi oli too vana preester, õpetaja Tieren, talle öelnud, et kuskil tema kontides on peidus vägi. Et seda tuli üksnes toita.
Nüüd hoidis ta mõlemat kätt kummalgi pool oma rennis lebavat õlitilka, peopesad selliselt, nagu saaks ta end piisa ääres soojendada. Ta ei teadnud sõnu, millega võluväge esile kutsuda. Alucard väitis, et selleks pole vaja mingit muud keelt ära õppida, et sõnad olid mõeldud pigem kasutaja kui kasutatava jaoks, mõeldud keskendumisel kaasa aitama, aga õige loitsuta tundis Lila end tobedalt. Ei midagi muud kui segane tüdruk, kes iseendaga pimedas vestleb. Ei, tal oli midagi vaja, ja ta oli jõudnud arusaamisele, et luuletus on ju natuke loitsu moodi. Või vähemalt on see enamat kui pelgalt sõnad.
„Tiiger! Tiiger! Loitma lööd…”1 pomises tüdruk endamisi.
Ta ei teadnud just palju luuletusi – varastamine ei tahtnud kirjanduslike õpingutega kuidagi kokku käia –, kuid tänu emale teadis ta Blake’i peast. Lila ei mäletanud naist, kes oli juba enam kui kümme aastat surnud, aga üht mäletas ta küll – öid, mil ta oli uinunud „Süütuse ja kogemuse laulude” saatel. Ema õrnalt laulvat häält, mis kiigutas teda nagu vastu paati laksuvad lained.
Sõnad uinutasid Lilat ka nüüd nagu toona, vaigistasid tema peas mäsleva tormi ja lasksid vargaga alati kaasas käival pingel ta rinnus hajuda.
„… eredalt kesk laante ööd…”
Lila peopesad soojenesid, kui ta luuletust õhus keerutas. Ta ei teadnud, kas teeb õigesti, kas üldse ongi sellist asja nagu õigesti – kui Kell siin oleks, väidaks ta tõenäoliselt, et on, ja näägutaks senikaua, kuni Lila täpselt nõnda teeb, aga Kelli polnud siin ja Lila arvates leidus millegi saavutamiseks rohkem kui üks moodus.
„Mis kaugeis taarnais, ilmades…”
Võib-olla tuli väe eest hoolitseda, nagu Tieren ütles, aga mitte kõik asjad ei kasva aias.
Paljud taimed kasvasid metsikult.
Ja Lila oli end alati rohkem umbrohuks kui roosipõõsaks pidanud.
„… sul läitus tuli silmades?”
Õli särtsatas oma rennis põlema: mitte valgena nagu Alucardi kaminas, vaid kuldsena. Lila naeratas
Rida William Blake’i luuletusest „Tiiger” Jüri Talveti tõlkes. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.